Viimane kord, kui ma siia sattusin, olin ma kohe Eestisse minemas. Seal olles jõudsin lasta teha oma selja peaaegu terveks, saada aasta vanemaks, saada hunniku kinke, sealhulgas ka töötava telefoni ja külastada perekond Kaarma residentsi.
Siia tagasitulek algas 15. veebruari varahommikul ja ma pean ütlema, et too bussisõit oli kõigist kõige igavam. Reisisaatja mõistis inimeste keelt, buss töötas normaalselt, isegi ruumi tundus rohkem olevat. Mihklil, minu vastsel elukaaslasel, muidugi nii mõnus polnud. Temale oli see esimene sõit, mille ta veetis peamiselt rääkides, kui väsinud ja kanged ta selg ja põlved on. Miskipärast oli seekordne bussijuht otsustanud soojustuse max leveli peale keerata, nii et vahepeal oli tunne nagu minu toas, kui just on ahjusid köetud(nii neljakümne soojakraadi ringis).
Aga kohale me jõudsime. Järgmise päeval hommikul olime oma kompsudega Praha bussijaamas. Miskipärast oli asju ikkagi nii kohutavalt palju tekkinud. Mihkel oli muidugi endale kaasa pakkinud ka näiteks kõik oma raamatud, nii et koli ikka oli. Nõnda leidsime end õigepea taksost, mida juhtis kuri mees, kes sõnagi ei rääkinud. Taksosõit on Prahas muide võrdlemisi odav. Ma pole üle 12 euro iialgi maksnud ja minu sõidud on sisaldanud ka ühest linnast äärest teise sõitmist.
Meie uus elukoht on Mala Strana linnaosas - minu konkurentsitult lemmiklinnaosa. Tänavad on tillukesed ja kitsad, majad peamiselt klassitsislikud ja hilisgootid, igal nurgal on kohvik või poekene. Minu lemmikud on makroonipood meie elamisest kaks tänavat edasi ja jäätisekohvik kolm tänavat teisele poole. Tramm viib kohe nurga tagant otse kooli juurde, Mihkel saab tööle kas jalutades või kehva ilma korral trammiga.
Oma uue kodu ukse ees Melnicka tänaval saime kokku oma maakleriga, kes meile siis elamist tutvustas, võtmed üle andis ja hunniku raha sisse nõudis. Korter näeb välja parem kui piltidel, aga eks te otsustage ise :)
Meie tuba vaadates tänava poole
Meie tuba vaadates teisele poole
Meite köök
Ikka veel meite köök
Jälle meie tuba
Peale oma esialgsete kompsude kohalesaamist ja hetke hingetõmbamist läksime minu suurepärasesse ühikasse. Alina käitus minu lahkumisest kuuldes nagu õige venkser kunagi - Kallistas ja musitas mind veekalkvel silmadega, soovis mulle sada korda kõike paremat ja rääkis kui kurb ta on ilma minuta ja kuidas tal pole nüüd kellegagi rääkida. Võimalik, et ta üritas minuga mingeil telepaatilistel viisidel suhelda, millest ma lihtsalt aru ei saanud. Igal juhul saime me sealt ühe korraga tulema, sest pakkimine muutus ühel hetkel lihtsalt allesjäänud asjade tühjematesse kohtadesse toppimiseks. Tulemuseks oli kolm ülisuurt ja rasket kompsu, mida siis kodanik Mihkel kõiki korraga endale selga üritas hiivata. Pikemate läbirääkimiste tulemusena sain siiski ühe kohvri oma näppu ja nii üritasime me end trammile pressida. Olukorra keerulisemaks muutmiseks olime oma sõiduajaks valinud õhtuse tipptunni, nii et kui me lõpuks kohale jõudsime, olin mina sinikates ja Mihkel surmani väsinud.
Täiesti idiootse lepingupunkti pärast ei saanud ma aga ühikast tagatist tagasi. Nimelt peab tagatise saamiseks kuu aega enne lahkumist esitama selle kohase taotluse. 150 euri jälle vastu taevast.
Mihkli meister on väga tore 28-aastane tüübik, kes on Mihklit aidanud näiteks siinse kunstiülikooliga kontakti saada. Peale selle on tal üsna vaba graafik ja ta võib Martini(meistri) ateljees ka oma tellimusi teha, kui tahab. Ateljee on ise tilluke ja sassis ning mahutab peale Mihkli ja Martini veel kaht ehtekunstnikku. Tundub paljutõotav ja härra Kaarma enda meelest on siiatulek tema elu parim otsus.
