Sirkka võitleb süsteemiga 2

   Vahel juhtub, et näed justkui kõrvalt ja pead nentima, et ei kujuta ette ka, kuidas elu Su sellisse kohta viinud on. Mina arutlesin selle üle viimati istudes kell kuus hommikul bussi peal, mis vedas 50 pastelltoonides rullilokkidega vanatädi (ja minu, seekord pastelltoonideta) linnaäärsesse haiglasse.

  Nimelt pean ma olema kellegi meditsiiniteadliku silma all ja andma analüüsideks verd. Tundub nagu lihtne ülesanne, aga ühel hetkel tundus kasulikum kool pooleli jätta ja laborandiks õppida, et ise oma testid ära teha, sest mitte keegi ei tahtnud mu verenatukest. Rääkimata sellest, et kui nad selle lõpuks vastu võtsid, ei osanud nad midagi peale hakata.

  Kõik algas juba Tallinnas, kui reumatoloog umbusklikule Sirkkale väitis, et meedikud teavad, mis teste teha, kui nad Su diagnoosi teavad ja epikriise näevad. Mina kogenud naisena haistsin pullikakat sõnas "teadmine" ja "nägemine". Samamoodi väideti mulle kaks aastat tagasi ühikapalundra ajal, et tule aga kohale, küll neile minu nägemisest piisab, et mulle tuba anda. Polnud miingit mõtet vaielda, sest arstitädil ju sellekohane kogemus puudub ja sinna vereprooviteema jäigi.

  Kuni nimetet aeg kohale jõudis ja mina asusin endale sõbraliku Praha arstitädi otsima. Kuna ma olen uhke Euroopa Liidu kodanik, kellel on kehtiv haigekassakaart, ei näinud ma põhjust erakliinikusse minna. Peale selle soovitas empsi vana töökaaslane mulle kohalikku reumakliinikut. Sinna ma ka helistasin, keegi ei vastanud. Nii kolmandal päeval võeti lõpuks vastu ja kuigi mind suunati umbes viie erineva inimese juurde, ei rääkinud keegi neist inglise keelt. No okei, sellisse kohta pole mõtet minna, kus ma ennast selgeks teha ei suuda. Otsustasin siis otsida erakliiniku, kui kallis see ikka olla saab. Kesklinnas asuvas ühes suurimas kliinikus oleksin aja saanud sisuliselt kohe, aga enne vere andmist pidanuks keegi arstitädi mu uuesti üle vaatama ja diagnoosima. Koos kõigi analüüsidega kokku 280 eurot. See on hea õnne korral kaks edasi-tagasi piletit koju, kus ma saaks verd tasuta anda. Niisiis ei.

  Edasi otsustasin käituda nagu kohalik ja läksin linna suurimasse haiglasse, mis on ühtlasi ka ainus ülikoolihaigla. Motol asub päris linna ääres, kohalejõudmiseks kulub tund ja 20 minutit, kaks trammi ja buss. Bussid on siin linnas ühes veidrad sõidukid sest kõik kasutavad neid vaid karjuval vajadusel. Normaalne inimene sõidab trammiga. Buss haiglasse oli rahvusvaheline klassika - pilgeni täis täiesti terveid pensionäre, enamik neist täiesti terve moega, umbes pool täismeigis ja helelillade rullilokkidega. Vanatädide hordi vahele oli sattunud mõni surijanäoga meditsiinitudeng ja paar inimest karkudega, et ikka haiglabussi mõõt välja anda. Istekohti muidugi kõigile ei jätku, sest vanatädid on kella seitsmeks hommikul juba nii väsinud, et jalg ei kanna ja suurte kompsudega tudengid peavad ikkagi ju austust avaldama.
  Kui kuulsin õige peatuse välja hõigatavat, pani buss mu maha keset ehitusplatsi. Tuli välja, et järgmisel aastal peaks valmima uus ots metrood, mis ühendaks haigla kesklinnaga, praegu müttasin ma oma helelinna kaaskonnaga läbi pori üle ehitustandri, teadmata, kus haigla tegelikult asub. Tädid selle-eest olid enesekindlad, niisiis ma lihtsalt kõndisin nende järel.

  Motol on ka ainus haigla, millel on eraldi registratuur välismaalastele. Jõudnud lõpuks haiglasse sisse, mõistsin sildisüsteemide olulisust - seda registratuuri oli võimatu üles leida. Inimesed, kes on Põhja-Tallinna Regionaalhaiglasse sattunud, võivad ette kujutada midagi sarnast, ainult poole suuremat, kaks korda tihedamat ja tšehhi keeles. Muuseas on haigla jagatud laste ja täiskasvanute osaks, aga arstikabinetid seda ei järgi, vaid on jagatud korruste vahel osakondade kaupa alustades kiirabist, mis asub teises majas. Laborid jooskevad läbi maja horisontaalselt ilma ilmse süsteemita. Õige ukseni jõudsin ma 8.06, mis tähendas et verd mult enam vastu ei võetud, jäin ju kuus minutit hiljaks. Kuna ma juba seal olin, siis üritasin vähemalt paberid korda saada, et uuesti tulles mingit jama poleks. Algas pikem debatt, kas ma tean, mis mul viga on või olen ma kõik ise välja mõelnud ja tahan lihtsalt riigiraha raisata. Siinkohal aitas varem väga tõhusalt töötanud seisa-ja-vaiki-kuni-olukord-laabub-ja-sinuga-räägitakse-inglise-keeles-taktika.
  Järgmisel päeval olin kohal 7.00, valmis igale süstlaga inimesele oma vasakut kätt pakkuma. Mida ei juhtunud. Võtnud registratuurist paberid ja saanud suulise kinnituse kohalikult perearstilt, algas seiklus õige laorini. Verd antakse E-R 7.15-8.00, rahvast oli nagu murdu, noored ja vanad, terved ja haiged segamini. Minu PERHist saadud saatekirja pealt ei  olnud nad võimelised välja lugema, mida mul vaja läheb, niisiis suunati mind uuesti välismaalaste perearsti juurde. Tema jällegi et, wtf, paberi peal on ju kirjas, mida vaja, oodaku ma lihtsalt keelt rääkiv õde ära. Selleks hetkeks oli kell juba kaheksa saanud.

