Tunniplaan!

Teile kah mu tunniplaan :)

29.09.12

   Istun ühes väga paljudest Praha parkidest ja kirjutan teile :)

Iss läkski eile ära, te ei kujuta ette, kui imelik ja võõras on siin üksinda olla, aga eks ma harjun ära.

  Muuseas, kui keegi peaks tahtma mulle veel see aasta külla tulla, siis Londonist Brnosse ja tagasi saab esmaspäevani 36 naelaga ja Riiast Londonisse kolmekümne euriga. Brnost Prahasse tuleva rongi hinda ma ei tea.

  Pärast hommikusööki järjekordses kohvikus otsustasin leida endale mõne rahuliku koha, kus välja valida ja enda jaoks kaardistada kõik need vaatamisväärsused, mida ma tegelikult näha tahaks. Suurlinna kohta on siin meeletus koguses parke ja enamik neist on väga vaiksed ja rahulikud, kuhu isegi automüra ei jõua, kuigi olen ikka veel südalinnas. Otsustasin, et tahaks selle kahe päevaga ära näha kõik olulised ehitised ning galeriid ja muuseumid jätaks kooliajal käimiseks. Vaevalt mul paaril esimesel nädalal nii tohutult kiire on.

  Peab ütlema, et kui ma esmaspäeval ühikakoha saaks, õppelaen üle kantaks ja kool pihta hakkaks, oleks elu täitsa okei. Ma küll igatsen teid(üht konkreetset küll oluliselt rohkem kui teisi), aga me näeme juba 11 nädala pärast ja aeg liigub kiiresti, kui sellega midagi peale hakata on.

  Antud hetke meeleolud on pigem ebalevad. Kõik on veel nii lahtine ja kahe päevaga ei jõua millegagi harjuda. Õnneks on minu peal viimase kahe päeva jooksul ootamatult palju ämblikke roninud, nii et on lootust heale õnnele!

  See jutt ka, minu kõneminut Eestisse on 30 senti, sms 10 senti ja kõne vastuvõtmine on 0,9 senti. Teie maksate kõne eest sama palju, kui maksaks siis, kui ma oleks Eestis. Nii et tegelikult ei ole probleem minuga ka telefoniteel suhelda, kui just jutt väga pikaks ei lähe.

  Täna on siin ootamatult jahedaks läinud – pidin isegi pusaluku kinni tõmbama ehk siin on umbes 15 kraadi sooja. Sedasorti arktiline kliima pole aga mõjunud inimestele, kes ei karda tänava peal omaette laulda, piknikke pidada või seisma jääda, vastutulevat inimest üksisilmi jõllitada ja siis edasi kõndida.

Kallidega Böömimaalt

Sirkka Johanna

28.09.12

  Järgmise päeva hommikul toimus minul koolis paberite sisseandmine. Inimesed olid üle mõistuse sõbralikud ja abivalmid ning sain isegi oma kompud ja kohvrid ARCHIPi kontorisse jätta. Nimekirja järgi tundub minu kursusel olevat umbes 20 inimewst, kellest umbes pooled on kohalikud. Samas täitsin ma oma pabereid samal ajal mingite kuttidega, kes juba kaugelt amerriklased olid. Eks saab näha, mis seltskond kokku saab lõpuks.

  Lisaks kõigele muule aitas herr Pištek mul otsida ka ühikat ja helistas välistudengite ühikasse, mis on küll veidi kallim kui too piimakombinaat, aga selle-eest oleks transpordikulud väiksemad ja igale poole oleks lihtsam liikuda + oleks seal majas internet.

  Saanud paberitega kõik korda, läksime issiga KFC-sse sööma. Jep, sain ka selle märgi maha lõpuks :D. Kuna mul ühikat veel pole, aga elama kuskil pean, siis võttis iss mulle sinnasamma hostelisse toa, aga seekord poole odavama ja inimväärsema väljanägemisega, mis kõik tuli tänu sellele, et receptionilaua taga juhtus olema tore tädi.

