10.12.12

  Täna sadas lumi maha..... ma pean nüüd vist saapad ostma -.-

  Kuna ma tahan võimalikult palju vaheaja kodutöid siin valmis saada ja erialaprojekti tähtaeg on ainult 4 taga, pole mul erilist jaksu siia midagi kirjutada. Muidu läheb koolis okeilt, enamiks ajast joonestan geomeetria jaoks veidraid kujundeid või konstruktsioonitunni tarvis ehitusjooniseid.

  Käisin nädalavahetusel kahel disainiturul. Kahjuks on aga "disain" pea igas riigis ühesugune - värviskaalas must-hall-valge, asümmeetriline ja odavast materjalist. Muidugi käib jõuluturu juurde ka suured allahindlused, aga nagu disainkaubale kohane, maksis sall ka pärast 60% allahindlust 55 euri.

  Ükspäev sõitsin mina metrooga linna peale. Istun vaikselt, loen oma raamatut, kui metroosse lendab sisse kaks politseiniku, kes nägid välja nagu Usa swat ehk siis kuulivestide, kiivrite ja hunniku relvade tüübikud.
  Pool vagunit pani samal hetkel jooksul, minul polnud aga midagi hingel, niisiis istusin edasi. Kodanikud politsistid istusid kah, kuna kohti tekkis inimeste kadudes mitmeid, sõitsid kolm peatust ja läksid siis maha. Võib-olla see on mingi Tšehhi kokkuhoiupoliitika, et märulipolitsei metrooga sündmuspaigale läheb.

  Ükspäev käisime Sona, Feliksi(Norra) ja Luiziga(Basiilia) paternosteriga sõitmas. Tegu on siis usteta liftiga, mis kunagi seisma ei jää. Hüppasime siis meiegi ükshaaval liikuvale alusele peale ja tahtsime sõita kõige üles. Üks hetk aga sain ma aru, et kurrrrjja, see korrus, mis just möödus, oligi ju viimane ja tekkis hirm, mis nüüd saama hakkab, sest lift kiirust ei aeglustanud. Minu peas moodustus silmapilguga film, kuidas kabiinid end tippu jõudes lihtsalt üle mehhanismi joostes teistpidi keeravad ja mina pean sõitma alla pea alaspidi. Vana aja inimesed olid aga ilmselgelt minust nutikamad, nii et kabiin vahetas poolt külg ees ja sain siiski jalad maas õigele korrusele tagasi.

  Mul on tekkinud kreemikriis - kõik hakkab korraga otsa saama. Varsti saate näha, kuidas ma naha niisutamiseks määrdejuustu endale peale määrin.

  Meil oli koolis ükspäev põnev draama. Nimelt on meil tunniplaanis aine pealkirjaga Introduction to studies, mida annab Adam Gebrian. Kuna aga Adam on iga viimasegi tunni sisustanud enda või oma naise projektidest rääkides või oma puhkusepilte näidates, siis on tund levinud nime all Introduction to Adam. Ühes viimatises tunnis näitas ta meile üht võrdlemisi paksu raamatut "SMLXL" ja uuris, kui paljud seda lugenud on. Paar inimest oli sellest kuulnud, aga läbi lugenud polnud mitte keegi. Adam rääkis meile siis pika jutu, kuidas see on 20. sajandi kõige mõjukam arhitektuuriraamat ja me kindlasti peaksime selle kõik läbi lugema. Mõni tund pärast loengu lõppemist võis aga Adami facebooki-seinalt(ilmselt siis keegi on sõber temaga) leida järgmise postituse: "20 Archipi esimese aasta tudengit ja vaid kaks olid lugenud "SMLXL"-i......Nali, nad olid sellest vaid kuulnud!". Tuletan meelde, et ta on jätkuvalt meile see õpetaja, kelle töö on meile näidata olulisemaid raamatuid ja kuulsamaid arhitekte, sest see tund on mõeldud sissejuhatuseks.
  See postitus oleks jäänud igavesti unustuste hõlma, kui meie kursusel poleks inimesi Ameerikast ja Prantsusmaalt. Nõnda läksid Ben(Florida kutt) ja Louise(Pariisi neiutis) Adamiga järgmise tunnis lõpus rääkima, et tervist, kuidas oleks sellega, et ta ei mõnitaks meid enam avalikult ja üldse oleks tore, kui kutt suhtumist muudaks, sest mis sissejuhataja ta on, kui ta iga meie puuduva infokillu peale naema pistab. Sisuliselt sama olukord, kui tšehhi keele õpetaja helistaks iga kord kõik oma tuttavad läbi, kui keegi tunnis mõnda tegusõna ei tea. Igal juhul ei saanud Adam probleem absoluutselt aru ja hakkas üldse kõike tagasi ajama ja rääkima, kuidas tema pole midagi kuhugi kirjutanud. Noh, ja selgust ei saanudki.
   Päev pärast viimast Adami loengut ilmus ta facebooki-seinale uus tore postitus: "Kuna lillekestele päriskirjandus liiga keeruline on, siis võtame seekord natuke lihtsamat lektüüri." Kõrval oli pilt raamatust "Kümme asja, mille arhitektuurikoolis peaks selgeks saama".

  Mul on 14.12 kooli jõulupidu, kuhu igaüks peaks midagi oma rahvusköögist kaasa võtma. On pakkumisi, mida ma vaaritada võiks?

  Juba üheksa päeva pärast ronin 9.30 Florencis Eestisse viiva bussi peale sõidan 36 tundi koju.


Musid!

Sirkka Johanna

   Avastasin, et pea igas Praha suuremas elektroonikapoes müüakse cd-pleiereid. Isegi värvi ja mudelit saab valida. Ahvatlus on hirmsasti suur, aga tervist, 40 eurukronni-.-

  Teine asi on see, et ärge küsige mult, mis ilm siin on. Päris ausalt, ma ei tea. Ma veedan oma õhtud-hommikud ühikas, päeva-pärastlõuna koolis ja nende vahepealse aja toidupoes ja trammis, mis tuleb mulle nii ühika- kui kooliukse ette kohale. Ilmateate väitel on siin päeval umbes 10-11 soojakraadi ja öösel paar kraadi üle nulli. Lumest pole haisugi.


SJ

26.11.12

   Ausalt, enamik ajast ei oska ma siia midagi kirjutada, sest nagu ei tahaks iga päeva rapotit siia üles panna, aga midagi põnevat minuga just ka ei juhtu.

  Teisipäeval tuli mulle külla Mihkel!!!! Vaene kutt pidi siia jõudmiseks sõitma Tallinnast Riiga, Riiast Londonisse, Londonist Brnosse ja Brnost Prahasse, aga kohale jõudis:)

  Kõigepealt suur aitäh empsile ja Janele-Madisele väga lahedate kingituste eest:) Sain rõõmuga kõhu šokolaadi täis pugida ja oma stalinistliku maja raamatut lugeda, San Diegost pärit särk seljas ja lõikelaud värvli vahel.

  Ega me Mihkliga midagi tarka teinudki. Mina pidin hommikud koolis veetma ja tal oli terve hunnik lihasepilte joonistada. Nõnda saime me koos uksest välja alles pärastlõunal, vahel isegi hiljem. Näitasin Mihklile olulisemaid turismiobjekte ja jalutasime mu lemmiktänavatel ja  kuna mul on vaja nii papusid kui pükse, siis tutvusime kohaliku kaubandusega. Mihkel käis mul ühikas külas ja kohtas põhilist vene neiut, vaatas mu koolis ringi ja tutvus mu sõbranna Sonaga, kellega me lõunal käisime. Sõime ühes imearmsas ja võrdlemisi odavas vegerestoranis, lürpisime astronoomilise kella all kuuma šokolaadi, kugistasime poolemeetrise läbimõõduga pitsat ja Mihkel rullis mulle hommikusöögiks wrappe. Ootamatul kombel meeldis talle tohutult minu projekti üle arutleda, niiet üks hetk oli olukord selline, et herr Kaarma visandas mulle oma mõtteid ja seletas, mis tema meelest lahe oleks ja mina vaatasin tühja pilguga lakke, sest mu mõistus ei taha veel väga loominguliselt töötada. Laupäeva lõunal sõitis kodanik tagasi oma kodumaale.

  Tema muljeid linnast, minust, koolist ja kõigest muust peate temalt endalt küsima, aga tundus, et Praha talle meeldis. Kõigil nüüd pöidlad pihku, et Praha disainikool ta ikka vastu võtaks:)

  Mina tegin oma geomeetria mid-term testi max.punktidele, nagu ka heeliksi konstrueerimise. Kõik muu sujub vaikselt. Praeguse graafiku järgi pean ilmselt jõululaupäeva õhtusöögilauas ka autocadis semestriprojekti plaane ja vaateid ehitama või arutlema avaliku arhitektuuri sisu ja mõtte üle.

  Mu viimane vorstipoolik on muutunud vorstimaitseliseks kiviks, nii et ma ei tea, kuidas ma selle tükkideks peaksin lõikama.

  Veidral kombel ei mäleta ma, millal ma viimati end tõeliselt puhanuna tundsin ja veel veidramal kombel tulen ma juba kolme nädala pärast koju.

Kallidega


Sirkka Johanna

17.11.12

  Armsad inimesed!