  Kolmanda päeva hommikul mõtlesin ma, et suren ära, kui nüüd verd  antud ei saa. Väga varakult ärkamine on niisamagi hirmus, rääkimata siis samal ajal söömata-ravimideta olemisest. Kirjutasin endale ise paberi, mis nimetas kõik vajaminevad analüüsid sest mingeil põhjuseil ei vastanud mu kirjale kumbki mu kodumaine arst. Seekord oli kohal residentõde, kes inimkeeli mõistis ja pärast neljakümneminutilist ootamist 200 inimese vahel SAIN MA LÕPUKS JAOLE. Kõik oli väga mõnus, kuni  ma aru sain, et lahkusin haiglast teadmata, kuidas ma tulemused teada saan. See lahenes aga ootamatult kergelt, kui kaks päeva hiljem helistas mulle too välismaalaste perearst ja ütles, et kõik on korras. Mis tähendab, et ega ma tegelikult ei tea, kuidas mu tervisel läheb.

  Nüüd käin ujumas, sest kõik on ju korras. Siin on üks väike bassein, kus on minutihind. Minusuguse amatööri jaoks ideaalne, sest praegu suudan ma ujuda umbes kümme minutit, nii et pesemisele kulub rohkem aega kui ujumisele. Peaksite nägema vanatädide õnne, kui nad minust mööda ujuvad! Aga ma pole sellest kuigi murtud, sest varsti ujun ma nagu tuul ja vähemalt pool tundi!

  Päris endises vormis veel pole - üht koolis töötades veedetud ööd magasin välja kolm järgnenud päeva.

  Minu kodutrammipeatusesse on tekkinud uus putka, mille nimeks Moda "Šik". Näeb igati noobel välja, peamine müügiartikkel tundub olevat kiirelt tuldvõttev nailonkampsik. mida pakutakse igas mõeldavas värvitoonis.


  Tervitades

Sirkka Johanna
 

Pildikesi oktoobrist

  TESCOS ON JÕULUKAUNISTUSED ÜLEVAL! Olin jahmunud, aga mõistsin, et võidelda pole mõtet ja ostsin kaks kilo mandariine. Tahad või ei, jõuluhooaeg on nüüd avatud.

Ma loodan, et too tüüp, kes gaasiboileri leiutas, suri gaasimürgitusse. Päris ausalt, mis seadeldis see üldse on. Kõik algas hästi, vesi oli kogu aeg soe ja nii. Nüüd on selline olukord, et veetemperatuur sõltub kellegi kurja tundmatu tahtest. Alul on jääkülm, siis soojeneb ja soojeneb, jõuab keemiseni ja siis jääkülmaks tagasi, korrata. Peale selle kustub gaasil ju vahel leek ära. Mis enamikule inimkonnast ilmselt polekski probleem, aga siin elavatest neiudest ei suitseta kumbki, meil pole vajadust igapäevaselt midagi läita. Mis tähendab, et kolmapäeva hommikul kell seitse leidsime me Yuliyaga end sedasama kanaputkat tirriteerimast, sest see oli ainus lahtiolev asutus, kust võis tikke leida. Nüüd on meil palju tikke. Kumbki üksi veel seda tuld põlema ei saa, aga küll me sellenigi jõuame.

Esmakursuslased on ootamatult osavõtlikud või vähemalt osavõtlikumad kui meie omal ajal. Üks neist – Jasper Hollandist – korraldas meile filmiklubi. Nüüd käime nii iga kahe nädala tagant koolis filmi vaatamas. Parim osa – archip otsustas ausat üritust sponsoreerida ja kohaletulijaile snäkilaua korraldada. Igati kaunis. Mitte miski ei too inimesi paremini kohale kui tasuta söök, isegi kui filmiks on Austria õudus-thriller klassika „Funny Games“.

Vähe tervisest kah – uue ravumi mõju pärast ei ole ma vanast rohust enam nii sõltuv, mis tähendab, et ma ei pea enam iga päev kell kaheksa tõusma! Ükspäev ärkasin isegi kell 11 ja polnudki surnud, sõrmed liikusid ja puha! Muus osas on kõik enam-vähem sama kui Eestist lahkudes, ainult väsimusaste on tunduvalt tõusnud.

Ma olen alati imestanud, kuidas inimesed suudavad trammis raamatut lugeda. Eelmisel aastal elasin ma koolist 40-minutilise tee kaugusel ja tramm oli kogu aeg rahvast pilgeni täis, ei tulnud pähegi sinna raamatut kaasa vedada. Sel aastal aga olen ka mina trammilugejaks hakanud. Tee on küll poole lühem, aga oma 5-6 lehekülge jõuab ikka lugeda. Peale selle elan ma nüüd sellisel liinil, kus sõidab palju erinevaid tramme, nii et ükski pole ääreni täis ja kui olekski, siis kahe minuti pärast tuleb juba järgmine, pole vaja end sinna hunnikusse lükata.

Kuna Mihkel peab selle õppeaasta Eestis veetma, on minu lõbustamise ja elu sees hoidmise enda peale võtnud Atoosa ja Feliks. Mõlemad võtavad oma rolli tõsiselt, niisiis tarbin ma kohalikku kultuuri umbes kolm korda rohkem kui eelmistel aastatel. Eelmine nädal käisime disainifestivalil Designblok, sel nädalavahetusel väisame valgusfestivali Signal. Feliks on meile hulga teatripileteid broneerinud (seekord loodetavasti inglise keeles), Atoosa ajab mind järgmine nädal Veletržni Palaci mingile Iisraeli fotonäituse avamisele. Peale selle tuleb varsti viimane Kääbik välja, mida me traditsiooni kohaselt esilinastusele vaatama lähme. Sellise tempoga on väga keeruilen kodus molutada, aga ma annan oma parima, sest keegi peab ju seda ka tegema.