  Jessas, ma unustasin teile rääkida, kuidas me Poolas aiapäkapikku ostsime :D:D:D:D Minu emal on alates Amelie-filmi vaatamist olnud kinnisidee saada ka meie aeda aiapäkapikk ja veidral kombel on just Poola teede ääres hunnikus aiapoode, kus müüakse erinevaid aiakujukesi. Selles, kuhu meie sattusime, müüdi peale päkapikkude veel Shreke, Fionasid, Simpsoni perekonda, Jääaja tegelasi, tuulikuid, kaevusid, Veenuseid, Mõtlejaid, Notre Dame'i veesüliteid, lumemmesid, tänavapinke istuvate vanapaaridega, Lumivalgekesi jne. Valisime välja ühe eriti khuuli gnoomi(mida sõna :D:D:D), keda te nüüd meie aeda takseerima võite minna.

  Päkapikutuli meelde sellega, et üks hetk olime me issiga tagasi kesklinnas ja üritasime vanaisale osta kohalikku samakat Becherovkat. Kahjuks polnud võimalik seda osta, kuna ika veel vältava metanoolitragöödia tõttu on kogu üle 20-protsendilise alkoholi müümine keelatud.

  Kurvastuse leevendamiseks võtsime kohad sisse Praha kõige vanema(aastast 1499) ja kuulsama õlleka U Fleku laua taga. Iss libistas eriti tumedat õlli, mina olin jätkuvalt Cocale truu. U Flekus aga on traditsioonilised Praha pubi reeglid, mis sisuliselt tähendab, et keegi ei küsi, kas Sa tahad õlut, see lihtsalt tuuakse kohale niipea, kui maha istud. Samamoodi oli ka mingi kohutava meenapsiga, mida me issiga proovisime, sest see toodi lihtsalt lauale. Minus lihtsalt pole magusate ja kangete jookide joojat.

  Tuterdasime veel siin-seal ringi ja ootamatult oligi käes aeg, kus iss end koduteele asutama hakkas. Õnneks väga dramaatiliseks hüvastijätuks ei läinud, muidu oleks veel vihma ka kütnud, kellele seda veel vaja. Küll aga sain ma issi autost kätte oma 8 suitsuvorsti, Kalevi šokolaadid ja Vana Tallinnad, mis kõik olid ununenud, kui kohvreid ARCHIPisse viisime. Nõnda sain ma järjekordsete kompsudega mööda linna ringi konnata. Täistunni ajal käisin astronoomilise kella urit nukkude rituaali vaatamas, tsillisin erinevate kirikute juures. Kuna ma unustasin fotoka kohvrisse, siis pilte saab alates järgmisest nädalast. Siit ka küsimus, tahate te üldse turistikaid vaadata või eelistate rohkem minu enda eluolu pilte(Raudselt on kõik blogiklikid miu enda tehtud ja ma räägin praegu tühjale saalile)?

  Õhtul tsillisin veel Starbucksis, sest seal on kõige odavam tee, wifi on tasuta ja seinas on pistikud, kuhu läpaka laadija sisse lükata. Koju otsustasin ma minna jala, sest tahtsin natukenegi juba linnaga tuttavaks saada. Kurjjjja, see oli küll eriti rumal idee. Praha nimelt asub seitsmel mäel ja kesklinn nende kõigi ühises orus, mis tähendab, et ma kõndisin terve tee ülemäge -.- ja ööbimispaika(keeldun kutsumast seda kohta koduks) jõudes olin surnud.

Ootamatult üksinda

Sirkka Johanna

Sõit

   Ja kolmapäeva hommikul kell kuus hommikul hakkasimegi liikuma. Ega midagi väga khuuli ei juhtunudki. Põhiteema oli Näljamängude kolmas osa, mida ma issiga jutustamise vahel võimalikult palju lugeda püüdsin. 1300 kilomeetrit ja 15 tundi pärast Džalaaka striidilt lahkumist jõudsime Wroclavisse, kus meid ootas öömaja olümpiastaadioni kõrval, õlu armsal ja väga hästi taastatud linnaväljakul ja mäki burks. „Hotell“ oli üle ootuste okei ehk süüa sai hästi ja oli pehme. Kuna meil oli sõita veel vaid mõnisada kilomeetrit olime me issiga kella kaheks Prahasse. Võite arvata, kui närvis ma olin(ja olen siiani).

