Tulge 17 päeva pärast Džalaaka tänavale külla!
Kallidega
Sirkka Johanna
Thursday, December 5, 2013
Thursday, November 28, 2013
Kodutud ja arvutamine
Iga kolmapäeva hommikul, on mul sotsioloogia loeng. Üldiselt arutame me suhteliselt igavaid asju ja Ludek räägib enamasti kõige põhilisematest asjadest, et me üldse midagi teaks. Ludek, meie õppejõud, tutvustas end esimeses tunnis lausega "Mu põhiline teema on Siberi enesetapud ja ma ei saa istuda". Ta reaalselt veetis neli aastat Cambridge's, et kokkuvõttes veeta oma elu siberi enesetappe uurides. Kuigi tõele au andes, ta uurib ka teisi siberi-teemasid.
See kolmapäev me aga läksime hoopis metsa kodutuid vaatama. Ludek oli mingite tüüpidega, kes elavad Praha äärelinna metsades asuvates kommuunides, sõbraks saanud ja nüüd me läksime neid uurima. See oli päris esimene kord, kui ma tundsin end ärahellitatud rikka jõmpsikana, kes läheb inimloomaaeda. Õnneks tegelikult ei olnud nii hirmus, sest kodutud olid toredad, tegid meile väikse tuuri oma telkides ja me saime igasugu asju luegda ja nad rääkisid, miks nad kodutud on ja mis juhtus ja kas üldse midagi juhtus. Umbes kahel kolmandikul kodututest oleks tegelikult võimalus siseruumides, aga erinevatel põhjustel on nad selle ise valinud. Väidetavalt on Tšehhis keskmine pension nii väike, et lihtsam on elada telgis ja mitte maksta üüri, sest siis saab terve kuu süü osta.
Minu absoluutne lemmik oli aga, et osa rahvast jõudis kohtumispaika hilinedes. Meile oli eelnevalt väga selgeks tehtud, et kui hiljaks jääd, siis pole mõtet kuhugi poole kõndima hakata, vaid mine lihtsalt koju tagasi. Kaks neiut aga otsustasid ikkagi meid üles leida. Tegemist oli veel inimestega, kes eelmises loengus, kus me arutasime kodutust ja sellega seonduvat, väga selgelt väljendasid oma seisukohta, et kodutuid pole mõtet aidata, sest nad on ühiskonnaväline probleem ja see pole teiste inimeste asi, kuidas nad hakkama saavad. Nagu arvata võite, läksid need tüdrukud metsas kaduma. Helistasid meile mitu korda, aga ega meie ka ju ei teadnud täpselt, kus me oleme ja kuidas kohale jõuda. Niisiis läksid kodanikud ühiskonnavälised ja otsisid neiud metsast üles ja teid nad ise kohale. Preilid olid ikka üsna kohmetud ega osanud kedagi tänadagi või midagi. Mõttes kallistasin karmat.
Mu käsi oskab mõõtkavades 1:50 ja 1:100 peast õiges mõõdus vetsupotte joonistada. Oi vana, kui targaks ülikoolis ikka saab.
Kuna ma olen mõistlik täiskasvanud inimene, kes oskab oma (loe vanemate ja pangalt laenatud) raha kasutada, ostsin ma endale kooli šokolaadikalendri. Et end motiveerida iga päev koolis käima. Šokolaad ju ikkagi ootab ja kui hiljaks jään, võib keegi kuri inimene (loe Feliks või Sona) selle juba ära söönud olla. Smurfidega pilt on peal. Ma alguses plaanisin Milka oma osta, aga see maksis 200 korunat (8 euri) ja nii palju vaba raha mul nüüd ka pole.
Viimasel ajal olen ma käsitsi arvutamise peale tagasi läinud. Peamiselt seepärast, et ma olen liiga laisk, et telefonist kalkulaatorifunktsioon või kuskilt sahtlist päriskalkulaator üles otsida. ˇAga samamoodi ka sellepärast, et käsitsi arvutamine oli see õudne osa algkoolist, mis mu hinded peaaegu ära rikkus(pidin peaaegu nelja saama). Ja lugu on nüüd selline, et ma mäletan korrutamist, jagamist ja liitmist, aga ma lihtsalt ei suuda meenutada, mida lahutades teha tuleb. Ja ma olen täiesti surmkindel, et see pole minu süü, sest kõiki teisi tehteid ma ju mäletan-.- Niisiis, armsad lapsevanemad, leidke oma lastele algklassiõpetajad, kes ei tekita oma rumalusega seitsmeaastases õõva.
