Sõidan bussiga

  Iga kord, kui ma endale bussipileti koju- või Prahasse sõiduks broneerin, ma mõtlen ma, et kui tüütu see nüüd ikka saab olla. Ega see 27 tundi nüüd nii palju ka ole ja tegelikult ei ole see üldse nii ebamugav. Võtad mõnusa söögi ja filmid kaasa ja lihtsalt lebotad.
  Iga kord, kui ma lõpuks bussi peale jõuan, saan ma aru et, kurat, kõik on täpselt nii ebamugav, kui ma mäletasin, et ei ole. Kojutulek oli isegi täitsa normaalne, aga seda peamiselt sellepärast, et Mihkel oli kaasas ja istus kõrval, mis tähendas, et keegi ei üritanud mind pilguga nõelata, kui mu küünarnukk üle mu pingi kujutleva ääre sattus. Samamoodi saavad siis mõlemad jalad üks hetk ikkagi välja sirutada, sest ikkagi kahe pingi jagu on ruumi.
  See oli täpselt see, mis ei juhtunud minuga Prahasse tagasi sõites. Esiteks istus minu kõrval keegi neiu, kes võis näo järgi(pidin prillidel meigikihist röntgenina läbi vaatava kiire sisse lülitama) olla minuvanune, aga ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Üldse on sellega mingi värk, et kuigi buss sõidab läbi Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Tšehhi, istuvad selle sees ainult venelased ja mina.
  Teiseks istus minu taga keegi noormees, kellel ilmselt olid pikad jalad, mida kuhugi panna polnud. Mis tähendas, et ta toetas oma jalad vastu minu seljatuge nii, et ma ei saanud seda alla lasta, kui tuli magamise imiteerimise aeg. Alul olin viisakas ja ootasin, et tüübik saab probleemist aru ja võtab jalad ära. Ei võtnud, sest ta magas. Siis üritasin inimest paluda, et ole hea, pane oma jalad kuhugi mujale, jube tüütu on. Ei töötanud, sest ilmselgelt rääkis ta ju ainult vene keelt. No ja siis kasutasin ma universaalkeelt, mis antud olukorras tähendas tema põlvenärvide ja minu küünarnukkide ühendamist. Sain siis oma seljatoe alla, aga kättemaksuna võttis see kodanik oma 12 tundi jalas olnud kunstnahast saapad jalast. 15 tundi jäi veel sõita.   Noh, ja siis olid veel muidugi selle bussiliiniga seonduvad tavalised idiootsused, nagu näiteks võimalus osta mikrouunis soojaks lastud suitsuvorsti salatiga. Või vanainimesed, kes joovad 27 tunni jooksul 30 tassi kohvi ja on siis jube kurjad, miks nad terve tee üleval olid. Või bussijuhid, kes on teevad eranditult IGA KORD sama nalja - võtavad mu võrdlemisi raske spordikoti ja imiteerivad selle maha viskamist, sest muidu polekski ma teada saanud, et see on raske.
  Peale selle pole ma veel kordagi sattunud reisile, mis oleks graafikus olnud. Mina lähen peale algpeatuses, aga mingites kohtades on ta nt 2 tundi varem, aga sellegipoolest peatub ainult 15 minutit. Kuidas need inimesed teavad kaks tundi varem kohal olla???? Või siis oodatakse suvalises bussijaamas mingit teist bussi (enamasti tuleb see Kiievist), kus väidetavalt on peal inimesed sooviga Prahasse sõita. Ootame kõik pilkases pimeduses( sest buss ju lülitatakse välja, mis tähendab, et lambid ei tööta) kaks tundi, kuni tuleb välja, et oi kurat, ei tahtnud keegi seekord Böömimaale minna.
  Igal juhul jõudsin ma pärast 30 tundi bussis istumist kohale ja päris mõnus on. Juba mikserdasin ükspäev suppi teha. Ja meie täpulised söögiriistad näevad koos nii kaunid välja, et vahel ma lihtsalt teen esimese köögisahtli lahti ja imetlen selle sisu.
 Üldiselt hakkavad mul järgmine nädal eksamid, nii et ma kirjutan suvalistel aegadel, aga ma kirjutan. tegin endale purgitäie teemasid ja puha. Nüüd hakkate palju jauramist lugema, sest enamik teemasid on a'la miks mulle meeldib arhitektuuri õppida või miks mulle ei meeldi tudeng olla.