Algas ühikadraama. Esiteks oli seda võimatu üles leida, sest olemasolev aadress hõlmas enda all umbes viit staadionit, kümmet hoonet ja mõnda hektarit parki. Kui me lõpuks pärale jõudsime, hakkas pihta uus jama. Ma ei tea, kui palju keegi teist minu ühikakoha broneerimiskatsetest teab, aga üldjoontes on lugu selline, et ma olen kirjutanud kõigile Praha ühikatele õige mitu kirja,millele on vastanud ainult too ühikas, mille juurde me jõudsime, ja sedagi ainult paaril üksikul korral. Umbes kümnenda kirja vastuses oli lõpuks ka mingit sorti avaldus, mille ma siis suure hoolega ära täitsin ning tagasi saatsin, kuid kokkuvõtytes vastust ei saanudki.

Ühikakohta mul polnud. Nad ei osanud ka selle peale midagi kosta, kui üritasin selgeks teha, et olen nende mailboxi stammkunde, võiks ju midagigi meeles pidada. Üritasin siis koha peal end ära registreerida, aga ei, selleteemaline kontor on lahti tööpäeviti kella kaheni ja kell oli juba 14.15. Mõtlesime siis järgmisel päeval tagasi tulla, aga ka sellest poleks mingit kasu olnud, kuna tšehhi rahval on homme(reedel) riiklik püha ja kõik on kinni!

Oleks see ühikas siis natukenegi mingi asi. Minule meenutab ta peamiselt piimakombinaadi, filmihullumaja ja USA vangla ristsugutist. Koridorid on laiemad kui toad. Toad ise on umbes 2x5 ruutmeetri suurused. Maja peale on ainult üks vannituba neiudele ja teine kuttidele, kumbki täiesti suvalisel korrusel. Selliseid maju on kokku 12, millest üks tundub sutsu okeim ja nõnda küsitakse tolle maja tubade eest ka soolasemat hinda. Ütleme nii, et olen üle keskmise muserdatud.

Hankisime siis samasse ühikasse hostelikoha ja läksime issiga uurima, äkki teised ühikad on normaalsemad. Ilmselgelt olid, aga kuna oli ikkagi riigipühaeelne päev, olid kõik kontorid juba kinni. Esimene aeg ühikakoha taotlemiseks on esmaspäeva hommik. Sellest kasvab välja aga järgmine probleem – ma ei suuda ühtki oma kompsu üleski tõsta, rääkimata nende kõigi läbi linna tarimisest(Mul on üks suur ja üks väike kohver, kaks üüratult suurt spordikotti ja minu miniridikül, mis on pilgeni asju täis.). See tähendab, et a) issi jääb esmaspäevani siia või b) mul tekib võimalus oma kotid õigesse ühikasse kuhugi maha panna.

Muuseas peaks mul homme(reedel) olema ka paberite sisse andmine ülikoolis, aga selleski ei saa enam 100% kindel olla, sest ikkagi ju riigipüha ja äkki tehti kuupäeva määramisel viga. Kui aga selles osas peaks kõik hästi minema, on lootust, et kooli asedirektor saab mind ehk aidata ja suudab ära moosida mõne ühikatädi, et ma saaks oma asjad õigesse kohta poetada.

Et jah, kino saab.

Ma üritan iga kord võimalikult lühidalt teha ja vältida heietamist, aga ikka tuleb jube palju tähemärke -.- Ärge palun näkku lööge, ma elan piimakombinaadis. 

Proloog

    Enne, kui alustan oma eluga Vltava kaldal, oleks ilmselt paslik ennemalt rääkida põhjustest, mis mind sinna viivad(nüüd juba siia tõid). Samamoodi tahan ma enda tarvis talletada, mida ma tegelikult üldse teadsin Prahast ja Tšehhist enne, kui siia kolisin.