Paidega
Sirkka Johanna
Thursday, November 21, 2013
Me käisime kolmapäeval ooperis! Tegelikult olime me seda juba pikalt plaaninud, aga tundus veider ainult plaanist rääkida. Igal juhul käisime me Mozarti "Cosi fan Tutte't" vaatamas, mis põhimõtteliselt räägib sellest, et tõelist armastust pole olemas ja kõik naised löövad üle aisa. Etendus oli tore, kuigi ühel naislauljal oli nii läbilõikav vibrato, et mingi aaria ajal tekkis mul tunne, et see raputab mul sünapsid ajus lahti. Päris ausalt.
Etendusest oluliselt khuulim oli ooperimaja. Prahas on kokku minu teada kokku kolm ooperimaja pluss teadmata number balleti- ja niisama teatreid. Meie käisime Stavovske Divadlos (Estates Theatre), mis on Praha vanim teater aastast 1724 ja kus juhtumisi Mozart "Don Giovanni" esietendust juhatas. Selle tõttu on "Don Giovanni" absoluutselt iga teatri-ooperi-balleti-nukuteatri-valgusteatri-varjuteatri-muusikali raduvara ja seda mängitakse igas repertuaaris Mozarti viimasest Prahas käigust saadik. Niisiis on iga viimanegi prahalane seda mingil kujul näinud. Nagu meie "Kevadet".Väidetavalt on tegu kõige kaunima ooperimajaga Kesk-Euroopas ja meie patseerisime mõnuga mööda seda maja ringi.
Ilmselgelt olin ma ennast viimse piirini üles löönud, ikkagi ooperisse minek ja nii aga no osa inimesi tuleb ikka teksades ja pruunis kampsikus. Õnneks olid siiski kohal ülisoliidsed briti vanadaamid, tänu kellele ma end väga kohatult ikkagi ei tundnud. See oli ka esimene kord, kui ma midagi loožist vaatasin, nii põnev oli.
Maja nägi välja selline :
Ja mina selle sees nägin välja selline:
Pärast käisime veel oma lemmik itaalia restoranis söömas ja olime niisama nooblid. Meil, jah, sai kolm aastat koos sel kolmapäeval.
Vot!
Kallistades
Sirkka Johanna
Thursday, November 14, 2013
Ilu
Kuna meitel pole siin mitte miskit juhtunud, siis ma tutvustan teile oma lemmikuid arhitekte hoopis. Nüüd ei saa keegi enam pahandada, et pildimaterjali on liiga vähe!
Sain täna teada, et väljend "tear free" lastešampoonidel ei tähendagi pisaravaba, vaid hoopis pusavaba, sest sõna "tear" on polüseemiline(on selline sõna olemas või?) sõna. Samamoodi sain ma täna teada, et taevamanna oli hoopis leib. Olen terve elu valedes elanud.
 |
| Carlo Scarpa |
 |
| Carlo Scarpa |
 |
| Ieoh Ming Pei |
 |
| Louis Kahn (Meite mees kuulsate arhitektide nimekirjas!) |
 |
| Louis Sullivan |
 |
| Louis Sullivan |
 |
| Luis Barragan |
 |
| Luis Barragan |
 |
| Luis Barragan |
 |
| Mario Botta |
 |
| Mario Botta |
 |
| Tadao Ando |
 |
| Tadao Ando |
 |
| Tadao Ando |
Sain täna teada, et väljend "tear free" lastešampoonidel ei tähendagi pisaravaba, vaid hoopis pusavaba, sest sõna "tear" on polüseemiline(on selline sõna olemas või?) sõna. Samamoodi sain ma täna teada, et taevamanna oli hoopis leib. Olen terve elu valedes elanud.
Kallistades
Sirkka Johanna
Thursday, November 7, 2013
Jutud
Tere!
Andke andeks, et ma eelmine nädal ei kirjutanud. Mul lihtsalt ei olnud mitte midagi öelda ja vaadatud filmidest tundus ka kuidagi igav kirjutada. Nüüd on vähemalt midagi juhtunud, mida jagada saab.
Mul käis isa külas!. Ta on praegu mingil elektriautode võiduajamisel, mis algas Peterburis ja lõppeb Monacos. Tema ülesanne seal on mingid tüübid igasse linna, kus etapp toimub, kohale sõidutada ja finishi/stardi poddium püsti panna. Nii tore oli näha! Ta oli siin küll ainult kolm tundi ja täielikus pärapõrgus(kaubanduskeskuses, kuhu jõudmiseks pidi metroo lõppjaamast jala edasi kõndima), aga kuidagi mõnus oli omadega suhelda. + Oli tal mulle moonakott suitsuvorsti ja Vana Tallinnaga kaasas.