Minul algas teine semester, pea kõik ained on uued. Näiteks algas mul matemaatika, mis on kohati täielik tragöödia. Mitte, et ma teemasid ei oskaks(ma harjusin keskkoolis rumal olemisega, nii et minus ei liigu enam ainumaski lihas, kui mu vastused tegelikest kardinaalselt erinevad), probleem on inglise keeles ja õpetaja häälduses. Esiteks, mis kuradi teema on sellega, et korrutamistäpp on lambist tehte all??? Ja et kasutatakse täiesti suvalisi kreeka tähti, mitte ei alustada algusest? No ja muidugi ei suuda see õpetaja ise ka midagi selgeks teha, sest kui ma poleks teemaga kursis(praegu on teemaks vektorid ja tasandid), ei saaks ma mitte midagi aru. Meil on seltskonnas terve hunnik tüübikuid, kelle matemaatiline haridus lõppes Pythagorasega, nii et iga loengu lõpus pean ma oma konspekti kellelegi lahti seletama, sest inimesed on kaotanud järje esimese viieteistkümne minuti jooksul.
Teine umbes sama õudne aine on joonistamine. Ma pole kunagi olnud natüürmortide fänn, aga üldiselt olen ma võtnud seda nagu iga teist nõmedat asja, mis tuleb lihtsalt ära teha. Asjad lähevad aga kehvaks siis, kui mingi kulinatesse riietunud tädi üritab mind veenda antud vaikelu atmosfääri enda ümber tundma ja tunnetama ja sellest inspiratsiooni ammutama. Laual oli neli erinevates suurustes kuubikut - aura käis üle pea. Teine asi on see, et õpetaja on minust umbes 15 sentimeetrit lühem, niisiis on ta täiesti veendunud, et ma valetan, kui ma ütlen, et ma näen objektide pealtvaateid millegi muuna kui sirgetena-.-
Selle semestri erialatundide teema on peamiselt sisearhitektuur. Lõppülesandeks on renoveerida üks korrus ühes kindlas vabrikus ja leida sellele uus funktsioon. Ilmselt saate rohkem infot siis, kui disainiprotsess peale hakkab.
Kuna meie kursusele tuli päris mitu uut inimest, toimus meil eelmisel reedel koolis "tutvusmisõhtu", kuhu ma Mihkli ka kaasa võtsin. Täitsa tore õhtu oli, Mihkel sai minu sõpradega tuttavaks, sai oma tööd tutvustada ja muuseas ka Sonaga klubis tantsida. Jepp, ma sattusin kluppi. Veider oli ikka, ma pole eriline tantsulõvi, aga natuke sai ikka jalga keerutatud. Kuna aga herr Kaarma niikuinii üsna palju minu koolis passima hakkab, oli täitsa armas, et osa inimesi võttis vaevaks mulle mainida, et ma peaksin teda tihemini endaga kaasa võtma.
Kuna siia tulles oli olukord selline, et kui me tahtnuks voodilinu vahetada, oleks ainus võimalus neid vahetada omavahel, läksime me laupäeva hommikul Ikea-retkele. See aga osutus täielikuks kolgataks. Esiteks oli öö jooksul maha sadanud pea 15 senti lörtsilaadest lund, mis raskendas igasugust liikumist. Teiseks asub Ikea ju alati pärapõrgus. Sõitsime siis ühe metrooliini lõppu ja hakkasime marssima. Ikea maja terendas kauguses, aga mida polnud, olid kõnniteed. Tegu oli mingisuguse kaubanduskeskuste kompleksiga, mis oli oma klientuur silmnähtavalt valinud ainult autoomanikud. Niisiis jalutasime me mööda maanteeääri umbes kolm korda valesti, sest jumala eest ei või ju ehitada teed punktist A punkti B. Ei-ei, see läheb viadukti alt, siis selle sama viadukti pealt, läbi kahe tunneli, ümber kolme suvalise maja ja lõpeb siis traataia ees, 100 meetrit enne Ikeat. Võite kujutleda kui vihane ma olin, kui me kohale jõudsime. Ja no kurja, see pood pole ju loogiline. Näiteks ei olnud võimalik osta eraldi padjapüüre. Või et lambipirnide leidmiseks pean ennast sisuliselt vastu maad suruma, sest need oli mingite kappide all. Nii et jah, Ikea suutis oma maine minu silmis korralikult maha teha.
Siinkohal pean ma ilmselt avama rubriigi "pildikesi kooselurindelt", sest Mihkel on vahepeal ikka kuradi imelik :D. Näiteks palusin ma ükspäev värvilise pesu masinasse panna(olin eelnevalt moodustanud põrandale heleda ja värvilise pesu kuhjakesed). Nähes, et Mihkel on kiirelt mu palve täitnud, panin masina tööle ja ei mõelnud sellele teemale rohkem. Ühel hetkel hakkan aga mõtlema, kuhu teine riidehunnik jäi. Ja no nagu te arvate võite, oli härra geenius masinasse toppinud värvilise pesu hulka kõik valged riided, sest "hele on ju ka värv". Kui ma talle seletasin, et normaalne inimene peseb erinevas värviskaalas riideid eraldi, väitis ta, et kuuleb sellisest ulmelisest konseptsioonist esimest korda. Nojah. Nüüd on mul igatahes terve posu õrnroosasid riideid.
Üritan nüüd ikka iga nädalavahetus kirjutada.
Kallistan kõiki!
Sirkka Johanna