Kallistades

Sirkka Johanna

Maksikoer tegutseb jälle!

     29. septembri hommikul ärkasin ma teadmises, et jälle on aeg musta leiva puru põlvedelt pühkida ja tagasi rohlikute maale minna. Sel aastal reisisin ma nagu rikas inimene ja tulin Prahasse lennukiga. Kõik oli väga igav ja turvaline, kedagi ei huvitanud, et mu kott oli tablette ja eeltäidetud süstlaid täis topitud, isegi kingi ei pidanud jalast võtma. Küll aga avanes mul võimalus ringi vaadata Tallinna uues lennujaamas, kus ma viimati 13-aastaselt viibinud olin, ja võrrelda seda Riia lennujaamaga, kus ma vahemaandusin. Aitäh, armas inimene, kes Sa disainisid Tallinna lennujaama renoveeringu. See on sõbralik ja elav, armsate detailide ja mõistlike poodidega väikelennujaam, mis jätab meist kui rahvast asjatundlikku mulje. See lennujaam ei tee kellelegi häbi. Riia samateemaline maja on see-eest traagiline. See on üleni sedasorti tumehall, mida kasutati aastatuhandevahetuse aegu igal pool ja näeb kaks minutit pärast värvimist vana ja iganenud välja. Ostuvalik oli haletsusväärne, tädi väravas rääkis vaevu inglise keelt, vetsus polnud paberit ja töötajate vateeritud vormirõivas oli nii võigas, et võttis silmanägemise. Üldse oli kogu lennujaam sellise olemisega, nagu oleks tegu mingi pisikese Hiiumaa-Saaremaa liini teenindava putkaga, mitte riigi kõige esinduslikuma transpordisõlmega. Riia lennujaam teeb oma rahvale häbi.

    Mul on uus kodu ja korterikaaslane! Mihkel peab kooli tõttu selle õppeaasta Eestis veetma, niisiis kolisin ma kokku kasahhivenelase Yuliyaga, kes sel kevadel Archipi lõpetas. Kodu asub Praha 8-s, 20-minutilise trammitee kaugusel koolist või kesklinnast. Kui teil peaks tekkima vastupandamatu tahtmine mulle Tõmmu komme saata, siis aadress on Pod Labut'kou 13/952, Liben Praha 8, 18000, Prague Czech Republic. Ühtlasi on see esimene kord pärast Jalaka tänavalt välja kolimist, kui ma elan oma toas üksinda. Yuliya pole ka veel sisse kolinud, niisiis on terve korter minu päralt ja ma tõesti ei mõista, mis imest inimesed räägivad. Siiamaani on ainus tehniline muutus olnud toidukogus, mis õhtusöögist üle jääb, sest ma ei oska ühele inimesel kokata. No ja pesu peab harvem pesema, aga muidu on elu täpselt samasugune nagu kellegagi koos elades. Ilmselt räägin ma kuu aja pärast teist juttu ja toon Skype-jumalale inimohvreid.

   Praha 8 tundub olevat üsna turvaline ja rahulik paik. Tegelikult peetakse kõiki Praha "vanu" (Praha 1-Praha 10) osi linna pärisosadeks, kus tänavabandiite väga ei kohta. Erandiks vaid Praha 4 ja Praha 5 lõunaosa, mis on mustlasasundusteks muutunud. Praha 8 on sellega võrreldes väga tore ja puhas, kui ka siin on omad veidrused nagu mahajäetud vetsupott mu majaukse ees või tivoli, millele on keegi okastraadi ümber tõmmanud.

   Peatuses, kus ma trammi vahetan, asuvad kaks väga meeleolukat toiduputkat. Ühes lavkas müüakse ainult kohupiimakorpe. Mitte teine saiake ei kuulu sortimenti. Samuti ei tundu täidis kuidagi erinevat, täiesti tavalised kohupiimakorbid. Teises müüakse terveid praekanu ja hapukurke. Jällegi, midagi muud ei tundu müügil olevat ja ma ei ole veel kordagi näinud kedagi ostmas ainult kurki või ainult kana, mis ilmselt tähendab, et tegu on komboga. Kana on võimalik osta nii toorelt kui praetult, aga alati terve kana. Mis tähendab, et ma sõidan viimased kaks peatust terveid tooreid kanu hambus hoidvate koerte ja nende peremeestega, kes on oma kana lasknud ära praadida.

   Võiks arvata, et kuna ma viimase kahe aasta jooksul olen neli korda kolinud ja iga kord oma kompsud enda pisikeste kätega kohale olen tarinud, tean ma täpselt, kui palju ja miks mul on. See ei ole teps mitte nii. Neljapäeva öösel oma uues korteris asju lahti pakkides leidsin ma piinlikult palju asju, milles olemasolu mul ammu meelest oli läinud. Sama veider tunne valdas mind siis, kui kõik asjad endale koha leidsid ja tuba ikka tühi oli. Kuidagi muutus arutu hulk riideid, raamatuid ja nõusid pisikeseks toaks riiuli ja pooleldi täidetud kapiga. Mul nagu polekski asju, ainult kohvrid, mis sellise illusiooni loovad.

   Sel aasta on koolis hirmus. Enamik meist plaanid kohe magistrisse edasi minna, mis tähendab, et jaanuariks peavad portfoliod valmis olema. Mis tähendab, et inimesed sattusid paanikasse juulis ja on nüüdseks saavutanud paanilise ringitõmblemise kõrgema astme. Uutest õppeainetest on märkimisväärseim Painting and concept, mis seisneb selles, et me saame iga tunni alul teema, mida me peaks maalima. Siis me kritseldame jooniseid ja ideid, mida ja kuidas me tahaks maalida, siis valib õpetaja paremad ideed realiseerimiseks välja ja siis lähme me koju. Maalimine ise toimubki kodus, sest järgmine tund peab juba asi valmis olema. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, mida ma neist tundidest õppima ja endaga kaasa võtma peaks. Peale selle, et üldjuhul on kunstnikud kehvad õpetajad.