Vana Tallinn läks juba sama päeval õhtul käiku, kuna mu koolis toimus halloweeni pidu. See on ikka veider, kui oluline see üritus Ameerikas on ja kuidas neid pidustusi jäljendada üritatakse. Inimesed olid hullusti vaeva näinud, endale kostüümid ehitanud ja soetanud, kool oli kõrvitsatega kaunistatud ja puha.
Pidu ise oli sama uhke, isegi politsei käis kohal, mis pidi kohalikus ühiskonnas üsna suur asi olema, kuna üldjuhul ei vaevu keegi vinguma. Meie eriti vaeva ei näinud ja panime oma rüüd kokku kodus olemasolevast.
Koolijuttu kah. Käisime täna Tšehhi Rahvusmuuseumi Antiik-kunsti majas (Kinsky Palace). Ekspositsioon oli nagu ikka, keraamika ja skulptuurid, lahe osa oli aga see, et too muuseum avati vaid meie jaoks. Terve maja on praegu tegelikult suletud asjade puhastusperioodi pärast, aga kuna meie õpetajal on ilmselt kuskil käpp sees, lasti meid sellegipoolest sisse. Vot see on veider tunne, kui absoluutselt kõike võib muuseumis katsuda, sest mitte üheski nurgas ei istu kurja vanatädi gardiganis. Üldse oli kuidagi õõnes tunne seal nende asjadega üksinda olla, sest ruumides pole tavalist sosinat ja sammukaja ja ˇkuklas tikub mõte, et niipea, kui pea ära keeran, ärkavad asjad ellu.
Meil on täiesti masendav füüsikaõppejõud. Tegu on Praha Tehnikaülikooli mingi ränga bossiga, kes sõna otseses mõttes ei tunne inglise keeles kõiki tähti ka. Nõnda ei saa talt mitte midagi küsida, sest ta lihtsalt ei saa küsimusest aru. Materjalid ise on normaalsed, sest nende jaoks on ta mingist allikast tekstid võtnud ja oma sõnu ei kasutanud. Seletusi kuuldes läheb asi aga väga segaseks. Näiteks ei saatnud ta aru saada küsimuse küsimusest, mis sisaldas tähti x ja y, sest tähte y kutsutakse ju ülemaailmselt sõnaga "üpsilon". Mis tähendas, et ta ei saanud kuni lõpuni välja aru, miks me pidevalt miks küsime. Rääkimata sellest, kui hääldada tähte x "eks" ja mitte "iks", siis ta arvab, et küsimus käis eelmise teema kohta. Kõigele otsa on minu eesnimi kaugelt üle tema hääldamisvõimete, mis tähendab, et kuigi me oleme juba kuus nädalat koolis käinud, on staatikas minu nimi Siiirrkkaassrrrraaiiiirkkakakkaakaakaksiirrkkaaaaaasiiiirrrrrkkkakaaaaaasirkka.
Ka te teadsite, et kui inimene saab Ivy League'i (Ameerika parimate ülikoolide ühendus, kuhu kuulub näiteks ka Harvard) sisse, aga pole seal õppimiseks raha, siis kool leiab talle võimaluse, kuidas see raha kokku saada (pakub tööd, annab laenu või leiab toetaja)? Mina ei teadnud.
Neljapäevani!
Sirkka Johanna
Andke andeks, et ma eelmine nädal ei kirjutanud. Mul lihtsalt ei olnud mitte midagi öelda ja vaadatud filmidest tundus ka kuidagi igav kirjutada. Nüüd on vähemalt midagi juhtunud, mida jagada saab.
Mul käis isa külas!. Ta on praegu mingil elektriautode võiduajamisel, mis algas Peterburis ja lõppeb Monacos. Tema ülesanne seal on mingid tüübid igasse linna, kus etapp toimub, kohale sõidutada ja finishi/stardi poddium püsti panna. Nii tore oli näha! Ta oli siin küll ainult kolm tundi ja täielikus pärapõrgus(kaubanduskeskuses, kuhu jõudmiseks pidi metroo lõppjaamast jala edasi kõndima), aga kuidagi mõnus oli omadega suhelda. + Oli tal mulle moonakott suitsuvorsti ja Vana Tallinnaga kaasas.