   Viimased nädal aega on olnud ikka päris ulme. Mul sai nimelt pool semestrit läbi, mis tähendab, et selleks nädalaks planeeriti hunnik olulisemaid töötähtaegu. Neljapäevaks saime valmis oma Team Projecti, mida me eelnevad kolm nädalat iga päev valmistanud olime. See tähendas siis seda, et ma õppisin ära laua taga magamise(sest koju sai koolist nii kell 11-12 õhtul), heegeldasin pool meetrit korda pool meetrit võrku, sest me ei leidnud poest ideaalset, avastasin, et ka õppejõududele ja koolijuhtkonnale on okei kell 10 õhtul veel koolis olla ja inimestele nõu anda ja avastasin, et võrreldes muu maailmaga on eestlasel tõepoolest suurem töövõime. Kõik kulmineerus sellega, et saime õpilasžüriilt esimese ja kriitikuilt teise koha ning auhinnaks koogi :D

  Reedel oli geomeetria mid-term test, mille puhul ma pole üldse kindel, kas see okeilt läks. Õhtul oli Rubeni ja Daniela juures väike pralle, kuhu me end Sonaga kohale vedasime. Täitsa tore oli, kuigi ma olen kuidagi välja kasvanud enda silmini sodiks joomise lahedaks pidamisest. Nõnda asutasin ma end kella kahe ajal koju minema, kui tundsin, et midagi on valesti. Jep, olin mingi khuuli viiruse saanud, nii et paar tundi hiljem tõusis palavik, roopisin umbes sada korda ja mitte mingisugunegi söök ei lähe alla. Loodan, et läheb varsti üle, sest teisipäeval tuleb Mihkel mulle külla(WOOT-WOOT) ja järgmine nädal on vaja koolis kohal olla, sest tutvustatakse semestri lõpuprojekti.

  Muud põnevat mu elus ei toimu: käin koolis, tulen koju, lähen magama.Ükspäev leidsin Koh-i-noor'i firmapoe, saan nüüd pliiatseid ja värve eriti mõnusalt madala hinnaga osta. Vorst hakkab kohe otsa saama :D Detsembri alul on vist mingi koolireis Ostravasse(Poole piiri äärne Tšehhi linn), sest seal avatakse mingi suur ja oluline näitus. Saab näha, kas ma lähen või ei. Vaikselt ostan juba jõulukingitusi :D Vene neiud pole viimasel ajal midagi huvitavat välja mõelnud, küll on nende lõputu sädin ja kriiskamine palavikuga eriti talumatu.

  Aaa, lõpetasin tšehhi keele tundides käimise, kuna tundsin, et ma lihtsalt ei jaksa rohkem infot vastu võtta. Nii et jah, pärast jõule või järgmine sügis proovin uuesti:D


Armastusega

Sirkka Johanna

Pildikesi koolielust

Istume kõik Introduction to studies tunnis ja Adam(meie õppejõud) õpetab ja innustab meid mõtlema, miks meile üks või teine maja meeldib ja milline võiks olla suurepärane ehitise analüüs. Ta on valinud meie tarvis 20 kõige olulisemat 20.sajandi ehitist, millest üks on 1961. aastal ehitama hakatud Berliini uus kunsti muuseum(mitte segamini ajada uue kunsti muuseumiga) Mies van de Rohelt. Oleme juba pikka aega jutustanud ja Adamilt täpsustusi küsinud, kui Mehhiko kutt Ruben(häälda RRRRuen) küsib õpetajalt, kas too ehitis asus Berliini müürist(mida hakati ka ehitama aastal 1961) sees- või väljaspool. Esimese hooga ei saanud keegi küsimusest arugi, aga lõpuks sai Ruben vastuse, et müürist läänepool. Kutt ei saanud aru, küsis korra veel, et kas siis müürist väljas läänepool? Tol hetkel sai ta juba oma kõrval istuvalt tüdrukult suunava jalahoobi ja Ruben otsustas vait jääda. Väidetavalt olevat ta hiljem kelleltki küsinud, millise sõja järel müür ehitati.

Hõissa Ladina-Ameerika haridus

Mu aju valutab

...ehk käisin oma esimeses tšehhi keele tunnis.
   Alul mul polnud plaanis sinna minna, kuna neid on nii vähe ja maksavad üsna korraliku summa, aga kuna mu tiimikaaslased Ben Ja Feliks räägivad pidevalt nende tundide kasulikkusest, vedasin end kohale.
   
    Esiteks toimus kõik ainult tšehhi keeles. Õpetaja rääkis inglise keeles ainult äärmise vajaduse korral , nt siis, kui me ei teinud vahet sõnadel "kuula" ja "kirjuta", ja me ei tohtinud omavahel inglise keeles vastuseid harjutada. See oli ikka täiesti ulmeline.

    Teiseks ajavad mind paralleelid vene keelega väga segadusse. Ma unustan vahepeal ära, et tegu ladina tähestikuga ja osa tähti sõnas on lambist kirillitsas. Mul on pidevalt tunne, et mul eeldatakse venekeelset sõna(kuna me sisuliselt õpime lasteaialaste sõnavara, siis ma tean venekeelseid vasteid), nii et ma suudan pidevalt sõnu sassi ajada.

    Kolmandaks, jube palju kodutööd. Järgmiseks korraks on vaja selgeks õppida hunnik väljendeid, õppida pähe laul ja üle korrata õpitud grammariosa. Minul on veel vaja järele ka õppida.

    Ma olen viimasel ajal kogu aeg väsinud ja see tund suutis ka veel oma panuse anda, nii et kui ma eriala stuudiotundi jõudsin, ei jõudnud ma eriti midagi mõelda enam. Aga vähemalt on tunne, et põhitõed saab selgeks.


  Kallistades

Sirkka Johanna

 

Miks mulle meeldib ühikas elada

1. Majutus on võrdlemisi odav
2. Trammipeatus on ukse ees
3. Ma ei pea kellegagi rääkima, kui ma ei taha, sest niikuinii keegi eriti midagi aru ei saa. Isegi kui ma tahaks rääkida, ei saaks.

Miks mulle ei meeldi ühikas elada

Lugu 1

   Värvisin siis mina siis reede pärastlõunal pead ja ilmselt tilkus värvi natuke kellegi rätikule. Räti omanik tuli minu ukse taha, kisas ja sõimas, ma passisin lihtsalt, ootasin kuni ja lõpetab vabandasin ja tahtsin rätiku ise ära pesta, sest värvijäljed tulevad tegelikult väga kergelt välja. Neiutis ei uskunud mind ja arvas, et tahan tema saunalina endale saada, aga pikema veenmise peale siiski soostus oma rätiku minu kätte andma. Ilmselgelt tulid plekid pesus maha, kuivatasin rätiku ära ja enne neiule tagasi andmist pistsin voldi vahele šokolaadi. Järgmine päev kuulen jälle kedagi köögiuksele koputamas. Tegu oli eelmise neiu toakaaslasega, kes teatas mulle, et tema riietel on ka värvijäljed. Palusin riiet näha ja tüdruk võttis välja kampsiku, mille peal olid suured šokolaadipruunid plekid. Seletab ja seletab, nõuab, et ma tema kampsiku ära peseksin ja valuraha plekiksin, mina passin jälle vait olla. Kui piff hetkeks vait jääb, ütlen talle, et võib-olla pole ta ehk märganud, aga ma olen punapea ja panen ukse kinni. Ilmselt tahtis ka šokolaadi.

Lugu 2

   Meil on kaks väga väikest külmkappi, kuhu idee poolest peaks ära mahtuma viie inimese asjad. Reaalsuses aga nelja inimese, sest Katja ei söö kunagi siin. Nõnda on kogu aeg probleem, kelle asju on külmkapis kõige rohkem. Ühel õhtul kuulen jälle koputust köögiuksele. Üks vastastoa neiudest tuli mulle teatama, et tema ei ole nõus enam niimoodi elama, et ma kogu külmkapi oma asjadega täidan. Lihtsalt infoks, ma hoian külmkapis ainult oma pooleliitrist piima. Vahel on kaks jogurtit ka, aga seda juhtub harvemini, sest jogurtit ostes söön ma selle enamasti kohe ära. Nõnda ei saanud ma kuigivõrd aru, milles üldse probleem on ja järjekordselt ei vaevunud üldse vastama sellisele nõudmisele. Järgmisel päeval tuli välja, et kõik need asjad, mis neiul ees olid, olid tema enda omad, lihtsalt ta oli unustanud, et ta käis juba poes

Lugu 3

   Polegi eriti lugu, vaid lihtsalt ärritusallikas. Te ei kujuta ette, kui väga ma vihkan säästupirne. Kui muidu on probleem selles, et need ei hakka kuigi kiiresti tööle, siis meil on siin laes klass omaette - need ei ole nõus ka kustuma. Nii ongi, et igal hommikul paneb esimene ärkaja tule põlema ja peseb hambaid pimeduses. Eelviimane inimene vajutab uuesti lülitile, et tuli kustutada ja selleks ajaks, kui tuli üks kord kustu läheb, on ka viimane inimene end ära pesnud. Ma pole viimased kaks nädalat kordagi valguses hambaid saanud pesta -.-
Samasugune olukord on "magamistoas" tule kustutamisega. Vahel põleb tuli paar tundi pärast kinni vajutamist ka veel.