   Selle semestri erialaprojekt pole arhitektuur, vaid hoopis urbanistika. See tähendab, et tegeldakse kõigega, mida tänaval näed välja arvatud majad. Brief teatas, et me peaksime looma "kogemusi, teekondi ja arusaamu parandades sealjuures elukvaliteeti". Ehk siis keegi ei tea kuigi täpselt, mida me tegema peaks või mis meie töö tulemus saab olema. Aga ma ei saa öelda, et see mind häiriks, ma ei suuda end niikuinii kuigi tõsiselt võtta viimasel ajal.

   Meil on koolis terve hunnik uusi inimesi, kuna uus esimene kursus on kaks korda suurem kui varasemad. Minu lennus on 12 inimest, neil umbes 30. See tähendab päris mitut uut riiki meie õpilaskaardil. Nüüd on meil inimesi ka Hollandist, Saksamaalt, Soomest, Rootsist ja Süüriast, rääkimata juba esindatud kohtadest nagu Prantsusmaa, Mehhiko, Norra, Indoneesia, Iraan ja Eesti. Jep, esimesel kursusel on neiutis Dasha, kes on originaalis küll Venemaalt, aga käis Tallinnas eestikeelses gümnaasiumis. Niisiis on mul keegi, kellega musta leiba, kohukesi ja Vana Tallinnat taga nutta.

    Kui kellelgi, näiteks minul, peaks tekkima tahtmine jääda haigeks ja minna seetõttu apteeki, siis ärge seda nädalavahetusel tehke. Nädalavahetusel ristiinimene puhkab, mis tähendab, et KÕIK apteegid on kinni. Jutud käivad, et kesklinnas on üks apteek, mis puhkepäeviti luugimüüki harrastab, aga see tundub väga muinasjutuline kõlakas olevat. Järjekord pidavat väga pikk olema ja tädi räägib ainult kohalikku keelt, kui sedagi.

   Kui aga lõpuks apteeki jõuda, siis võib saada üllatuse osaliseks. Tšehhis on valuvaigistid kiiskavoranži värvi. Väidetavalt selleks, et inimesed neid liiga palju ei võtaks ja lapsed neid katsuda ei julgeks. Kummikommid on ka naturaalsemat värvi kui need greibitooni pillid.

   Sel aastal ei luba ma midagi, sest näha oli, mis sellest kirjutan-iga-nädal-lubadusest välja tuli. Iseenesest pole mul kellegagi eesti keeles rääkida, ehk toob see mu oma elust rohkem jutustama.

Olgem tublid!

Sirkka Johanna

 

 

Näpunäiteid neiu Siimso kaasreisijatele

 

  Ma ei satu siis kuigi tihti, sest mul lihtsalt pole kuigi palju öelda. Või kui on, siis tahaks õiendada, aga see pole ka päris see.

  See selleks. Kunagi märtsi lõpus käisime Mihkliga Münchenis ehtekunstifestivalil Schmuck. Ja see tekitas minus mitmeid mõtteid, mis siin nüüd kirjasõnaks saavad. Või siis rahulolematuks lalisemiseks.
  Kuna me ei teadnud tollest üritusest sisuliselt midagi, ühinesime me Mihkli endise meistri Martini, tema  naise Tereza ja Mihkli praeguse tööandja Klaraga, kes on Schmuckil juba kümmekond aastat käinud ja sellest tulenevalt peaks teadma, kuidas asjad käivad. Või nii nad väitsid.

  Mina olen oma vanuse kohta võrdlemisi palju reisinud ja olles kasvanud üles minu vanemate planeeritud väljasõitudega, on mul tekkinud mõned reeglid, millest üleastumist ma ei tolereeri:

                                       1. Ära virise
                                       2. Kodust ei lahkuta ulualust eelnevalt hankimata (Vabandav ainult hääletajatele,                                                aga siis ma eeldan, et telk on kaasa võetud)
                                       3. Päevaplaan ei sisalda rohkem kui nelja muuseumi ja peab olema paindlik                                                      ettenägematute lõbustuste jaoks
                                       4. Ära solvu
                                       5. Võimetus vastavalt olukorrale jalanõusid valida ei anna luba hädaldamiseks
                                       6. Kui sa oled piisavalt vana, et ei pea limonaadi joomiseks luba küsima, oled sa                                                ka piisavalt vana, et mitte iga 40 minuti tagant metsapeatust paluda
                                       7. Tee, mis sa teed, aga ära virise

Kuna ma olen siiani reisinud ainult oma pere, Mihkli ja Noraga, siis ma tõesti arvasin, et sellised põhitõed on midagi ilmselgelt, aga tuleb välja, et maailm on täietud tuhajuhanitega.

  Kodust lahkusime me teadmisega, et Tereza on meile öömaja bookinud ja kuna nemad kutsusid meid kaasa, siis tundus kõik toimivat. Jauramine hakkas pihta umbes 60. kliomeetril Müncheni suunas, kui ma aru sain, et Tereza ja Martin olid kõik oma kodused probleemid reisule kaasa võtnud ja täitsid iga vaba hetke nende laiali laotamisega. Mis tähendas, et iga ettepanek, arutlus ja idee oli ääristatud ühe solvumise ja teise mossitamisega. Ma ei kannata mossitajaid silmaotsaski. Inimene kas saab korraks väga kurjaks ja valab selle kümne minuti jooksul välja või ei vihastagi.
  Jõudsime kohale, käisime messikeskustes ja galeriides, vaatasime kõrget kunsti, mis minul selgelt üle pea lendas, aga õnneks oli Mihkel giidi eest ja mainis, kui miski oli eriti kuulus või oluline. Pärast kuut näitust olin ma surmväsinud, näljane ja valmis pühendama ülejäänud päeva õllekatest avanevatele vaadetele. Nendeni me ei jõudnudki, sest me pidime hakkama endale öömaja otsima, sest Tereza ei olevat näinud probleemi tõigas, et tema reserveeringut keegi ei kinnitanud. WHAT THE FUCK????? Sai ju räägitud, et kodust ei lahkuta teadmiseta, et sul on üldse kuhugi minna -.- Jooksime siis paaniliselt mööda internetiga kohvikuid ja leidsime midagi, mida mina arvasin selles maailmas mitte eksisteerivat - internetita Starbucks. See kõlab nagu kirjanik, kes ei tunne tähti ja räägib väga selgelt sakslaste arusaamast normaalsusest. Martin otsustas teistega öömaja otsimise asemel autos oodata ja väike uinak teha, sest [sisesta põhjus].
  Kokkuvõttes laabus kõik ilusti ja me leidsime täitsa õdusa seljakotireisjate kogukonna/hosteli, mis oli märkimisväärset odav, aga mind ajab lihtsalt väga kurjaks inimeste suhtumine, et sellises olukorras on täiega okei nurgas mossitada ja lahendust oodata. Rääkimata sellest, et reserveeringute ülekontrollimise unustamine on lihtsalt loll.

