Ma sain 21-aastaseks! Saan nüüd parlamenti, kasiinosse ja stripiklubisse sisse, mis on tore, sest väidetavalt on Eestis need kõik kolm samas asutuses. Tegelikult on see idiootne, et minuvanused nüüd riigiküsimuste üle otsustada saaks. Ses mõttes, et kui mina saaks midagi otsustada, siis ma teeksin ainult mingeid jaburaid otsuseid. Näiteks kulutaks kulutaks riigieelarvest ühe protsendi sellele, et Tallinna loomaaias oleks kaelkirjak. Või vahetaks rahvushümni AC/DC loo Thunderstruck vastu.
10. veebruar oli see aasta teatavasti esmaspäev ja Mihklil oli tollel kuupäeval veel ülioluline erialakaitsmine, niisiis leppisime juba ammu kokku, et kui üldse tähistame, siis nädalavahetusel. Mina ei plaaninud tegelikult üldse midagi teha, sest enamik inimesi olid vaheajaks koju läinud ja terve hulk oli mingil ekskursioonil tšehhi tammide juurde, nii endamisi olin rahul, et seekord saan vanaks natuke väiksema pauguga kui tavaliselt.
Nagu karta oli, oli Mihklil omad plaanid. Pühapäeva pärastlõunal leidsin ma ennast uue kunsti muuseumist DOX, sest väidetavalt olevat ma juba pikemat aega vingunud, et miks me üldse muuseumis ei käi. Väga armas. Kuigi ma väga ei taju uut kunsti, eriti kui autoriteks on kunstitudengid.
Mõtlesime siis sööma minna, et ikkagi sünkar ja nii ja kuigi see on teada fakt, et minu lemmikkohta iialgi reservatsioonita sisse ei saa, sest see on nii populaarne, arvas Mihkel, et proovida võib ju alati. No ja nagu arvata võite, ootasid mind Lehka Hlavas kõik mu sõbrad, kes mulle (väidetavalt) eesti keeles sünnipäevalaulu laulsid :D Sain väga khuule kingitusi, näiteks väikse mutiga tassi ja kupongi, mille alusel Sona mulle päris trdelnikuid küpsetab :D Trdelnik on kohalik küpsetis, mis on seest õõnes ja mida müüakse igal nurgal, aga need pidavat täiesti valed olema, nii et Sona lubas mulle päris õigeid küpsetada. Väidetavalt kuulub küpsetusprotsessi hulka ka kuue õlle ära joomine, nii et küllap pean ma appi minema :D
Pärispäev ei olnud vähem põnev. Vanaema Koidula helistas mulle kell 8 hommikul, sest noh, Eestis oli kell ju juba 9 ja kes ikka nii kaua magab. Kella seitsme ajal esitlesid Henri ja Miku mulle järgmise aasta suurimat hitti "Sombrero", mis tavale kohaselt räägib sellest, kui uskumatult lahe ma olen. Mihkel aga tuli oma erialaesitluselt tagasi meetrise roosi ja ülikhuuli kaelaehtega.
Uskumatult tore oli ka see, et nii paljud teist viitsisid minuga Skype'is suhelda :D Igapäevaselt mul erilist koduigatsust pole, sest ma olen siinse eluga nii ära harjunud, aga teie kõigiga jutustamine tekitas küll natuke härdust. :D
https://www.youtube.com/watch?v=7WBk-baGbD4 - "Sombrero"
Sünnipäevateemalised üllatused polnud aga selleks nädalaks läbi. Teisipäeval jõudis minuni Leiki ja Miku föönikast, mis oli täidetud igasugu heade ja oluliste asjadega nagu kommid, suitsuvorst, näkileib, sudokud jne. Reedel sain ma aga kätte Jane paki, mis sisaldas aaret kommide, ajakirjade ja khuulide poekottide vormis.
Muuseas jõudsid minuni ka mõned annetused, millest osa läheb väljasõiduks Münchenisse ja teine osa võttis raamatute kuju, sest ma leidsin, et minu võimetus raskeid kotte tassida ei tohiks olla takistus raamatute ostmiseks. Nõnda läksingi ma ühel päeval oma lemmikraamatupoodi Shakespeare & Sons ja ostsin ära kõik, mis käe küljest enam lahti ei tulnud. Ma pole nii ammu ennast nii hästi tundnud! Õnneks jäi natuke alles ka, nii et nüüd saan iga kuu endale midagi mõnusat ja raskest osta.