Lugu 4

   Samamoodi pole lugu, vaid lihtsalt rängalt tüütu. Vene neiud ja nende arusaam oma asjade hoidmisest. Esiteks on mu tuba vahelduva eduga kas riide-,  kosmeetika-, lõhna- või lillepood. Ja ma ütlen teile, ei ole midagi õudsemat sellest hetkest, kui avastad, et tappev liilia-parfüümi-sigareti hais ei lahku enam Su juustest. Alinal oli paar päeva tagasi sünnipäev, nii et muuseas on kõik aknalauad täis röögatuid lillebukette. Enamasti liiliad ja nelgid.

  Teine asi on see, et no miks peab end meikima mitu korda päevas?? Ehk siis vannituba on pidevalt okupeeritud, sest mõni neiudest võtab esimese päevapooliku meiki maha ja kannab teist peale. Miks see vajalik on?????

  Ja vene keel. Enne suhtusin ma sellesse mõõduka vastumeelsusega, mis seostus enamjaolt minu võimetusega seda selgeks saada. Nüüd on see lihtsalt tülgastav. See ei lõpe mitte kunagi, seda saab kuulda vaid kahes valjusastmes(väga valju ja veel valjum) ja enamik ajast peab üks vestluses osalejaist valjust tekstist hoolimata kõigest üle naerma. Vahel on mul tunne, et ma peaksin hakkama iseendaga kõval häälel eesti keeles rääkima. Lihtsalt, et huvitavam oleks.

Lugu 5

   Mis värk selle majaga üldse on??? Sattusin kokku ühe minu kooli teise kursuse neiutisega, kes ka siin elab. Ta väitis, et kuigi ta on siin juba poolteist aastat elanud, eksib ta vähemalt korra nädalas ikka veel ära. Ja ma täiesti usun teda. Lifti juurest minu tuppa saamiseks peab keerama kokku 9 korda. Minu toast pesumasinani jõudmiseks tuleb kõndida kokku 12 erinevas koridoris ja minna läbi kolme paari uste.


Kuna mu elu on jätkuvalt väga vaikne, siis mul lihtsalt pole oma tegemistest eriti midagi kirjutada. Käisin Sonaga pitsat söömas ja homme hakkame poistega uue projekti maketti ehitama.


Kallistades

Sirkka Johanna

My Space

Minu makett siis. Tervest esitlusest ja teisest makettidest näeb pilte Archip'i facebook'i lehel.

28.10.12

Suur aitäh kõigile, kes mulle kirjutanud on!! Väga tore on lugeda teie tegemistest!
Kui keegi peaks tahtma mulle paberkirju või postkaarte saata, siis mu aadress on Thakurova 1,160 00 Praha 6. Igaks juhuks võite ka lisada, et toanumber on S404.
Minuga ei juhtu midagi kuigi huvitavat. Ma unustan pidevalt fotoka kool kaasa võtta, ehk tuleval nädalal on meeles :D
  Elu möödub vaikselt. Kuna mul on nüüd toa internet, lahkun ma ühikast sisuliselt ainult kooliks. Saime ka uue projekti juhised kätte. Töötame nüüd tiimides ühe paviljoni kallal, mis idee poolest peaks reklaamima teise kursuse arendatavat rajooni. Keeruline värk, eriti arvestades, et osa meie tiimist on üsna suvakad inimesed. Minuga samas grupis on siis kutid, Usast, Norrast, Brasiiliast, Aserbaidžaanist ja Indoneesiast. Absoluutselt kõigil on täiesi erinev arusaam töötegemisest ja asja eesmärk. Nii et saab värvikas olema.

  Siin on pesupesemiseks kohutvalt nõme süsteem. Nimelt on iga korruse peale üks pesutuba ja selle jaoks ainult üks uks. Pesutoas on ainult üks pesumasin. Igal korrusel elab umbkaudu 100 inimest. Nõnda on pesupesemiseks löögile saamine päris tegu.

   Laupäeval ikkagi joppas ja sain oma hilpe siiski loputama minna. Minu võti viib mind kolmandale korrusele, pistan pesu sisse, panen masina tööle jalutan oma tuppa. Neljakümne minuti pärast olen tagasi, et pesu välja võtta, aga masina uks ei tule lahti. Kangutan natuke, uks annab sutsu järele, aga jääb siiski suletuks. Kangutan natuke veel, ikka sama. Lähen siis paar ruumi edasi asuvasse õpilasühendusse abi paluma. Mind aidata otsustanud kutt kangutab, kuis saab, aga tulemus jääb samaks.

  Okei, lippan siis alla registratuuri ja räägin oma murest. Tädi vastab, et jaaa, vahel on sellega jama, see on mingi turvateema, et viis-kümme minutit pärast pesu ei pruugi uks kohe lahti tulla. Selleks ajaks olin ma erinevail viisidel kangutanud umbes 20 minutit, aga otsustasin siiski igaks juhuks korra veel proovida ja ronisin tagasi kolmandale korrusele. Nagu arvata võite, tulemust polnud. Teist korda registratuuris olles tädi helistab kohalikule remondionule. Too lubab kohal olla umbes 20 minuti pärast, aga tädi lohutab mind, et selle aja eest mult raha ei võeta. Muidu maksab tund 20 korunat ehk natuike alla ühe euro.

  Onu ilmus kohale umbes 40 minutit hiljem. Selleks ajaks olin juba üle keskmise kuri ja valmis oma pesu sinna lihtsalt jätma. Onu proovib üht ja teist nuppu, uks ei avane. Võtab siis masinalt ümbrise pealt maha, proovib uuesti samu nuppe, tulemusteta. Kokku kõpitses ja vajutas remondimees umbes pool tundi, mille tulemusena ma siiski sain oma asjad kätte ja tädi mult raha ei võtnud. Ma ei kujuta ette, kas ma julgen enam oma pesu siin pesta :D

  Täiesti masendav, mul on šokolaad jälle otsas ja vorste on ka ainult kolm alles.
See nädal on mul rohkem aega, saate lõpuks ometi ka minu Praha-teemalisi mõtteid lugeda, mida minu sisse on juba hulgem kogunenud.

Armastusega

Sirkka Johanna

Aaaaaawwwwyeaaaaahh, arvake ära, kes sai My Space maketi eest kuruse ainukese A :D

Tervist, maugud!

   Kuna ma ehitasin terve nädalavahetuse ja esmaspäeva oma maketti, ei saanud ma vahepeal kirjutada. Homme saate pildi ka, mida ma siis lõpuks kokku meisterdasin :D

   Reede õhtul oli meil koolis beer pongi võistlus. Kes ei tea, msi on beer pong, siis sisuliselt on see mäng, kus tuleb ping-pongi palle üle laua vastase vett täis topsidesse visata. Kui sisse viskad, peab vastane jooma mingi kindla koguse õlut. Me mängisime paarides ja minu partner oli Sona, kes on Slovakkiast. Olgu kohe ära öeldud, ei, ma ei joonud õlut. Olin teinud vastavat eeltööd ja mulle väljastati eriluba radleri joomiseks.

   Väga tore pralle oli. Me küll kaotasime Sonaga päris haledalt, aga selle-eest sain tuttavaks terve hunniku teise kursuse inimestega. Ulme ikka, kust inimesed pärit on. Näiteks on meil üks kutt, kelle ema on kohalik ja isa Nicaraguast, aga ta käis siin venekeelses koolis ja nüüd õpib ingliskeelses ülikoolis.Või siis Lõuna-Korea kutt, kelle vanemad on küll Lõuna-Koreast pärit, aga elasid kaua Usas, aga kolisid Prahasse, kui Nam neljane oli, aga ta pandi ingliskeelsesse kooli.

   Nädalavahetusel ei teinud ma sisuliselt mitte midagi peale maketi. Kõige khuulim uudis on see, et mul on üle poole vorsti läinud. :D:D:D:D Ma ei tea, mida ma oma riisi, tatra või kartulipudru sisse panen, kui see otsa saab :D.

   Täna oli siis makettide esitlemine. Kuna ma ei tea, mis hinde ma sain, ei oska ma ka hinnata, kuidas mul läks. Õpilastele igastahes meeldis. Naljakal kombel oli minu makett ainuke, mis polnud valge ja ühtlasi ka ainuke, mille kohta tuli kommenaar, et sellesse tuppa tahaks kunagi päriselt sattuda.

   Internetiga on mingi jama, nii et ma ei rpuugi lähiajal siiski oma tuppa netti saada.

   Tervitustega

   Sirkka Johanna

Ühika pildid!

See on siis minu tuba. Minu voodi on ilmselgelt see, mille juures on hunnik pappi ja muud jama :D

Meite köök ja vastastoa uks

Ja see on siis ühikas ise - Masarykova kolej. 

Kui joppab, saate homme pilte koolist :)

Euroopa Nõukogu kulul silmini täis söönud

Sirkka Johanna

18.10.12

Tere!!!

 Tänan küsimast, mul läheb vaikselt. Panen oma maketti kokku ja teen muid koolitöid. Sattusin täna ülikhuuli kangapoodi, mis oli ruutmeetritelt ilmselt nii suur kui nt minu tuba, aga neljameetriste lagedega, mis oli paksult täis tuubitud erinevate kangastega. Mingi päev lähen tagasi, siis teen pilti ka.