  Järgmise kaks päeva möödusid sarnase tempoga. Me ei näinud ühtki olulist turistilõksu (Münchenis, nagu Prahaski, on astronoomiline kell), ei sattunud kordagi ühtki poodi, ega veetnud mõnusasti aega üheski kohvikus. Aga ma olin rahul, sest reisul olles võtan ma vingumisreeglit väga tõsiselt ja ei virise ka selle üle, et teised virisevad. Ma teen seda hiljem, avalikult oma blogis, keeles, millest ohvrid aru ei saa. Probleemilahenduse meistriklass.

  Tegelikult oli väga tore. Ma olin korra varem Münchenis käinud (ja ostnud punase fedora-mütsi), aga vaid pooleks päevaks, niisiis olid mu mälestused üsna hägused. Seekord meenutas too linn mulle Tuneesiat, peamiselt seal elava ülisuure türklaste kogukonna ja sellest tuleneva jasmiini- ja küpsetatud liha lõhna tõttu. Samas oli sellest ka midagi äärmiselt kuninglikku, aga mitte sellist pidulikku kuninglikkust nagu Londonis, vaid pigem sellist tolmust ja natuke unustatud versiooni, nagu vahel on Prahas tunda.
  Sõime Mihkliga kahepeale 12 kebabi ja plaanime varsti järgmiste järele minna. Seekord muuseumis peatumata.

PS: Meil oli üks nädalavahetus vesi ära. Reede õhtul öeldi, et ega enne esmaspäeva ööd tagasi ole. Meie võtsime olukorda täie tõsidusega ja ostsime poest terve hunniku ämbreid, sest maja ette oli toodud suur joogiveepaak. Meie elame neljandal korrusel, niisiis on kasulik vett kohe varuga tuua, ei pea terve päev mööda treppe jooksma. Laupäeva lõunal oli vesi tagasi. Meil on nüüd terve tühje ämbreid.

Kõik jutud

  Ootamatult on selle internetinurga vaatamistehulk 10 000 piiri ületanud! Palju õnne mulle ja mu lõputule kuulsusele!

   Ma sain 21-aastaseks! Saan nüüd parlamenti, kasiinosse ja stripiklubisse sisse, mis on tore, sest väidetavalt on Eestis need kõik kolm samas asutuses. Tegelikult on see idiootne, et minuvanused nüüd riigiküsimuste üle otsustada saaks. Ses mõttes, et kui mina saaks midagi otsustada, siis ma teeksin ainult mingeid jaburaid otsuseid. Näiteks kulutaks kulutaks riigieelarvest ühe protsendi sellele, et Tallinna loomaaias oleks kaelkirjak. Või vahetaks rahvushümni AC/DC loo Thunderstruck vastu.

  10. veebruar oli see aasta teatavasti esmaspäev ja Mihklil oli tollel kuupäeval veel ülioluline erialakaitsmine, niisiis leppisime juba ammu kokku, et kui üldse tähistame, siis nädalavahetusel. Mina ei plaaninud tegelikult üldse midagi teha, sest enamik inimesi olid vaheajaks koju läinud ja terve hulk oli mingil ekskursioonil tšehhi tammide juurde, nii endamisi olin rahul, et seekord saan vanaks natuke väiksema pauguga kui tavaliselt.
  Nagu karta oli, oli Mihklil omad plaanid. Pühapäeva pärastlõunal leidsin ma ennast uue kunsti muuseumist DOX, sest väidetavalt olevat ma juba pikemat aega vingunud, et miks me üldse muuseumis ei käi. Väga armas. Kuigi ma väga ei taju uut kunsti, eriti kui autoriteks on kunstitudengid.
  Mõtlesime siis sööma minna, et ikkagi sünkar ja nii ja kuigi see on teada fakt, et minu lemmikkohta iialgi reservatsioonita sisse ei saa, sest see on nii populaarne, arvas Mihkel, et proovida võib ju alati. No ja nagu arvata võite, ootasid mind Lehka Hlavas kõik mu sõbrad, kes mulle (väidetavalt) eesti keeles sünnipäevalaulu laulsid :D Sain väga khuule kingitusi, näiteks väikse mutiga tassi ja kupongi, mille alusel Sona mulle päris trdelnikuid küpsetab :D Trdelnik on kohalik küpsetis, mis on seest õõnes ja mida müüakse igal nurgal, aga need pidavat täiesti valed olema, nii et Sona lubas mulle päris õigeid küpsetada. Väidetavalt kuulub küpsetusprotsessi hulka ka kuue õlle ära joomine, nii et küllap pean ma appi minema :D

  Pärispäev ei olnud vähem põnev. Vanaema Koidula helistas mulle kell 8 hommikul, sest noh, Eestis oli kell ju juba 9 ja kes ikka nii kaua magab. Kella seitsme ajal esitlesid Henri ja Miku mulle järgmise aasta suurimat hitti "Sombrero", mis tavale kohaselt räägib sellest, kui uskumatult lahe ma olen. Mihkel aga tuli oma erialaesitluselt tagasi meetrise roosi ja ülikhuuli kaelaehtega.
 Uskumatult tore oli ka see, et nii paljud teist viitsisid minuga Skype'is suhelda :D Igapäevaselt mul erilist koduigatsust pole, sest ma olen siinse eluga nii ära harjunud, aga teie kõigiga jutustamine tekitas küll natuke härdust. :D 

https://www.youtube.com/watch?v=7WBk-baGbD4 - "Sombrero" 

  Sünnipäevateemalised üllatused polnud aga selleks nädalaks läbi. Teisipäeval jõudis minuni Leiki ja Miku föönikast, mis oli täidetud igasugu heade ja oluliste asjadega nagu kommid, suitsuvorst, näkileib, sudokud jne. Reedel sain ma aga kätte Jane paki, mis sisaldas aaret kommide, ajakirjade ja khuulide poekottide vormis. 