Plaan minna õppima arhitektuuri on minu sees küpsenud juba keskkooli algusest peale ning sellest veelgi vanem soov on oma õppida algusest peale välismaal. Euroopa ilusamad majad ja nende autorid olin ma enda jaoks juba ammu kokku kogunud ning nii ma asusingi guugeldama arhitektuurikoole, mis mulle huvi pakkuda võiks. Ilmselgelt oli ka oluline, et kool asuks muuseas ka khuulis kohas. Sõelale jäid päris mitmed asutised, kuid Praha kasuks rääkisid sellised pisikesed tõigad nagu kooli sissesaamine ja nii minu kui Mihkli vaimustus tolle linna pihta.

Teatavasti sain ma kooli sisse nii, et stipendiumi ei saanud ning nii olin ma tegelikult juba selles osas alla andnud ja vaatasin Eesti kõrgharidusmaastikul ringi. Samal ajal oli Mihkel just saanud positiivse vastuse Erasmuselt, mis tähendanuks, et herr Kaarma pidanuks tulema Prahasse üksinda. Arusaadavatel põhjustel ütles ta sellest võimalusest ära ja võite kolm korda arvata, kas ma sain kolm päeva hiljem teada, et mulle on eraldatud eristipp. No ja nüüd olengi ma siin üksinda, sest Mihkel ei saanud oma Erasmust taastada ja ootab nüüd uut vastust, et vallutada Vltava kaldad selle õppeaasta teisel semestril.

Esimene asi/nimi/nähtus, mis mul seoses Tšehhi ja Prahaga meelde tuleb, on Maksikoer Fik. Sealt edasi ka must ja valge koer, Švejk, tantsiv maja ja odav õlu. Pärast pikka pingutamist suutsin veel välja pigistada Roman Šebrle ja Karlovy Vary. Ilmselt oleks midagi veel, aga no mis sa ära teed, kui mõistus midagi ei talleta. Aaaaa, Tšehhi kingad tulevad ka praegu meelde. Ja Mucha. Liszt on vist ka siit pärit, aga pead enam ei anna. Igaljuhul on seda häbiväärselt vähe, eriti kui arvestada, et mida võiks ette lugeda näiteks Inglismaa või Rootsi kohta. Isegi Poola kohta oskaks päris mitu asja öelda. Samas Balkanimaade puhul suudan ma meenutada ainult väga halbu eurolaule.

Mul on tunne, et mu lauseehitused lähevad iga hetkega aina jaburamaks.

Armastusega

Sirkka Johanna

Enne proloogi

Nõndaks, olengi siin olemas :)

   Kuna ma pole kuigi osav kirjeldamises, siis saab siinsest blogist ilmselt üsna kaootilist infot, aga ma üritan endast parema anda ja, olgem ausad, ega te minult verbaalselt loogilisemat teavet saa :D

  Esmaspäeval oli meeletu ärasaatmisprassing, kuhu olid minu sugulaste ja peretuttavate vahele ära eksinud ka mõni veel Viljandis tšilliv sõber. Teatavasti on meie pere pralled ALATI totalmetalid, nii ei saanud ka see pidu kehvem olla. Sai hästi süüa, tasuta alkoholi, sõpradega jutustada ja nuttes hüvasti jätta. Kell kuus hommikul saatsin ka Mihkli rongi peale, mis jätkas hüvastijättude niisket joont.

  Nüüd olengi ma terve päeva erinevaid kompse moodustanud ja asju pakkinud. Mul oli kindel plaan, et minu riided peavad ära mahtuma ühte suurde ja ühte väikesesse kohvrisse ning kõik ülejääv tuleb Eestisse jätta. Hakkasin siis hilpe kohvrisse kuhjama ja üks hetk istusin ka väga rahulolevana kohvrile otsa ja suure vaevaga    sain ka kinnitused kinni. Ja siis sain mahti vaadata ka selja taha, kus ootasid mind minu mantlid, jakid, pesu, sukad, sokid, kingad ja kotid. Sellist joovastust kohtab harva...

  Kokkuvõttes sain siiski hakkama. Käisin isegi emmega poes ja ostsin endale(loe:lasin emmel osta) fööni. Saan nüüd kiharaid uhiuue vidinaga tuulutada.

   Tegelikult oleksin tänulik, kui te mulle siia oma postiaadressid ka jätaks, saan teie postkastid kaartidega ummistada.

Ootusärev ja sutsu hirmul

Sirkka Johanna