   Aitäh kõigile, kes mulle midagi kaasa andsid! Nimelt on mu vanaisa praegu Prahas ja tõi mulle kõiksugu asju. Nt sain ma vanaemalt šokolaadi ja empsilt sooja mütsi, Leikilt kirjandust ja Mihklilt kirja raamatuga. Veel kord, aitäh kõigile :)

  Eile käisin vanaisaga Euroopa vanimas oma õllega pubis U Fleku. Istusime maha, tellisime süüa ja täiesti lambist hakkasid mehed meie kõrval eesti keeles rääkima! Ma polnud siiamaani siin ühtki eestlast kohanud, nii et mulle oli see veel üllatavam kui vanaisale :D Kutid olid tulnud Prahasse õlut jooma - enam ausamat vastust ei  ole võimalik välja mõelda.

  Muuseas, nüüd on mul fotokas! Varsti saate ekslusiivseid võtteid minu kuulsusrikkast elukohast ja koolist ja  kodupoest ja hambapesust ja vorstivõileivast ja millest kõigest veel.

  Praegu aga jooksen!

Kallistades

Sirkka Johanna

Elu-olu

Tsau, tüübikud!

   Andke andeks, et ma teile nii harva kirjutan. Ega siin polegi võimalik kuidagi välja vabandada, lihtsalt mul pole internetti, kus oma vabu hetki ülestähendustele kulutada.

   Olen end ühikas sisse seadnud, mul on nüüd teine toakaaslane veel(neiutis Sotšist) ja tegin tutvust ka vastastoa piffidega(Sibersist ja kuskilt mujalt Venemaalt). Nii et mul äärmiselt põnev nende venekeelset sädistamist kuulata. Õnneks annab see mulle vabaduse inimestega mitte rääkida ja enamik ajast on mu tuba tühi ehk elu on üsna rahulik.

   Koolis on mul nüüd lisaks konstruktsioonide loengule ka konstruktsioonide joonestamise tund, mis on võrdlemisi igav, sest õppejõud on veendunud, et me saame infost aru alles siis, kui ta on sama teavet umbes kakskümmend korda erinevat moodi lausesse pannud ja erineva pildiga illustreerinud. Muuseas näeb ta välja nagu meesvariant filifjonkast.

   Panen vaikselt oma projekti püsti, varsti hakkan vajalikke raamatuid tellima, mingi aeg peaks ka tšehhi keele tunnid algama. Kolmapäeval tuleb vanaisa, kellega ma kavatsen minna liha sööma. Viimase kolme nädala jooksul on ainus saadaval olev lihavorm olnud minu jaoks suitsuvorst, mida muide on alles ainult 5 latti. Neljapäeval peaksin oma tuppa interneti saama, sest neil pole wifit ja ma pean juhtmeühenduse hankima. Väidetavalt olevat eelmine aasta vestibüülis(mida khuuli sõna) wifi olnud, aga see olevat uuesti välja lülitatud, sest inimesed ei tahtnud enam oma tubadesse laiali minna ja melu olevat väga suureks läinud.

   Muide, ma loen uuesti Sõrmuste Isandat ja see on üllatavalt khuul triloogia. Asi võis ka selles olla, et ma esimest korda võtsin ma selle kätte umbes 12-aastaselt, aga see tundus mulle ikka rängalt igav ate ja lõpututse sõjakirjeldustega poistekas. Nüüd ei ole enam ei nii poistekas ega sõjane :D

   Lähen saan nüüd teada, mis hinde ma oma Piece of Prague'i eest sain.

   Tooliga ringi sõites

Sirkka Johanna

12.10.12

No neh, mul on ühikatuba!

  Kuna mul olid kõik dokumendid kontorist kätte saadud, läksin järgmise päeva varahommikul oma ühika registratrsiooni. Ja siis algas umbes selline asi nagu oli ühes Asterixi multikas, kus üheks 12 vägiteost oli ühest itaalia kontorist õige paberi kättesaamine. Esiteks on see maja täiesti ulmeline. Sellel on kolm või neli tiiba, mis teevad iseenda sees ringe ja koridorid keeravad vahepeal 360 kraadi. Suutsin sada korda ära eksida. Tund aega hiljem oli siiski kõik ankeedid täidetud, rahad makstud ja võtmed saadud.

  Koolis on mul käsil uus projekt, mil nimeks My Space. Sisuliselt pean ma sisutama kindate mõõtudega ruumi nii, et ma saaksin seal õppida, töötada, lõõgastuda ja niisama elada kuu aeg järjest, vannituba on eraldi olemas. Tulemus tuleb esitada maketi kujul, nii et saan hakata pisikesi papist asju ehitama. Kahjuks pole ma kuigi tugev ei sisekujunduses kui makettides, nii et saab näha, mis sellest välja tuleb.

  Õhtul kell viis hakkasin oma asju ühikatuppa kohale vedama. Kuna erinevad allikad väitsid, et taksot ei ole mõtet võtta, sest see on nii kallis ja Praha takso olevat ohtlik kah, siis ma viisin oma asjad kohale ühistarnspordiga. Ma arvan, mitte keegi tegelikult ei kujuta seda olukorda ette, mis ma eile läbi tegin. Esiteks käisin ma edasi-tagasi neli korda. Teiseks tähendas üks ots sõitmist nii trammi kui bussiga. Kolmandaks ei liialda ma, kui ma väidan, et mu vähemalt kaks minu kompsudest oli umbes 50 kilo. Neljandaks olen ma ju päris korralik seljainvaliid. Viiendaks oli mul kokku kolm ülirasket, kaks väga rasket, kaks keskmist kotti ja üks kartulikott, mis oli kartulikoti raskusega. Ja nõnda ma siis paarutasin. Mind aitas kokku kolm kutti, kõik kõige raskema kotiga, mida ma ei jaksanud mitte mingi nipiga tõsta, nii et ma lohistasin seda järel. Selle tulemusena said mitmed asjad viga ja lõhkusin ühe spordikoti ära, aga kui ma oleks selle endale kuidagi selga või õlale saanud, poleks ma enam edasi kõndinud, sest ma oleks reaalselt pooleks läinud.

  Kõik asjad olid kohal kella pooleks üheteistkümneks. Kokku siis viis ja pool tundi rassimist ja ma sain sõita 22 korda ühistranspordiga, sest osa tramme otsustab vahepeal sihtpunkti vahetada nii, et seda mainitakse alles siis, kui sihtpunkt on juba vahetatud ja vahepeal mingi osa tramme lihtsalt ei sõida mingist punktist edasi.

  Ma elan kolmeinimesetoas, kuid mul on praegu ikka ainult üks toakaaslane - Kasashtanist pärit Alina. Ta ei räägi kuigi palju inglise keelt, nii et meie suhtlemine näeb välja umbes nii, et tema räägib minuga vene keeles ja mina talle inglise keeles vastu. Ma kahtlustan, et see on mingi karmateema nende kuue aasta luhtaläinud vene keele õpiongute eest. Muuseas on ta ka korralik õigeusklik, nii et minu ühikatoas on kolm ikooni. Nõnda on tegemist üsna pisikese ja armsa neiuga, kes armastab väga läikivaid ja roosasid asju. Aaa, mu tuba on liilia "lõhna" täis, sest Alina kutt saatis talle mu meelest täiesti kohutava puhma liiliaid.

  Kui kedagi huvitab, siis vannituba ja köök on kahe kolmeinimesetoa peale, nii et tegelikult hullu pole. Rõõm on ka näha, et olen sattunud kokku inimestega, kes oskavad koristada, nii et midagi väga laiali ei vedele ja köögis saab liikuda end mustaks tegemata.

  Kolmapäeval tuleb vanaisa, lõnga, varraste, põdralihakonservide ja fotoka akudega, nii et järgmisel nädalal on oodata ka pilte :)

Kallistades

Sirkka Johanna

Neiu Siimso kontoritaktika

Tere üle pika aja :)

  Kuna ma otsustasin juba enne blogi avamist, et ma ei hakka seda kohta täitma aruannetega, vaid kirjutan ainult siis, kui midagi ka juhtunud on, siis saate uusi postitusi lugeda üle mõne päeva. Kui ma lõpuks ühikasse ära kolima peaks, siis hakkan jaokaupa jagama teiega ka neid tekste, mida ma Praha kui linna kohta olen kirjutanud. Kes ikka jaksab kogu aeg minu elust lugeda.

  Nädalavahetusel ei toimunud justkui midagi. Üsna suvaline passimine.
Esmaspäeval oli mul mu esimene konstruktsioonide tund, mis oli võrdlemisi igav. Sama võib öelda ka arhitektuuri ajaloo kohta, aga selle puhul võib probleemiks olla ka loengu jabur pikkus, mis on järjest ilma pausita peaaegu viis tundi.

  Kuna ma olen tuntud selle poolest, et suudan korralikku tööd teha vaid suure pinge all, siis võite kolm korda arvata, millal ma hakkasin tegema oma Piece of Prague'i projekti joonistama, kui oli teada, et ma seda teisipäeval lõunal esitlema pean. Ilmselgelt teisipäeva varahommikul. Ootamatul kombel sain isegi päris okeilt hakkama ja sain ka esimesena oma jutu ära rääkida. Teised olid valinud peamiselt parke ja erinevaid spordikeskusi. Ainult üks inimene oli valinud oma kohaks kunstimuuseumi, mis on mingis mõttes väga üllatav, sest idee poolest on siiski tegu inimestega, kes peaks kunstist väga huvitatud olema.