  Muuseas jõudsid minuni ka mõned annetused, millest osa läheb väljasõiduks Münchenisse ja teine osa võttis raamatute kuju, sest ma leidsin, et minu võimetus raskeid kotte tassida ei tohiks olla takistus raamatute ostmiseks. Nõnda läksingi ma ühel päeval oma lemmikraamatupoodi Shakespeare & Sons ja ostsin ära kõik, mis käe küljest enam lahti ei tulnud. Ma pole nii ammu ennast nii hästi tundnud! Õnneks jäi natuke alles ka, nii et nüüd saan iga kuu endale midagi mõnusat ja raskest osta. 

SUUR-SUUR AITÄH TEILE KÕIGILE!

  Vahepeal osalesin oma kursavenna Beniga konkursil 120 Hours, mis tähendaski seda, et projektiteema väljakuulutamisest äraandmise tähtajani oli täpselt 120 tundi. Selle aasta teema oli jätkusuutlikkus, mis on arhitektuuris üks praeguseid "trenditeemasid", mis tähendab, et jätkusuutlikkuse tähendus on täielikult ära rikutud ja üldjuhul nähakse jätkusuutlikkust ainult päikesepaneelide ja kasvavate seinadega majades. Projekt pidi võtma paviljoni kuju, mis juulis püstitataks Oslo suurima muusikafestivali alale kui kohtumispunkt. 
  Nagu üldiselt teada, minu ja Beni koostööst midagi üheselt arusaadavat ja mõistlikku ei saa. Niisiis oli meie ettepanek (proposal?) praeguse hetke jätkusuutlikkuse täielik vastand. Meie idee oli, et olukorras, kus loodus nõuab samal kujul edasi eksisteerimiseks ebaloomulikult palju ressursse, oleks parem idee säilitada ainult meie tunded ja tajud looduses osas, muutes vormi täielikult tehniliseks. Mis tähendab, et ma veetsin oma nädalavahetuse Darwini-põhistest urbanistika tekstidest läbi murdes. Kokkuvõttes oli meie paviljon kokkupressitud anomaalia, kust silmad kinni läbi minnes võiks arvata, et jalutad läbi kõrbe või ookeani kaldal või metsas või nõmmel, aga kui silmad lahti teed, näed vaid erinevaid masinaid, mis seda tunnet loovad. Khuul on selle asja juures see, et iga vidin, mida me kasutasime, on praegu juba eksisteeriv ja töötav asi. Näiteks paneelid, mis suudavad koos päiksevalgusega toota ka d-vitamiini ja muid päikeselt tulevaid asju või äiksetorn, mis toodab pilvi, vihma ja elektrit, nii et selle all olles ei saa tegelikult aru, et tegu on petukaubaga. Meie eesmärk ei olnudki olla väga mõistlik või isegi reaalne, vaid pigem tõstatada probleem ja tekitada arutelu, mis meid ülejäänud tuhande võistleja hulgast esile tõstaks. Kahjuks me see aasta võitjaks ei osutunud, aga see-eest märgiti meie kooli kolmanda kursuse kuttide töö ära. 
  Paar uut võistlust on ka tulemas, aga ma pole veel päris kindel millistes ja kellega osaleda. Mu praegune lemmik on üks konseptvõistlus, kus tuleb elamiskõlbulik puuonn (see, mis puu otsas on) ehitada.

  Märkmeid teemal "Tšehhid on veidrad" - nad kõik omavad saalihokikeppe ja jalutavad nendega igapäevaselt ringi. Ja mitte ainult koolipoisid ja silmnähtavalt trennist tulnud inimesed, olen näinud ka gruppe vanaemasid ilma lasteta ja klubineiusid kell neli hommikul ööbussis. Ja ma lihtsalt ei saa aru, mida nad nendega teevad. See ei saa ju võimalik olla, et neile kõigile nii kohutavalt meeldib aeg-ajalt natuke pelada. Samamoodi ei ole see mingi kindla kella- või aastaaja värk. Hokikepid on kõikjal kogu aeg olenemata ilmast ja olukorrast.

  Märkmeid teemal "Sirkka on veider" - ükspäev avastasin, et ma olen viimased kolm kuud tühje purke kogunud. Nagu mingi purgimaniakk. Mitte et ma plaaniks hoidiseid teha või üldse paneks midagi nende sisse. Ei, need lihtsalt seisavad kõige ülemisel riiulil ja ootavad midagi. Ilmselt on mu sisemine vanaemasus mu alateadvuse üle võtnud, sest üks teine päev ma rääkisin Mihklile, kui khuul see oleks, kui ta mulle lillekasti ehitaks, et ma saaks ürte kasvatada. FYI, ma olen see inimene, kes ükskord suutis kaktuse ära kuivatada.


Ma ei hakka midagi uue postituse kohta lubama, see tuleb, aga kes teab millal. Mul on miljon teemat välja mõeldud, aga vabalt võib juhtuda, et ma kirjutan korra kuus ja kõigist teemadest korraga.

Yours faithfully (kui keegi mulle kirja alla kirjutaks, ma kahtlustaks, et keegi jälitab mind)


Sirkka Johanna

Sess nr. 3 ehk lõuavalu

  Pärast viit nädalat suremist, olen ma jõudnud endaga nii kaugele, et ma olen võimeline vabatahtlikult rohkem kui kolm lauset kirja panema. Ma ikka ei talu teaduslikke esseesid.