Annan teada, millal nutta, kui staatikast läbi kukun.

Kallistades

Sirkka Johanna

jee

Tulge 17 päeva pärast Džalaaka tänavale külla!

Kallidega

Sirkka Johanna

Kodutud ja arvutamine

  Iga kolmapäeva hommikul, on mul sotsioloogia loeng. Üldiselt arutame me suhteliselt igavaid asju ja Ludek räägib enamasti kõige põhilisematest asjadest, et me üldse midagi teaks. Ludek, meie õppejõud, tutvustas end esimeses tunnis lausega "Mu põhiline teema on Siberi enesetapud ja ma ei saa istuda". Ta reaalselt veetis neli aastat Cambridge's, et kokkuvõttes veeta oma elu siberi enesetappe uurides. Kuigi tõele au andes, ta uurib ka teisi siberi-teemasid.
  See kolmapäev me aga läksime hoopis metsa kodutuid vaatama. Ludek oli mingite tüüpidega, kes elavad Praha äärelinna metsades asuvates kommuunides, sõbraks saanud ja nüüd me läksime neid uurima. See oli päris esimene kord, kui ma tundsin end ärahellitatud rikka jõmpsikana, kes läheb inimloomaaeda. Õnneks tegelikult ei olnud nii hirmus, sest kodutud olid toredad, tegid meile väikse tuuri oma telkides ja me saime igasugu asju luegda ja nad rääkisid, miks nad kodutud on ja mis juhtus ja kas üldse midagi juhtus. Umbes kahel kolmandikul kodututest oleks tegelikult võimalus siseruumides, aga erinevatel põhjustel on nad selle ise valinud. Väidetavalt on Tšehhis keskmine pension nii väike, et lihtsam on elada telgis ja mitte maksta üüri, sest siis saab terve kuu süü osta.
  Minu absoluutne lemmik oli aga, et osa rahvast jõudis kohtumispaika hilinedes. Meile oli eelnevalt väga selgeks tehtud, et kui hiljaks jääd, siis pole mõtet kuhugi poole kõndima hakata, vaid mine lihtsalt koju tagasi. Kaks neiut aga otsustasid ikkagi meid üles leida. Tegemist oli veel inimestega, kes eelmises loengus, kus me arutasime kodutust ja sellega seonduvat, väga selgelt väljendasid oma seisukohta, et kodutuid pole mõtet aidata, sest nad on ühiskonnaväline probleem ja see pole teiste inimeste asi, kuidas nad hakkama saavad. Nagu arvata võite, läksid need tüdrukud metsas kaduma. Helistasid meile mitu korda, aga ega meie ka ju ei teadnud täpselt, kus me oleme ja kuidas kohale jõuda. Niisiis läksid kodanikud ühiskonnavälised ja otsisid neiud metsast üles ja teid nad ise kohale. Preilid olid ikka üsna kohmetud ega osanud kedagi tänadagi või midagi. Mõttes kallistasin karmat.
 
  Mu käsi oskab mõõtkavades 1:50 ja 1:100 peast õiges mõõdus vetsupotte joonistada. Oi vana, kui targaks ülikoolis ikka saab.

  Kuna ma olen mõistlik täiskasvanud inimene, kes oskab oma (loe vanemate ja pangalt laenatud) raha kasutada, ostsin ma endale kooli šokolaadikalendri. Et end motiveerida iga päev koolis käima. Šokolaad ju ikkagi ootab ja kui hiljaks jään, võib keegi kuri inimene (loe Feliks või Sona) selle juba ära söönud olla. Smurfidega pilt on peal. Ma alguses plaanisin Milka oma osta, aga see maksis 200 korunat (8 euri) ja nii palju vaba raha mul nüüd ka pole.