  Pärast projektide esitlusi tulid minu juurde kaks teise kursuse kutti ja küsisid, kas mu pärisnimi on ka My. Sattusin väga segadusse, aga väidetavalt oli küsimus tekkinud sellest, et kandsin oma väikese My'ga pusa, mul on punased juuksed ja ma kannan enamasti krunni. Igal juhul polnud need tüübikud nõus uskuma, et ma tegelikult pole My ja praegu kutsuvad nad mind kogu aeg My'ks, sest juhtumisi sattusime ka samasse semestrigruppi. Mind pandi gruppi, mida juhendab direktor ise - ei tea, mida sellest arvata, sest võimatu oli mõista, mille järgi meid gruppidesse jaotati.

  Teisipäeva õhtul leidsin lõpuks üles ka õige "kontori"(hulk kollaseid putkasid ühes kindlas metroopeatuses), kust saab osta kuupileteid. Läksin siis rõõmsasti järjekorda ja minu korrani jõudes avastasin, et putkas istuv tädi oli pealtnäha umbes 95-aastane. Andsin siis oma passi ja koolist saadud õppetõendi. Tädi võtab selle peale välja mingi igivana raamatulaadse toote ja hakkab a-tähe juurest indeksist midagi otsima. Vahel peal jõllitab tõendit, vangutab pead ja seletab midagi omaette( nii tõend kui jutt olid tšehhikeelsed). Üks hetk paneb oma "raamatu" käest, annab mulle dokumendid tagasi ja hakkab üle minu järgmise inimesega dialoogi karjuma, sest ta vist ei osanud minuga midagi peale hakata. Oiiiii vana, kui kurjaks ma sain, aga kuna õhtu oli juba käes ja tädi silmnähtavalt ühe jalaga hauas, ei hakanud ma praalima või uuesti proovima.

   Sain ka e-maili ühikakontorist, mis oli samuti tšehhikeelne(sest ilmselgelt võib eeldada mu ingliskeelsetest dokumentidest ja avaldusest, et ma saan tšehhi keelest aru), mis idee poolest ütles, et ma pean nende kuulsusrikkasse kontorisse naasma.

  Nõnda ma ka täna hommikul tegin. Ootasin väga viisakalt oma numbri ära, läksin sisse, olin üliviisakas, aga teatavasti on mul üks kohutav viga: kui inimesed räägivad samal ajal mulle otsa vaadates, arvan ma, et nad räägivad minuga. Ma tean, see on ääärmiselt võhiklik, aga ma olen ka veel väike tüdruk. Igal juhul seisin ma seal kontoris lihtsalt ja ootasin oma pabereid. Mõttes võtsin vastu otsuse, et senikaua, kuni minu poole ei pöörduta inglise keeles, ma ka ei reageeri, sest dokumente tädi kätte andes sain ma juba kaks korda sõimata, miks ma segan vahele tema ja ta kollegi vahelisele dialoogile. Kõik aga kulmineerus sellega, et ma sain paberi, mis ütleb, et mind ootab homsest tuba Masarykova ühikas!!!! Isegi hind pidi jutu järgi odavam olema, kui ma olin eeldanud. Iseenesest tegi mind natukene ärevaks aga tõik, et mu toa number on E404 - võib ju juhtuda, et lähen homme kohale, aga mu tuba on not found.

  Muide, leidsin endale bussist tuttava! Sõitsin koju ja lugesin Sõrmuste Isanda esimest osa, kui minu kõrval istuv neid mind ootamatult kõnetas. Tegu oli ühe saksa tüdrukuga, kes olevat aasta Eestis vabatahtlik olnud ja tundis keele mu raamatus ära. Väga armas neiu oli ja vahetasime kontakte, nii et nädalavahetusel lähme ilmselt kohvile :)

  Koolis ei saanud täna arvutitunnis pea mitte midgai aru, aga õnneks on kõik materjalid netis saadaval, nii et teen asja endale nädalavahetusel korralikult selgeks.

  Täna käisin uuesti kuukaarti hankimas. Mõtlesin, et ilmslet tuleb kasutada sama taktikat, mis ühikakontoris - lihtsalt mitte reageerida. Ja see toimis! Seekord iseenesest oli kuudis ka umbes 75-aastane tädi, eks rääkis inglise keelt, aga ikkagi! Mul on nüüd minu piltiga kuukaart :D

  Kahjuks seekord ei saa kooli majandusalajuhataja mind ära viia, nii et ma ilmselt võtan takso. Saame näha, mis kino saama hakkab.

  Vot ja selline mu elu ongi :)

 Varsti saate siis ülevaateid ka Prahast kui eluvormist minu silmade läbi, praegu mul lihtsalt pole jõudu olnud oma mõtteid väga "paberile" panna.

  Bussiga ringi paarutades

Sirkka Johanna



 

6.10.12

  Andke andeks, et ma paar päeva kirjutanud pole. Kiire on olnud ja stuffd.

  Neljapäeval oli mu esimene „fieldtrip“ kohta, mida me oma semestritööna analüüsima ja arendama hakkame. Üsna suvaline linna ääreala ühe kõrge tehase, mõne üksiku kortermaja ja suuuuure golfirajaga. Mõnikümmend aastat vanast tehase- ja kontorihoonest olid kõik muidugi tohutult vaimustuses, rääkisid kui lahedalt vintage see on ja klõpsisid muudkuui pilte teha. Mu meelest nägi see ehitis välja nagu Viljandi tikuvabrik või midagi sama põnevat(tegelt räägib praegu siin meeeeeletu kadedus, sest minu fotokas praegu ju ei tööta :D).

  Meile tuli uus kursusekaaslane, kutt Aserbaidžaanist, kes on ka otse keskkoolist. Ilmselgelt on ta väga vaikne praegu, näeb välja nagu 15-aastane ja räägib ainult täislausetega. Pakun, et teised näevad mind ka samasugusena :D

  Reedel oli mul esimene geomeetriatund, mis osutus joonestamiseks. Ma olin valmistunud rohkem selliseks Toomas Rähni(minu keskkooli klassijuhataja ja matemaatikaõpetaja) stiilis mitmel tasandil olevateks sirgeteks või midagi, aga seal tulebki sisuliselt ainult joonestada. Mis ei tee mitte midagi paremaks, sest ma ei saanud siiralt mitte midagi aru. Esiteks oli aine ju ingliskeeles ja ma pole kõigi terminitega veel kursis. Teiseks,nagu õpetajatega ikka on, olid lektoril täiesti teistsugused võtted võrreldades minule teadaolevatega. Kolmandaks unustas tädi vahepeal ära, et ta annab tundi ingliskeelsele seltskonnale ja rääkis osa infot tšehhi keeles. Ütleme nii, et meeleolukas oli.

  Leidsin ka ideaalse koha oma Piece of Prague'i ülesande jaoks(rääkisin sellest kunagi juba siin). Tegu on suhteliselt pisikese tänavaga vanalinnas, kus asub Praha ainus ainult ingliskeelsete raamatutega raamatupood ja see on uskumatu armas koht. Raamatupoe vastas on Jakobi kirik, mis pole küll sama uhkelt ehitud, kui Praha esinduskirikud, aga on selle võrra toredam. Raamatupoe kõrval on aga kohvik, kus müüdi peaaegu et mõistliku hinnaga teed. Nüüd pean ma sellest alast tegema kolm joonist: pealtvaate, eestvaate ja ristlõike. Ausalt, ma ei kujuta ette, kuidas peaks välja nägema ristlõige tänavast või poest. Samamoodi ei tea ma veel, kuidas ma eestvaadet joonistada saan, kui ma majade kõrgusi ei tea ja seda joonlauaga mõõtma ei lähe. Pealtvaatega pole väga muret, sest mul on kaart, millel on mõõtkava märgitud(isenesest on mul olemas veel eraldi akvarelljoonistustega vanalinna kaart, aga sellel polnud mingit mõõtkava, mis võib ka mõistetav olla, sest miskipärast on kaardil kõik majad ebaloomulikult pikad).

  Nagu te teate, sures mul telefon ära. Polnudki Tele2 viga, hoopis mina ise olin helistanud nagu sõge metslane ja arve oli piirangu ületanud.

  Saate aru, jõuludeni on üle kümne nädala ja minul on alles vaid kuus ja pool vorsti. Täiesti ulme, ma ei saa aru, kuhu see kaob, või noh, tean küll, see kaob riisi sisse, tatra sisse, kaerahelveste sisse, väikeste võikude peale, suurte võikude peale ja niisama lipsudena kõhtu. Sellise tempoga pean novembris hakkama riisi sisse vorsti asemel Vana Tallinnat panema. Muuseas, siin on võrdlemisi masendav süüa teha, sest ükspuha, mis ka ei valmistaks, ikka on kalalõhn küljes, sest köök haiseb nagu meri. Samas ei maksa mul viriseda, mu oma tuba on tugeva suitsuvorsti lõhnaga :D

  Tuba näeb oluliselt puhtam ja korralikum välja, kui kohvrikaas kinni panna. Võtke teadmiseks.

Aaa, ma sain õppelaenu kätte! Nüüd lähen teen põhimõttelisi kulutusi nagu ühistranspordi kuukaart ja telefoniarve.

Niivõrd lahe elu mul praegu ongi.