  See semester oli mul kolme eksaminädala jooksul mingi moel ära vastata 8 ainet ja tundes Archipi inimesi, siis midagi normaalset ei lootnud ma algusest peale. Ma olen juba mõnda aega arvanud, et salaja juhivad meie kooli 70-aastased itaalia vanapässid, kelle arusaam ajakavast kui sellisest on sarnane seapõrnalt ilma ennustamisega. Mis minu jaoks väljendus selles, et kaheksa aine jaoks oli eksamikavas kirjas 4 kuupäeva, kõik samal nädalal. Sest noh, inimesed tahavad ju kodumaal ka olla ja keegi ikka kukub läbi, siis peab neile ka aega jääma enne uue semestri algust ja nii. Pmts total metal bullshit. Registreerisin oma kehal enesest väljumise tunnusmärke ja tormasin kantseleisse (hahaha, see sõna ei ole ju päriselt tegelikult enam olemas) õiglust nõudma. Kuna ma olen juhtumisi mõistlike inimeste nimekirjas, siis mind võeti kuulda ja üks mahuline teooriaeksam tõsteti teise nädala esmaspäevale. Ja siis tõsteti sinnasamma ka kunstiajaloo eksam, mis on üks võikamaid, mida keegi üldse kunagi näinud on. Nii et ikkagi 4 kuupäeva, lihtsalt vahed on laiemad. Okei, mis seal ikka.

   Päris kõige esimene asi oli "model-making", kus ma 14 nädala jooksul mitte ühtki maketti ei teinud, sest savist büsti voolimine on arhitektidele oluliselt tähtsam kui makettide ehitamine. Ootamatult sain selle sama nõia, kellega mul eelmine aasta joonistamine oli, kursuse ainukese A, sest ma olin kõik tunnid kohal. Et siis tegelikult ei olnud need büstid ka olulised.
  Edasi tuli kõige tähtsam- eriala kaitsmine. See oli see, mille pärast sai sisuliselt nädal aega järjest üleval istutud. Mu kehal tekkis mingi uus stressijaburus, milleks oli see, et kõik hambad korraga valutasid kogu aeg. Mul pole mitte kunagi hammas isegi üksikindiviidina valutanud, rääkimata siis tervest reast hammastest, mis korraga jauravad. Väga segadusse ajav.  Igal juhul, sain ma oma asjad neljapäeval üle antud ja reedel läbi häda vastatud ja kokkuvõttes sain B kätte, mis on suur asi, sest A said ainult kolm kolmanda kursuse inimest.
   Siis jäi kaks päeva, et õppida kaheks eksamiks, millest üks oli staatika. Arhitektuuriajalooga on alati lihtne värk, sest see on alati valikvastustega ja kui ei tea vastust, tuleb pakkuda B, sest see on sisuliselt alati õige. Mida ei olnud staatika. Kuna ma kesksemestri eksamist läbi kukkusin, siis hirm oli ikka naha vahel. Olenemata sellest, et materjalidega eksam oli. Ikka oli õudne. Nii et ma olin ikka väga üllatunud, kui ma lõpuks C kätte sain (ja A arhitektuuriajaloo eest).
  Ingliskeelsed esseed pole kunagi minu ala olnud. Eriti kui need on 3000 sõna pikad ja räägivad kariibi naiste raskest elust New York'is. Selle pidin ma siis ühe õhtuga tootma, sest kogu kool pidi kohustuslikus korras terve teisipäeva koolis veetma ja kaaslaste esitlusi vaatama. Ausõna, ma pole kunagi varem üht teksti kirjutades nii palju piina talunud. Ma lihtsalt ei taju seda "olen-nõnda-teaduslik-aga-vahepeal-tõmban-täiega-nalja" stiili, mida meilt üldjuhul oodatakse. Päev pärast sotsioloogia tähtaega oli veel linnaplaneerimise plakat ja esitlus, mis oli nõme eelkõige sellepärast, et ma olin paaris oma sõbranna Sonaga, kes lihtsalt ei oska kehvas olukorras suhelda ega tegelikult üldse midagi teha. Ehk siis kuigi ma olin ta jätnud hommikul kell neli kooli täies teadmises, et kui ma mõne tunni pärast tagasi olen, on kõik valmis ja Sona on magada saanud, siis reaalsus oli see, et ma sain pool tundi pärast tähtaega alles printima minna. Rääkisime me muidu sellest, kuidas Tallinn oma planeerimisega ikka üldse hakkama ei saa, mis pole just keeruline teema, aga sellegipoolest.  Nõnda olin ma isegi üllatunud, et ma sealt B kätte sain, sest Sona slaidid jooksid ka kokku poole esitluse pealt.
  Kõik see oli aga naljamäng selle kõrval, mis nüüd tuli. Kõik oleks täiesti okei olnud, kui nendel ajakava inimestel oleks vähegi mõistust peas, sest nii non-bearing structures kui ka kunstiajalugu (Vana-Egiptus kuni Gooti lõpp) ei ole tegelikult keerulised ained. Lihtsalt väga palju tuleb korraga meenutada, eriti kui eksamid on tunniajase vahega -.-. Ja lõpp oligi see, et kui ma olin kunstiajalooga maha saanud ja kirjutasin juba järgmist eksamit, oli ainus meeldetulev asi Cesky Krumlovi Madonna tunnused. Samas kui hommikul kunstiajalugu kirjutades ei suutnud ma meenutada mitte ühegi Vana-Egiptuse teose dünastiat, sest nende asemel olin ma õppinud tavalisemate katusekonstruktsioonide soojustamist. Non-bearingu sain ma B, aga kunstiajalugu on veel teadmata. Selle ainega on veel muidugi ka see jama, et õppejõud otsustas mingitel põhjustel registreerida eksami testina, mis tähendab, et kui läbi kukud, siis rohkem katseid pole ja teed terve kursuse kohe uuesti. Geniaalsed inimesed ikka.