  Viimasel ajal olen ma käsitsi arvutamise peale tagasi läinud. Peamiselt seepärast, et ma olen liiga laisk, et telefonist kalkulaatorifunktsioon või kuskilt sahtlist päriskalkulaator üles otsida. ˇAga samamoodi ka sellepärast, et käsitsi arvutamine oli see õudne osa algkoolist, mis mu hinded peaaegu ära rikkus(pidin peaaegu nelja saama). Ja lugu on nüüd selline, et ma mäletan korrutamist, jagamist ja liitmist, aga ma lihtsalt ei suuda meenutada, mida lahutades teha tuleb. Ja ma olen täiesti surmkindel, et see pole minu süü, sest kõiki teisi tehteid ma ju mäletan-.- Niisiis, armsad lapsevanemad, leidke oma lastele algklassiõpetajad, kes ei tekita oma rumalusega seitsmeaastases õõva.


   Paidega

Sirkka Johanna

 

   Me käisime kolmapäeval ooperis! Tegelikult olime me seda juba pikalt plaaninud, aga tundus veider ainult plaanist rääkida. Igal juhul käisime me Mozarti "Cosi fan Tutte't" vaatamas, mis põhimõtteliselt räägib sellest, et tõelist armastust pole olemas ja kõik naised löövad üle aisa. Etendus oli tore, kuigi ühel naislauljal oli nii läbilõikav vibrato, et mingi aaria ajal tekkis mul tunne, et see raputab mul sünapsid ajus lahti. Päris ausalt.
   Etendusest oluliselt khuulim oli ooperimaja. Prahas on kokku minu teada kokku kolm ooperimaja pluss teadmata number balleti- ja niisama teatreid. Meie käisime Stavovske Divadlos (Estates Theatre), mis on Praha vanim teater aastast 1724 ja kus juhtumisi Mozart "Don Giovanni" esietendust juhatas. Selle tõttu on "Don Giovanni" absoluutselt iga teatri-ooperi-balleti-nukuteatri-valgusteatri-varjuteatri-muusikali raduvara ja seda mängitakse igas repertuaaris Mozarti viimasest Prahas käigust saadik. Niisiis on iga viimanegi prahalane seda mingil kujul näinud. Nagu meie "Kevadet".Väidetavalt on tegu kõige kaunima ooperimajaga Kesk-Euroopas ja meie patseerisime mõnuga mööda seda maja ringi.  
     Ilmselgelt olin ma ennast viimse piirini üles löönud, ikkagi ooperisse minek ja nii aga no osa inimesi tuleb ikka teksades ja pruunis kampsikus. Õnneks olid siiski kohal ülisoliidsed briti vanadaamid, tänu kellele ma end väga kohatult ikkagi ei tundnud. See oli ka esimene kord, kui ma midagi loožist vaatasin, nii põnev oli.

Maja nägi välja selline :

Ja mina selle sees nägin välja selline: 

  Pärast käisime veel oma lemmik itaalia restoranis söömas ja olime niisama nooblid. Meil, jah, sai kolm aastat koos sel kolmapäeval.



Vot!


Kallistades


Sirkka Johanna

Ilu

 Kuna meitel pole siin mitte miskit juhtunud, siis ma tutvustan teile oma lemmikuid arhitekte hoopis. Nüüd ei saa keegi enam pahandada, et pildimaterjali on liiga vähe!

Carlo Scarpa

Carlo Scarpa

Ieoh Ming Pei

Louis Kahn (Meite mees kuulsate arhitektide nimekirjas!)

Louis Sullivan

Louis Sullivan

Luis Barragan

Luis Barragan

Luis Barragan

Mario Botta

Mario Botta

Tadao Ando

Tadao Ando

Tadao Ando

  Sain täna teada, et väljend "tear free" lastešampoonidel ei tähendagi pisaravaba, vaid hoopis pusavaba, sest sõna "tear" on polüseemiline(on selline sõna olemas või?) sõna. Samamoodi sain ma täna teada, et taevamanna oli hoopis leib. Olen terve elu valedes elanud. 