Muumitrolli lugedes

Sirkka Johanna

Telefonikant

Armsad inimesed, kes mulle tänase päeva jooksul ilmselt helistada on üritanud(=emme ja Mihkel)!
 Mu sim-kaardil on miskit viga ja ta ei suuda enam ühtki telefonivõrku vastu võtta. Ehk siis mul ei ole levi. Jah, ma püüdsin võrku leida ka empsi kaasa antud telefonis, sama jama. Ilmselt on tegu mingi Tele2 äärmiselt suurepärase uuendusega. Ma olen netis teie aja järgi umbes kella kümne-üheteistkümneni. Kui rääkida tahate, olen olemas.

Armastusega

Sirkka Johanna

Mõtisklusi

  Nagu ma mainisin, kui ma midagi tarka teinud pole, muutub see reisiblogi automaatselt korraks tavablogiks. Kui kedagi siiski huvitama peaks, mida ma täna tegin, siis käisin arcutitunnis ja õpinguteks ettevalmistuse tunnis. Mõlemad tundusid põnevad ained ja lektorid olid ka khuulid.

   Millest ma aga tegelikult täna räägin, on hoopis minu suhe mu kursakaaslastega. Nagu te teate, olen ma kõige noorem ja ka ainuke, kes on tulnud ülikooli kohe pärast keskkooli. Ja kuna me pidime ettevalmistustunnis endast veidi rohkem rääkima, selgus, et umbes kolmveerand kursusest on varem kas disaini õppinud või sel alal töötanud. Ehk siis ma olen kõige noorem, kõige väiksema elukogemusega ja ma tunnen oma eriala kõige vähem. Ütleks, et päris metal stardiplats -.-

   Mina olen aga esimesest päevast peale leiutanud, kuidas saab nii olla, et me oleme sama eriala inimesed ja sellegipoolest pole mul nendega pea mitte millestki rääkida. Ja nüüd sain ma aru, kuidas ma nendest nii väga erinen – ma ei püüa end mängida osavamaks, erudeeritumaks või üleüldse kogenumaks. See on niii naljakalt veider, kuidas 21-aastased neiud omavahel arutavad, mida kõike nad disaininud on ja räägivad, kuidas üks neist pidi mingi asja vormi loomiseks Immanuel Kantist lähtuma. Päris ausalt WHAT THE FUCK? Esiteks, milline see vorm siis päris välja nägi, kui see Kantist inspireeritud oli. Selline, mis oli, aga tegelikult ei olnud ka, sest olemine sõltub sellest, kas me oleme või mitte ja see omakorda sellest kas me pistame endale hommikuti herneid ninna või ei.

Teiseks, no päris ausalt, kes sellist juttu usuks ja kuidas see info inimest kaunistama peaks?

   Ja teine asi – väga paljud rääkisid, kuidas nad on aasta selles ja teise selles ülikoolis ettevalmistuskursusi võtnud või lihtsalt kooli pooleli jätnud, et Prahasse tulla. Kuidas on võimalik, et nad ei oska joonestada? Et nad ei tea, mis on kolmvaade?

   Kolmandaks, kuidas ma üldse siis siia kooli sisse sain, kui kõik teised juba ette disainerid on? Sellises olukorras oleks olnud loogiline, et ma saan vastuseks, et saa veidi vanemaks, tegele millegi muuga ja tule siis. Ma ei saa midagi aru enam.

   Mõtlesin, et peaks hakkama koolis ainult multikategelastega t-särkides ja punupatsidega käima. Oleks vähe värvikam elu loengutes:D

   Kindlasti ärge arvake, et kool oleks nõme või et ma üldse nende inimestega läbi ei saaks. Kool on tõesti lahe ja ilmselt vajan ma veel aega, et harjuda oma kõige nõrgema staatusega.

Armastuega

Sirkka Johanna

1.koolipäev

  Ärkasin kell 7.02 selle peale, et minu lahtise(lahti oli ta sellepärast, et ma lihtsalt ei jaksanud seda kinni lükata ja see oli minu tuleku ajal avatud) akna all hakati midagi puurima. Ja koormaid maha panema. Ja haamerdama. Rõõm missugune.

  9.45 pidi algama minu esimene tund. Vedasin end kohale ja sain teada, et täna on hoopis teisipäev ja mina vaatasin esmapäeva tunniplaani. Tunnid algavad kell kaks. -.- kuis saab nii uimane olla? Peale selle sain teada, et mu esimesed neli(!!!) arhitektuuriajaloo tundi olid ära olnud juba eile, sest tunniplaan muutus ja kõik teised olevat kohal olnud. Noooo, khuuul. Mis seal ikka, ülejäänud korrad üritan kohal olla.

  Küll aga oli sellest hommikusest siiski ka kasu. Nimelt viis kooli majanduskunn mind koos mu kohvritega Strahovisse tagasi. Onu oli väga häiritud sellest, et ma nii kehvas majas elan ja et vannitubasid on ainult üks terve maja peale, nii et ta lubas mulle pühalikult, et püüab teha kõik mis võimalik, et ma saaksin oma ühikatoa varem.

  Te ei kujuta ette, kui tore on olla oma asjade keskel. Laotasin oma vorstid laiali, seadsin pildid lauale tegin endale oma vanaemalt saadud veekeedukannuga teed. Oleks internet ka, võiks selel kohaga isegi ära leppida.

  Kella kaheks olin tagasi Archipis. Algas minu esimene erialatund – architectural design – ja esimest korda oli kog kursus korraga kohal. Minu kursusel on inimesi UKst, USAst, Prantsusmaalt, Tšehhist, Mehhikost, Brasiiliast, Venemaalt, Norrast, Taist, Hiinast, Kasaštanist ja ilmselt kuskilt veel. Võrdlemisi kirju seltskond ja juba võis näha naljakaid stereotüüpe: mehhiko kutt ei lahkunud kordagi oma kauboikaabust, norrakad hängisid ringi üliminimalistliku disainiga riietes ja blondide juustega, vene tüdruk ei saanud suurt midagi aru, aga oli õnnelik, et tasuta kohvi pakuti, hiina kutt näppis küsis umbes kõigilt inimestelt, kas meil fotograafiatund ka on. Kusjuures, ma olen oma kursuse kõige noorem inimene, minust järgmine on 21-aastane.

  Loeng oli paduigav. Direktor rääkis oma projektidest ja kuidas ta neid lõi jne. See-eest saime me põneva ülesande selleks nädalaks – me peame leidma Prahast 10x100 m mõõdus tüki, kus ma tahaksin veeta 10 tundi järjest. Ehk siis sisuliselt pean ma otsima Prahast koha, mis mulle meeldib ja kus mul oleks võimalik sisustada terve päev. Näiteks mõne kvartali, kus on nii raamatukogu, raamatupood kui park, kus saab raamatuid lugeda. Leidnud endale sobiva koha, peame me sellest tegema pealtvaate, ristlõike ja mingi vaate veel. Muuseas sain ka teada, et ma olen ainus, kes on varem midagi joonestanud ja ei pidanud üle küsima, mida tähendab pealtvaade(aitäh, Ene!).

  Selline mu elu siis praegu on. Homme on esimene arvutitund ja neljapäeval esimene väljasõit, et saaksime oma selle semestri põhiprojekti asukohaga tutvuda.

Kahjuks ei saa ma teile pilte teha, sest mu fotoka akud peavad ka vastlaetuna vastu max 1 minut.

Turbokaid ja vorsti süües

'Sirkka Johanna

Essa koolipäev

   Kuna eilne päev polnud kuigi värvikas, siis ei ole selle kohta ka midagi pikalt rääkida. Tsillisin nagu hiina turist mööda vanalinna ja jõllitasin kõike, mis ette juhtus, sest Prahas on iga komas maja väga ajalooline, ilus või põnev.

  Küll hakkas kino pihta täna kella kaheksa ajal hommikul, kui ma jõudsin kõiki Praha ühikaid haldava kontori ukse taha. Võtsin numbri ja sisse saades ei olnud too tädi nõus minuga ingliskeeles suhtlema. Kui ta seda lõpuks tegi teatas ta, et pean täitma ühe avalduse, mille mina kunagi juba netis olin täitnud ja neile saatnud, aga ilmselgelt tädi teatas, et ta ei saa must aru ja viskas mind oma koopast välja. Täitsin siis avalduse ära, läksin tagasi, sest minu number veel vilkus. Aga eiii, see, et minu number vilkus, pole võimalik, sest tädi ütles nii. Okei. Võtsin uue numbri ja ootasin oma korda. Saanud tagasi sisse, võttis tädi isegi mu paberid oma kätte ja vaatas neid. Ja ilmnes järgmine „probleem“, milleks oli siis see, et minu ülikoolitõendile(paber, mis tõestab, et ma olen päriselt ka nimekirjas ja õppiv) poldud kirjutatud, et ma õpin täisajaga. Archipis ei saa osalise ajaga õppida, isegi Erasmust ei võeta vastu. Nojahh, löntsisin siis kontorist välja, mingid India poisid soovisid minu õnnetu näo peale veel vedamist ja hakaksin kooli poole minema.

Kaasas oli mul umbes 15 kilo asju. Mina olen seljainvaliid. Võite kujutleda mu rõõmu, kui ma sain aru, et kooli viiv tramm asub mingis salapeatuses. Ja kui suur oli mu rõõm siis, kui ma sain teada, et ma sõitsin vale trammiga ja pidin tagasi sõitma. Lõpuks aitas mind mingi kutt, kes ilmselgelt lihtsalt haletses mu õnnetut olekut. Vahel on sitahäda olemisest ikka kasu.