SUUR-SUUR AITÄH TEILE KÕIGILE!
Vahepeal osalesin oma kursavenna Beniga konkursil 120 Hours, mis tähendaski seda, et projektiteema väljakuulutamisest äraandmise tähtajani oli täpselt 120 tundi. Selle aasta teema oli jätkusuutlikkus, mis on arhitektuuris üks praeguseid "trenditeemasid", mis tähendab, et jätkusuutlikkuse tähendus on täielikult ära rikutud ja üldjuhul nähakse jätkusuutlikkust ainult päikesepaneelide ja kasvavate seinadega majades. Projekt pidi võtma paviljoni kuju, mis juulis püstitataks Oslo suurima muusikafestivali alale kui kohtumispunkt.
Nagu üldiselt teada, minu ja Beni koostööst midagi üheselt arusaadavat ja mõistlikku ei saa. Niisiis oli meie ettepanek (proposal?) praeguse hetke jätkusuutlikkuse täielik vastand. Meie idee oli, et olukorras, kus loodus nõuab samal kujul edasi eksisteerimiseks ebaloomulikult palju ressursse, oleks parem idee säilitada ainult meie tunded ja tajud looduses osas, muutes vormi täielikult tehniliseks. Mis tähendab, et ma veetsin oma nädalavahetuse Darwini-põhistest urbanistika tekstidest läbi murdes. Kokkuvõttes oli meie paviljon kokkupressitud anomaalia, kust silmad kinni läbi minnes võiks arvata, et jalutad läbi kõrbe või ookeani kaldal või metsas või nõmmel, aga kui silmad lahti teed, näed vaid erinevaid masinaid, mis seda tunnet loovad. Khuul on selle asja juures see, et iga vidin, mida me kasutasime, on praegu juba eksisteeriv ja töötav asi. Näiteks paneelid, mis suudavad koos päiksevalgusega toota ka d-vitamiini ja muid päikeselt tulevaid asju või äiksetorn, mis toodab pilvi, vihma ja elektrit, nii et selle all olles ei saa tegelikult aru, et tegu on petukaubaga. Meie eesmärk ei olnudki olla väga mõistlik või isegi reaalne, vaid pigem tõstatada probleem ja tekitada arutelu, mis meid ülejäänud tuhande võistleja hulgast esile tõstaks. Kahjuks me see aasta võitjaks ei osutunud, aga see-eest märgiti meie kooli kolmanda kursuse kuttide töö ära.
Paar uut võistlust on ka tulemas, aga ma pole veel päris kindel millistes ja kellega osaleda. Mu praegune lemmik on üks konseptvõistlus, kus tuleb elamiskõlbulik puuonn (see, mis puu otsas on) ehitada.
Märkmeid teemal "Tšehhid on veidrad" - nad kõik omavad saalihokikeppe ja jalutavad nendega igapäevaselt ringi. Ja mitte ainult koolipoisid ja silmnähtavalt trennist tulnud inimesed, olen näinud ka gruppe vanaemasid ilma lasteta ja klubineiusid kell neli hommikul ööbussis. Ja ma lihtsalt ei saa aru, mida nad nendega teevad. See ei saa ju võimalik olla, et neile kõigile nii kohutavalt meeldib aeg-ajalt natuke pelada. Samamoodi ei ole see mingi kindla kella- või aastaaja värk. Hokikepid on kõikjal kogu aeg olenemata ilmast ja olukorrast.
Märkmeid teemal "Sirkka on veider" - ükspäev avastasin, et ma olen viimased kolm kuud tühje purke kogunud. Nagu mingi purgimaniakk. Mitte et ma plaaniks hoidiseid teha või üldse paneks midagi nende sisse. Ei, need lihtsalt seisavad kõige ülemisel riiulil ja ootavad midagi. Ilmselt on mu sisemine vanaemasus mu alateadvuse üle võtnud, sest üks teine päev ma rääkisin Mihklile, kui khuul see oleks, kui ta mulle lillekasti ehitaks, et ma saaks ürte kasvatada. FYI, ma olen see inimene, kes ükskord suutis kaktuse ära kuivatada.
Ma ei hakka midagi uue postituse kohta lubama, see tuleb, aga kes teab millal. Mul on miljon teemat välja mõeldud, aga vabalt võib juhtuda, et ma kirjutan korra kuus ja kõigist teemadest korraga.
Yours faithfully (kui keegi mulle kirja alla kirjutaks, ma kahtlustaks, et keegi jälitab mind)
Sirkka Johanna