Kallistades 

Sirkka Johanna

Jutud

Tere!

   Andke andeks, et ma eelmine nädal ei kirjutanud. Mul lihtsalt ei olnud mitte midagi öelda ja vaadatud filmidest tundus ka kuidagi igav kirjutada. Nüüd on vähemalt midagi juhtunud, mida jagada saab.

  Mul käis isa külas!. Ta on praegu mingil elektriautode võiduajamisel, mis algas Peterburis ja lõppeb Monacos. Tema ülesanne seal on mingid tüübid igasse linna, kus etapp toimub, kohale sõidutada ja finishi/stardi poddium püsti panna. Nii tore oli näha! Ta oli siin küll ainult kolm tundi ja täielikus pärapõrgus(kaubanduskeskuses, kuhu jõudmiseks pidi metroo lõppjaamast jala edasi kõndima), aga kuidagi mõnus oli omadega suhelda. + Oli tal mulle moonakott suitsuvorsti ja Vana Tallinnaga kaasas.

   Vana Tallinn läks juba sama päeval õhtul käiku, kuna mu koolis toimus halloweeni pidu. See on ikka veider, kui oluline see üritus Ameerikas on ja kuidas neid pidustusi jäljendada üritatakse. Inimesed olid hullusti vaeva näinud, endale kostüümid ehitanud ja soetanud, kool oli kõrvitsatega kaunistatud ja puha.
Pidu ise oli sama uhke, isegi politsei käis kohal, mis pidi kohalikus ühiskonnas üsna suur asi olema, kuna üldjuhul ei vaevu keegi vinguma. Meie eriti vaeva ei näinud ja panime oma rüüd kokku kodus olemasolevast.

  Koolijuttu kah. Käisime täna Tšehhi Rahvusmuuseumi Antiik-kunsti majas (Kinsky Palace). Ekspositsioon oli nagu ikka, keraamika ja skulptuurid, lahe osa oli aga see, et too muuseum avati vaid meie jaoks. Terve maja on praegu tegelikult suletud asjade puhastusperioodi pärast, aga kuna meie õpetajal on ilmselt kuskil käpp sees, lasti meid sellegipoolest sisse. Vot see on veider tunne, kui absoluutselt kõike võib muuseumis katsuda, sest mitte üheski nurgas ei istu kurja vanatädi gardiganis. Üldse oli kuidagi õõnes tunne seal nende asjadega üksinda olla, sest ruumides pole tavalist sosinat ja sammukaja ja ˇkuklas tikub mõte, et niipea, kui pea ära keeran, ärkavad asjad ellu.

  Meil on täiesti masendav füüsikaõppejõud. Tegu on Praha Tehnikaülikooli mingi ränga bossiga, kes sõna otseses mõttes ei tunne inglise keeles kõiki tähti ka. Nõnda ei saa talt mitte midagi küsida, sest ta lihtsalt ei saa küsimusest aru. Materjalid ise on normaalsed, sest nende jaoks on ta mingist allikast tekstid võtnud ja oma sõnu ei kasutanud. Seletusi kuuldes läheb asi aga väga segaseks. Näiteks ei saatnud ta aru saada küsimuse küsimusest, mis sisaldas tähti x ja y, sest tähte y kutsutakse ju ülemaailmselt sõnaga "üpsilon". Mis tähendas, et ta ei saanud kuni lõpuni välja aru, miks me pidevalt miks küsime. Rääkimata sellest, kui hääldada tähte x "eks" ja mitte "iks", siis ta arvab, et küsimus käis eelmise teema kohta. Kõigele otsa on minu eesnimi kaugelt üle tema hääldamisvõimete, mis tähendab, et kuigi me oleme juba kuus nädalat koolis käinud, on staatikas minu nimi Siiirrkkaassrrrraaiiiirkkakakkaakaakaksiirrkkaaaaaasiiiirrrrrkkkakaaaaaasirkka.

  Ka te teadsite, et kui inimene saab Ivy League'i (Ameerika parimate ülikoolide ühendus, kuhu kuulub näiteks ka Harvard) sisse, aga pole seal õppimiseks raha, siis kool leiab talle võimaluse, kuidas see raha kokku saada (pakub tööd, annab laenu või leiab toetaja)? Mina ei teadnud.