  Jõudsin kooli viieminutilise hilinemisega, millest polnud hullu, sest osa rahvast jäi oluliselt rohkem hiljaks. Direktor pidas kõne, esmakursuslastele jagati nänni(muuseas ka kaart, kuhu on kohalike noorte poolt lisatud kõik olulisemad kohad, näiteks odavamad õllekad ja salapargid ja kohad, millest tuleks eemale hoida, kui ei taha nuga saada). Pärast seda võtsin herr Pištekil nööbist kinni, kes oli väga õnnetu, et minuga selline lugu on ja kirjuats mulle uued tõendid. Orienteerusin tagasi sinna kontorisse ja sain paberid ära antud ning pean nüüd 10. oktoobrini ootama, siis saab teada, kas mu taotlus rahuldati ja kuhu ühikasse ma sain.

  Olin äääärmiselt õnnetu ja kuri ja tahtsin tädile Vana Tallinaga piki pead äsada. Bronnisin siis endale sinnasamma hostelisse toa veel nädalaks ja läksin Archipisse oma kohvrite järele, sest mina ei suuda enam oma asjadeta elada. Seal aga teatasis mulle Pištek ja majandusjuhataja, et nemad ei saa mind nii raskete kohvritega kuhugi lasta ja hoidku ma oma asju ühe päeva veel siin ja mind viiakse homme pärast kooli autoga ära. Lisaks veel trööstisid mind ja rääkisid, et see pole reaalselt võimalik, et mu taotlust ei rahuldata, sest ühikaid on Prahas palju ja need on suured. Kuldsed inimesed on seal Archipi juhtkonnas.

  Tsillisin siis end vanalinna, käisin toidupoes hommikusööki ostmas ja lubasin endale luksust süüa päriskohvikus salatit. Kirjutasin ka Nordeasse ja teate mis, MA SAAN SEE NÄDAL ÕPPELAENU! AAAAAAWWWWWYEAAAAHHHH! Vähemalt on see mure kaelast.

  Kuulge, kas Eestist tuli ka Casual Vacancy(J.K. Rowlingu uus raamat, mis on täiskasvanute krimiromaan) välja? Sest siin just tuli ja mul on kohutav ahvatlus seda endale osta (maksab 600 korunat ehk umbkaudu 24 euri).

Nii palju siis minu praegusest elust. Homme saate reportaaži esimesest päriskoolipäevast.

Igatsedes

Sirkka Johanna

Tunniplaan!

Teile kah mu tunniplaan :)

29.09.12

   Istun ühes väga paljudest Praha parkidest ja kirjutan teile :)

Iss läkski eile ära, te ei kujuta ette, kui imelik ja võõras on siin üksinda olla, aga eks ma harjun ära.

  Muuseas, kui keegi peaks tahtma mulle veel see aasta külla tulla, siis Londonist Brnosse ja tagasi saab esmaspäevani 36 naelaga ja Riiast Londonisse kolmekümne euriga. Brnost Prahasse tuleva rongi hinda ma ei tea.

  Pärast hommikusööki järjekordses kohvikus otsustasin leida endale mõne rahuliku koha, kus välja valida ja enda jaoks kaardistada kõik need vaatamisväärsused, mida ma tegelikult näha tahaks. Suurlinna kohta on siin meeletus koguses parke ja enamik neist on väga vaiksed ja rahulikud, kuhu isegi automüra ei jõua, kuigi olen ikka veel südalinnas. Otsustasin, et tahaks selle kahe päevaga ära näha kõik olulised ehitised ning galeriid ja muuseumid jätaks kooliajal käimiseks. Vaevalt mul paaril esimesel nädalal nii tohutult kiire on.

  Peab ütlema, et kui ma esmaspäeval ühikakoha saaks, õppelaen üle kantaks ja kool pihta hakkaks, oleks elu täitsa okei. Ma küll igatsen teid(üht konkreetset küll oluliselt rohkem kui teisi), aga me näeme juba 11 nädala pärast ja aeg liigub kiiresti, kui sellega midagi peale hakata on.

  Antud hetke meeleolud on pigem ebalevad. Kõik on veel nii lahtine ja kahe päevaga ei jõua millegagi harjuda. Õnneks on minu peal viimase kahe päeva jooksul ootamatult palju ämblikke roninud, nii et on lootust heale õnnele!

  See jutt ka, minu kõneminut Eestisse on 30 senti, sms 10 senti ja kõne vastuvõtmine on 0,9 senti. Teie maksate kõne eest sama palju, kui maksaks siis, kui ma oleks Eestis. Nii et tegelikult ei ole probleem minuga ka telefoniteel suhelda, kui just jutt väga pikaks ei lähe.

  Täna on siin ootamatult jahedaks läinud – pidin isegi pusaluku kinni tõmbama ehk siin on umbes 15 kraadi sooja. Sedasorti arktiline kliima pole aga mõjunud inimestele, kes ei karda tänava peal omaette laulda, piknikke pidada või seisma jääda, vastutulevat inimest üksisilmi jõllitada ja siis edasi kõndida.

Kallidega Böömimaalt

Sirkka Johanna

28.09.12

  Järgmise päeva hommikul toimus minul koolis paberite sisseandmine. Inimesed olid üle mõistuse sõbralikud ja abivalmid ning sain isegi oma kompud ja kohvrid ARCHIPi kontorisse jätta. Nimekirja järgi tundub minu kursusel olevat umbes 20 inimewst, kellest umbes pooled on kohalikud. Samas täitsin ma oma pabereid samal ajal mingite kuttidega, kes juba kaugelt amerriklased olid. Eks saab näha, mis seltskond kokku saab lõpuks.

  Lisaks kõigele muule aitas herr Pištek mul otsida ka ühikat ja helistas välistudengite ühikasse, mis on küll veidi kallim kui too piimakombinaat, aga selle-eest oleks transpordikulud väiksemad ja igale poole oleks lihtsam liikuda + oleks seal majas internet.

  Saanud paberitega kõik korda, läksime issiga KFC-sse sööma. Jep, sain ka selle märgi maha lõpuks :D. Kuna mul ühikat veel pole, aga elama kuskil pean, siis võttis iss mulle sinnasamma hostelisse toa, aga seekord poole odavama ja inimväärsema väljanägemisega, mis kõik tuli tänu sellele, et receptionilaua taga juhtus olema tore tädi.

  Jessas, ma unustasin teile rääkida, kuidas me Poolas aiapäkapikku ostsime :D:D:D:D Minu emal on alates Amelie-filmi vaatamist olnud kinnisidee saada ka meie aeda aiapäkapikk ja veidral kombel on just Poola teede ääres hunnikus aiapoode, kus müüakse erinevaid aiakujukesi. Selles, kuhu meie sattusime, müüdi peale päkapikkude veel Shreke, Fionasid, Simpsoni perekonda, Jääaja tegelasi, tuulikuid, kaevusid, Veenuseid, Mõtlejaid, Notre Dame'i veesüliteid, lumemmesid, tänavapinke istuvate vanapaaridega, Lumivalgekesi jne. Valisime välja ühe eriti khuuli gnoomi(mida sõna :D:D:D), keda te nüüd meie aeda takseerima võite minna.

  Päkapikutuli meelde sellega, et üks hetk olime me issiga tagasi kesklinnas ja üritasime vanaisale osta kohalikku samakat Becherovkat. Kahjuks polnud võimalik seda osta, kuna ika veel vältava metanoolitragöödia tõttu on kogu üle 20-protsendilise alkoholi müümine keelatud.

  Kurvastuse leevendamiseks võtsime kohad sisse Praha kõige vanema(aastast 1499) ja kuulsama õlleka U Fleku laua taga. Iss libistas eriti tumedat õlli, mina olin jätkuvalt Cocale truu. U Flekus aga on traditsioonilised Praha pubi reeglid, mis sisuliselt tähendab, et keegi ei küsi, kas Sa tahad õlut, see lihtsalt tuuakse kohale niipea, kui maha istud. Samamoodi oli ka mingi kohutava meenapsiga, mida me issiga proovisime, sest see toodi lihtsalt lauale. Minus lihtsalt pole magusate ja kangete jookide joojat.

  Tuterdasime veel siin-seal ringi ja ootamatult oligi käes aeg, kus iss end koduteele asutama hakkas. Õnneks väga dramaatiliseks hüvastijätuks ei läinud, muidu oleks veel vihma ka kütnud, kellele seda veel vaja. Küll aga sain ma issi autost kätte oma 8 suitsuvorsti, Kalevi šokolaadid ja Vana Tallinnad, mis kõik olid ununenud, kui kohvreid ARCHIPisse viisime. Nõnda sain ma järjekordsete kompsudega mööda linna ringi konnata. Täistunni ajal käisin astronoomilise kella urit nukkude rituaali vaatamas, tsillisin erinevate kirikute juures. Kuna ma unustasin fotoka kohvrisse, siis pilte saab alates järgmisest nädalast. Siit ka küsimus, tahate te üldse turistikaid vaadata või eelistate rohkem minu enda eluolu pilte(Raudselt on kõik blogiklikid miu enda tehtud ja ma räägin praegu tühjale saalile)?

