Iga kord, kui ma endale bussipileti koju- või Prahasse sõiduks broneerin, ma mõtlen ma, et kui tüütu see nüüd ikka saab olla. Ega see 27 tundi nüüd nii palju ka ole ja tegelikult ei ole see üldse nii ebamugav. Võtad mõnusa söögi ja filmid kaasa ja lihtsalt lebotad.
Iga kord, kui ma lõpuks bussi peale jõuan, saan ma aru et, kurat, kõik on täpselt nii ebamugav, kui ma mäletasin, et ei ole. Kojutulek oli isegi täitsa normaalne, aga seda peamiselt sellepärast, et Mihkel oli kaasas ja istus kõrval, mis tähendas, et keegi ei üritanud mind pilguga nõelata, kui mu küünarnukk üle mu pingi kujutleva ääre sattus. Samamoodi saavad siis mõlemad jalad üks hetk ikkagi välja sirutada, sest ikkagi kahe pingi jagu on ruumi.
See oli täpselt see, mis ei juhtunud minuga Prahasse tagasi sõites. Esiteks istus minu kõrval keegi neiu, kes võis näo järgi(pidin prillidel meigikihist röntgenina läbi vaatava kiire sisse lülitama) olla minuvanune, aga ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Üldse on sellega mingi värk, et kuigi buss sõidab läbi Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Tšehhi, istuvad selle sees ainult venelased ja mina.
Teiseks istus minu taga keegi noormees, kellel ilmselt olid pikad jalad, mida kuhugi panna polnud. Mis tähendas, et ta toetas oma jalad vastu minu seljatuge nii, et ma ei saanud seda alla lasta, kui tuli magamise imiteerimise aeg. Alul olin viisakas ja ootasin, et tüübik saab probleemist aru ja võtab jalad ära. Ei võtnud, sest ta magas. Siis üritasin inimest paluda, et ole hea, pane oma jalad kuhugi mujale, jube tüütu on. Ei töötanud, sest ilmselgelt rääkis ta ju ainult vene keelt. No ja siis kasutasin ma universaalkeelt, mis antud olukorras tähendas tema põlvenärvide ja minu küünarnukkide ühendamist. Sain siis oma seljatoe alla, aga kättemaksuna võttis see kodanik oma 12 tundi jalas olnud kunstnahast saapad jalast. 15 tundi jäi veel sõita. Noh, ja siis olid veel muidugi selle bussiliiniga seonduvad tavalised idiootsused, nagu näiteks võimalus osta mikrouunis soojaks lastud suitsuvorsti salatiga. Või vanainimesed, kes joovad 27 tunni jooksul 30 tassi kohvi ja on siis jube kurjad, miks nad terve tee üleval olid. Või bussijuhid, kes on teevad eranditult IGA KORD sama nalja - võtavad mu võrdlemisi raske spordikoti ja imiteerivad selle maha viskamist, sest muidu polekski ma teada saanud, et see on raske.
Peale selle pole ma veel kordagi sattunud reisile, mis oleks graafikus olnud. Mina lähen peale algpeatuses, aga mingites kohtades on ta nt 2 tundi varem, aga sellegipoolest peatub ainult 15 minutit. Kuidas need inimesed teavad kaks tundi varem kohal olla???? Või siis oodatakse suvalises bussijaamas mingit teist bussi (enamasti tuleb see Kiievist), kus väidetavalt on peal inimesed sooviga Prahasse sõita. Ootame kõik pilkases pimeduses( sest buss ju lülitatakse välja, mis tähendab, et lambid ei tööta) kaks tundi, kuni tuleb välja, et oi kurat, ei tahtnud keegi seekord Böömimaale minna.
Igal juhul jõudsin ma pärast 30 tundi bussis istumist kohale ja päris mõnus on. Juba mikserdasin ükspäev suppi teha. Ja meie täpulised söögiriistad näevad koos nii kaunid välja, et vahel ma lihtsalt teen esimese köögisahtli lahti ja imetlen selle sisu.
Üldiselt hakkavad mul järgmine nädal eksamid, nii et ma kirjutan suvalistel aegadel, aga ma kirjutan. tegin endale purgitäie teemasid ja puha. Nüüd hakkate palju jauramist lugema, sest enamik teemasid on a'la miks mulle meeldib arhitektuuri õppida või miks mulle ei meeldi tudeng olla.
Annan teada, millal nutta, kui staatikast läbi kukun.
Kallistades
Sirkka Johanna