 Neljapäevani!

Sirkka Johanna

Alatud lollid

  Meie võistlusepaviljoni ei ehitatagi! Lugu siis selline, et pärast seda, kui meie juhendaja töö ehitajatele juuni lõpus üle andis, polnud mitte keegi mitte millestki kuulnud. Niisiis otsustas meie armas direktor Regina ükspäev sinna haiglasse/hooldekodusse kohale sõita ja uurida, miks asjad viibivad ja kas keegi midagi teab. Ja tuli välja, et tüübid olid otsustanud ilma kellelegi eelnevalt mainimata sinna midagi muud ehitada lasta. Sellel samal ehitusfirmal, mis meie paviljoni püsti pidi panema. Põhjendusteks toodi väiksemad kulud ja vähem vaeva. Ma ei kujuta ette, mis pakkumine see olema pidi, sest tasuta disainist, materjalist ja tööjõust eriti odavamaks minna ei saa.

   Olen avastanud, et ma ei kannata trammiga sõitmist. Prahas on iseenesest täiesti imeline ühistranspordi-
süsteem, aga sellegipoolest trammiga sõitmine on ikka rängalt nõme. Esiteks on iga trammijuhi püha kohus kohalt võtta RÄNGA PAUGUGA, nii et kui matsu ei käinud, siis peaga piki posti, reelingut või kõrvalseisjat käid ikka. Teiseks on umbes sama oluline igas viimases kui kurvis TÄIE PASAGA  kiirendada. Kui aknast välja ei lenda, siis vastu seinu oled ikka surutud. Kõige jubedamad on kõige uuemad trammid, ses nendest on keegi disainer üle käinud. Mis tähendab, et reisijate peale pole keegi mõelnud. Istmed on tehtud poleeritud ja lakitud painutatud vineerist, mis on nii imelibe, et Pljuštšenko saaks sellele pinnal tõmmata kolmekordse salto. Tavainimene lõpetab tooliservast kõigi küünte ja hammastega kinni hoides, sest iga kurv on eluohtlik. Peale selle peab kogu aeg oma kotil ja taskutel silma peal hoidma, sest taskuvargaid on Prahas rohkem kui piletita sõitjaid. Ja piletita sõidab eelmise aasta statistika järgi umbes iga viies inimene bussis või trammis.

   Peale kõige olen ma ka sunnitud suurema liha söömise lõpetama, sest ükski pood ei müü normaalse inimese hakkliha. Praha on teatavasti sealihasse sisse mässitud linn, mis tähendab, et segu- või loomahakkliha lihtsalt ei olegi olemas. Sealiha sisse pannakse aga ikka mõnuga kogu jama sisse, mis tähendab, et praadides peab kolm korda rasva välja nõrutama, et üldse süüa saaks. Rääkimata sellest, kui samal päeval kõike ära süüa ei jõua ja hommikul vaatab toidu pealt vastu kolmemillimeetrine valge rasvakiht. Uus plaan on leida kuskilt asjalik lihapood. Kuna aga lihapoode peavad üldjuhul inimesed, kes inglise keelt ei räägi (mitte et ma inglise või isegi eesti keeles tegelikult teaks, mida täpselt küsida) ja me elame mustlasrajoonis, siis on see kaunis keeruline ettevõtmine. Laupäeval proovime linna suurimal turul mingit diili teha. Võtame eesti-tšehhi vestmiku kaasa.

   Mainides meie kaunist mustlasrajooni tuli mul meelde, et meie vastas majas asub üks pood, mis sildi järgi arvestades müütab vene toiduaineid. Avatakse kell kuus õhtul, suletakse enamasti üheteistku ajal. Ise oled loll, kui pelmeene lõunaks süüa tahad.

  Selle gurmeekaupluse kõrval asub asutus nimega Nuga Best, mille läheduses pole ma iialgi ühtki inimest näinud.

  Kallidega

Sirkka Johanna