   Eksamiperoodile andis oma panuse ka meie ülemine naaber. Küllap sai uusaastalubadusi jagatud või midagi, aga igal juhul keegi hüppab kolm korda päevas hüppenööriga meie kohal. Kell 12 päeval, kell 6 õhtul ja 12 ajal õhtul. 10-15 min järjest. Alul me arvasime, et tegu on ehk millegi põnevamaga, aga no kes ikka siis kellaaegadest nii väga kinni peaks.

   Mihklil käib siin ka sess praegu, millega seoses on ta avastanud enda jaoks mingi jabura magamisrežiimi, mis tähendab, et ta magab kolm tundi iga 12 tunni järel. Ei tundu väga töötavat, aga samas, kui ta oleks osav loogilistest otsustes, siis ta ilmselt ei elaks minuga koos.

   Kui kellelgi on tahtmist minuga esmaspäeval (10.02) skaipida, siis ma olen tõenäoliselt kodus ja rõõmus kõigiga rääkima. Tõesti ei tea, mida ma oma sünnipäeval teha kavatsen, sest Mihklil on samal päeval pikk eriala kaitsmine, aga samas on ta juba kaks nädalat kahtlaselt (kahtlasemalt) käitunud, nii et võib-olla ma ei peagi sellele ise mõtlema. Igal juhul, kui muud põhjust ei tundu leiduvat, võite esmaspäeval minu puhul tipsutada.

Siin oli täna kümme kraadi sooja!

Sirkka Johanna

Sõidan bussiga

  Iga kord, kui ma endale bussipileti koju- või Prahasse sõiduks broneerin, ma mõtlen ma, et kui tüütu see nüüd ikka saab olla. Ega see 27 tundi nüüd nii palju ka ole ja tegelikult ei ole see üldse nii ebamugav. Võtad mõnusa söögi ja filmid kaasa ja lihtsalt lebotad.
  Iga kord, kui ma lõpuks bussi peale jõuan, saan ma aru et, kurat, kõik on täpselt nii ebamugav, kui ma mäletasin, et ei ole. Kojutulek oli isegi täitsa normaalne, aga seda peamiselt sellepärast, et Mihkel oli kaasas ja istus kõrval, mis tähendas, et keegi ei üritanud mind pilguga nõelata, kui mu küünarnukk üle mu pingi kujutleva ääre sattus. Samamoodi saavad siis mõlemad jalad üks hetk ikkagi välja sirutada, sest ikkagi kahe pingi jagu on ruumi.
  See oli täpselt see, mis ei juhtunud minuga Prahasse tagasi sõites. Esiteks istus minu kõrval keegi neiu, kes võis näo järgi(pidin prillidel meigikihist röntgenina läbi vaatava kiire sisse lülitama) olla minuvanune, aga ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Üldse on sellega mingi värk, et kuigi buss sõidab läbi Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Tšehhi, istuvad selle sees ainult venelased ja mina.
  Teiseks istus minu taga keegi noormees, kellel ilmselt olid pikad jalad, mida kuhugi panna polnud. Mis tähendas, et ta toetas oma jalad vastu minu seljatuge nii, et ma ei saanud seda alla lasta, kui tuli magamise imiteerimise aeg. Alul olin viisakas ja ootasin, et tüübik saab probleemist aru ja võtab jalad ära. Ei võtnud, sest ta magas. Siis üritasin inimest paluda, et ole hea, pane oma jalad kuhugi mujale, jube tüütu on. Ei töötanud, sest ilmselgelt rääkis ta ju ainult vene keelt. No ja siis kasutasin ma universaalkeelt, mis antud olukorras tähendas tema põlvenärvide ja minu küünarnukkide ühendamist. Sain siis oma seljatoe alla, aga kättemaksuna võttis see kodanik oma 12 tundi jalas olnud kunstnahast saapad jalast. 15 tundi jäi veel sõita.   Noh, ja siis olid veel muidugi selle bussiliiniga seonduvad tavalised idiootsused, nagu näiteks võimalus osta mikrouunis soojaks lastud suitsuvorsti salatiga. Või vanainimesed, kes joovad 27 tunni jooksul 30 tassi kohvi ja on siis jube kurjad, miks nad terve tee üleval olid. Või bussijuhid, kes on teevad eranditult IGA KORD sama nalja - võtavad mu võrdlemisi raske spordikoti ja imiteerivad selle maha viskamist, sest muidu polekski ma teada saanud, et see on raske.
  Peale selle pole ma veel kordagi sattunud reisile, mis oleks graafikus olnud. Mina lähen peale algpeatuses, aga mingites kohtades on ta nt 2 tundi varem, aga sellegipoolest peatub ainult 15 minutit. Kuidas need inimesed teavad kaks tundi varem kohal olla???? Või siis oodatakse suvalises bussijaamas mingit teist bussi (enamasti tuleb see Kiievist), kus väidetavalt on peal inimesed sooviga Prahasse sõita. Ootame kõik pilkases pimeduses( sest buss ju lülitatakse välja, mis tähendab, et lambid ei tööta) kaks tundi, kuni tuleb välja, et oi kurat, ei tahtnud keegi seekord Böömimaale minna.
  Igal juhul jõudsin ma pärast 30 tundi bussis istumist kohale ja päris mõnus on. Juba mikserdasin ükspäev suppi teha. Ja meie täpulised söögiriistad näevad koos nii kaunid välja, et vahel ma lihtsalt teen esimese köögisahtli lahti ja imetlen selle sisu.
 Üldiselt hakkavad mul järgmine nädal eksamid, nii et ma kirjutan suvalistel aegadel, aga ma kirjutan. tegin endale purgitäie teemasid ja puha. Nüüd hakkate palju jauramist lugema, sest enamik teemasid on a'la miks mulle meeldib arhitektuuri õppida või miks mulle ei meeldi tudeng olla.

Annan teada, millal nutta, kui staatikast läbi kukun.

Kallistades

Sirkka Johanna