  Õhtul tsillisin veel Starbucksis, sest seal on kõige odavam tee, wifi on tasuta ja seinas on pistikud, kuhu läpaka laadija sisse lükata. Koju otsustasin ma minna jala, sest tahtsin natukenegi juba linnaga tuttavaks saada. Kurjjjja, see oli küll eriti rumal idee. Praha nimelt asub seitsmel mäel ja kesklinn nende kõigi ühises orus, mis tähendab, et ma kõndisin terve tee ülemäge -.- ja ööbimispaika(keeldun kutsumast seda kohta koduks) jõudes olin surnud.

Ootamatult üksinda

Sirkka Johanna

Sõit

   Ja kolmapäeva hommikul kell kuus hommikul hakkasimegi liikuma. Ega midagi väga khuuli ei juhtunudki. Põhiteema oli Näljamängude kolmas osa, mida ma issiga jutustamise vahel võimalikult palju lugeda püüdsin. 1300 kilomeetrit ja 15 tundi pärast Džalaaka striidilt lahkumist jõudsime Wroclavisse, kus meid ootas öömaja olümpiastaadioni kõrval, õlu armsal ja väga hästi taastatud linnaväljakul ja mäki burks. „Hotell“ oli üle ootuste okei ehk süüa sai hästi ja oli pehme. Kuna meil oli sõita veel vaid mõnisada kilomeetrit olime me issiga kella kaheks Prahasse. Võite arvata, kui närvis ma olin(ja olen siiani).

Algas ühikadraama. Esiteks oli seda võimatu üles leida, sest olemasolev aadress hõlmas enda all umbes viit staadionit, kümmet hoonet ja mõnda hektarit parki. Kui me lõpuks pärale jõudsime, hakkas pihta uus jama. Ma ei tea, kui palju keegi teist minu ühikakoha broneerimiskatsetest teab, aga üldjoontes on lugu selline, et ma olen kirjutanud kõigile Praha ühikatele õige mitu kirja,millele on vastanud ainult too ühikas, mille juurde me jõudsime, ja sedagi ainult paaril üksikul korral. Umbes kümnenda kirja vastuses oli lõpuks ka mingit sorti avaldus, mille ma siis suure hoolega ära täitsin ning tagasi saatsin, kuid kokkuvõtytes vastust ei saanudki.

Ühikakohta mul polnud. Nad ei osanud ka selle peale midagi kosta, kui üritasin selgeks teha, et olen nende mailboxi stammkunde, võiks ju midagigi meeles pidada. Üritasin siis koha peal end ära registreerida, aga ei, selleteemaline kontor on lahti tööpäeviti kella kaheni ja kell oli juba 14.15. Mõtlesime siis järgmisel päeval tagasi tulla, aga ka sellest poleks mingit kasu olnud, kuna tšehhi rahval on homme(reedel) riiklik püha ja kõik on kinni!

Oleks see ühikas siis natukenegi mingi asi. Minule meenutab ta peamiselt piimakombinaadi, filmihullumaja ja USA vangla ristsugutist. Koridorid on laiemad kui toad. Toad ise on umbes 2x5 ruutmeetri suurused. Maja peale on ainult üks vannituba neiudele ja teine kuttidele, kumbki täiesti suvalisel korrusel. Selliseid maju on kokku 12, millest üks tundub sutsu okeim ja nõnda küsitakse tolle maja tubade eest ka soolasemat hinda. Ütleme nii, et olen üle keskmise muserdatud.

Hankisime siis samasse ühikasse hostelikoha ja läksime issiga uurima, äkki teised ühikad on normaalsemad. Ilmselgelt olid, aga kuna oli ikkagi riigipühaeelne päev, olid kõik kontorid juba kinni. Esimene aeg ühikakoha taotlemiseks on esmaspäeva hommik. Sellest kasvab välja aga järgmine probleem – ma ei suuda ühtki oma kompsu üleski tõsta, rääkimata nende kõigi läbi linna tarimisest(Mul on üks suur ja üks väike kohver, kaks üüratult suurt spordikotti ja minu miniridikül, mis on pilgeni asju täis.). See tähendab, et a) issi jääb esmaspäevani siia või b) mul tekib võimalus oma kotid õigesse ühikasse kuhugi maha panna.

Muuseas peaks mul homme(reedel) olema ka paberite sisse andmine ülikoolis, aga selleski ei saa enam 100% kindel olla, sest ikkagi ju riigipüha ja äkki tehti kuupäeva määramisel viga. Kui aga selles osas peaks kõik hästi minema, on lootust, et kooli asedirektor saab mind ehk aidata ja suudab ära moosida mõne ühikatädi, et ma saaks oma asjad õigesse kohta poetada.

Et jah, kino saab.

Ma üritan iga kord võimalikult lühidalt teha ja vältida heietamist, aga ikka tuleb jube palju tähemärke -.- Ärge palun näkku lööge, ma elan piimakombinaadis. 

Proloog

    Enne, kui alustan oma eluga Vltava kaldal, oleks ilmselt paslik ennemalt rääkida põhjustest, mis mind sinna viivad(nüüd juba siia tõid). Samamoodi tahan ma enda tarvis talletada, mida ma tegelikult üldse teadsin Prahast ja Tšehhist enne, kui siia kolisin.

Plaan minna õppima arhitektuuri on minu sees küpsenud juba keskkooli algusest peale ning sellest veelgi vanem soov on oma õppida algusest peale välismaal. Euroopa ilusamad majad ja nende autorid olin ma enda jaoks juba ammu kokku kogunud ning nii ma asusingi guugeldama arhitektuurikoole, mis mulle huvi pakkuda võiks. Ilmselgelt oli ka oluline, et kool asuks muuseas ka khuulis kohas. Sõelale jäid päris mitmed asutised, kuid Praha kasuks rääkisid sellised pisikesed tõigad nagu kooli sissesaamine ja nii minu kui Mihkli vaimustus tolle linna pihta.

Teatavasti sain ma kooli sisse nii, et stipendiumi ei saanud ning nii olin ma tegelikult juba selles osas alla andnud ja vaatasin Eesti kõrgharidusmaastikul ringi. Samal ajal oli Mihkel just saanud positiivse vastuse Erasmuselt, mis tähendanuks, et herr Kaarma pidanuks tulema Prahasse üksinda. Arusaadavatel põhjustel ütles ta sellest võimalusest ära ja võite kolm korda arvata, kas ma sain kolm päeva hiljem teada, et mulle on eraldatud eristipp. No ja nüüd olengi ma siin üksinda, sest Mihkel ei saanud oma Erasmust taastada ja ootab nüüd uut vastust, et vallutada Vltava kaldad selle õppeaasta teisel semestril.

Esimene asi/nimi/nähtus, mis mul seoses Tšehhi ja Prahaga meelde tuleb, on Maksikoer Fik. Sealt edasi ka must ja valge koer, Švejk, tantsiv maja ja odav õlu. Pärast pikka pingutamist suutsin veel välja pigistada Roman Šebrle ja Karlovy Vary. Ilmselt oleks midagi veel, aga no mis sa ära teed, kui mõistus midagi ei talleta. Aaaaa, Tšehhi kingad tulevad ka praegu meelde. Ja Mucha. Liszt on vist ka siit pärit, aga pead enam ei anna. Igaljuhul on seda häbiväärselt vähe, eriti kui arvestada, et mida võiks ette lugeda näiteks Inglismaa või Rootsi kohta. Isegi Poola kohta oskaks päris mitu asja öelda. Samas Balkanimaade puhul suudan ma meenutada ainult väga halbu eurolaule.

Mul on tunne, et mu lauseehitused lähevad iga hetkega aina jaburamaks.

Armastusega

Sirkka Johanna

Enne proloogi

Nõndaks, olengi siin olemas :)

   Kuna ma pole kuigi osav kirjeldamises, siis saab siinsest blogist ilmselt üsna kaootilist infot, aga ma üritan endast parema anda ja, olgem ausad, ega te minult verbaalselt loogilisemat teavet saa :D

  Esmaspäeval oli meeletu ärasaatmisprassing, kuhu olid minu sugulaste ja peretuttavate vahele ära eksinud ka mõni veel Viljandis tšilliv sõber. Teatavasti on meie pere pralled ALATI totalmetalid, nii ei saanud ka see pidu kehvem olla. Sai hästi süüa, tasuta alkoholi, sõpradega jutustada ja nuttes hüvasti jätta. Kell kuus hommikul saatsin ka Mihkli rongi peale, mis jätkas hüvastijättude niisket joont.

  Nüüd olengi ma terve päeva erinevaid kompse moodustanud ja asju pakkinud. Mul oli kindel plaan, et minu riided peavad ära mahtuma ühte suurde ja ühte väikesesse kohvrisse ning kõik ülejääv tuleb Eestisse jätta. Hakkasin siis hilpe kohvrisse kuhjama ja üks hetk istusin ka väga rahulolevana kohvrile otsa ja suure vaevaga    sain ka kinnitused kinni. Ja siis sain mahti vaadata ka selja taha, kus ootasid mind minu mantlid, jakid, pesu, sukad, sokid, kingad ja kotid. Sellist joovastust kohtab harva...

  Kokkuvõttes sain siiski hakkama. Käisin isegi emmega poes ja ostsin endale(loe:lasin emmel osta) fööni. Saan nüüd kiharaid uhiuue vidinaga tuulutada.

   Tegelikult oleksin tänulik, kui te mulle siia oma postiaadressid ka jätaks, saan teie postkastid kaartidega ummistada.

Ootusärev ja sutsu hirmul

Sirkka Johanna