Vana Tallinn läks juba sama päeval õhtul käiku, kuna mu koolis toimus halloweeni pidu. See on ikka veider, kui oluline see üritus Ameerikas on ja kuidas neid pidustusi jäljendada üritatakse. Inimesed olid hullusti vaeva näinud, endale kostüümid ehitanud ja soetanud, kool oli kõrvitsatega kaunistatud ja puha.
Pidu ise oli sama uhke, isegi politsei käis kohal, mis pidi kohalikus ühiskonnas üsna suur asi olema, kuna üldjuhul ei vaevu keegi vinguma. Meie eriti vaeva ei näinud ja panime oma rüüd kokku kodus olemasolevast.
Koolijuttu kah. Käisime täna Tšehhi Rahvusmuuseumi Antiik-kunsti majas (Kinsky Palace). Ekspositsioon oli nagu ikka, keraamika ja skulptuurid, lahe osa oli aga see, et too muuseum avati vaid meie jaoks. Terve maja on praegu tegelikult suletud asjade puhastusperioodi pärast, aga kuna meie õpetajal on ilmselt kuskil käpp sees, lasti meid sellegipoolest sisse. Vot see on veider tunne, kui absoluutselt kõike võib muuseumis katsuda, sest mitte üheski nurgas ei istu kurja vanatädi gardiganis. Üldse oli kuidagi õõnes tunne seal nende asjadega üksinda olla, sest ruumides pole tavalist sosinat ja sammukaja ja ˇkuklas tikub mõte, et niipea, kui pea ära keeran, ärkavad asjad ellu.
Meil on täiesti masendav füüsikaõppejõud. Tegu on Praha Tehnikaülikooli mingi ränga bossiga, kes sõna otseses mõttes ei tunne inglise keeles kõiki tähti ka. Nõnda ei saa talt mitte midagi küsida, sest ta lihtsalt ei saa küsimusest aru. Materjalid ise on normaalsed, sest nende jaoks on ta mingist allikast tekstid võtnud ja oma sõnu ei kasutanud. Seletusi kuuldes läheb asi aga väga segaseks. Näiteks ei saatnud ta aru saada küsimuse küsimusest, mis sisaldas tähti x ja y, sest tähte y kutsutakse ju ülemaailmselt sõnaga "üpsilon". Mis tähendas, et ta ei saanud kuni lõpuni välja aru, miks me pidevalt miks küsime. Rääkimata sellest, kui hääldada tähte x "eks" ja mitte "iks", siis ta arvab, et küsimus käis eelmise teema kohta. Kõigele otsa on minu eesnimi kaugelt üle tema hääldamisvõimete, mis tähendab, et kuigi me oleme juba kuus nädalat koolis käinud, on staatikas minu nimi Siiirrkkaassrrrraaiiiirkkakakkaakaakaksiirrkkaaaaaasiiiirrrrrkkkakaaaaaasirkka.
Ka te teadsite, et kui inimene saab Ivy League'i (Ameerika parimate ülikoolide ühendus, kuhu kuulub näiteks ka Harvard) sisse, aga pole seal õppimiseks raha, siis kool leiab talle võimaluse, kuidas see raha kokku saada (pakub tööd, annab laenu või leiab toetaja)? Mina ei teadnud.
Neljapäevani!
Sirkka Johanna
Thursday, October 24, 2013
Alatud lollid
Meie võistlusepaviljoni ei ehitatagi! Lugu siis selline, et pärast seda, kui meie juhendaja töö ehitajatele juuni lõpus üle andis, polnud mitte keegi mitte millestki kuulnud. Niisiis otsustas meie armas direktor Regina ükspäev sinna haiglasse/hooldekodusse kohale sõita ja uurida, miks asjad viibivad ja kas keegi midagi teab. Ja tuli välja, et tüübid olid otsustanud ilma kellelegi eelnevalt mainimata sinna midagi muud ehitada lasta. Sellel samal ehitusfirmal, mis meie paviljoni püsti pidi panema. Põhjendusteks toodi väiksemad kulud ja vähem vaeva. Ma ei kujuta ette, mis pakkumine see olema pidi, sest tasuta disainist, materjalist ja tööjõust eriti odavamaks minna ei saa.
Olen avastanud, et ma ei kannata trammiga sõitmist. Prahas on iseenesest täiesti imeline ühistranspordi-
süsteem, aga sellegipoolest trammiga sõitmine on ikka rängalt nõme. Esiteks on iga trammijuhi püha kohus kohalt võtta RÄNGA PAUGUGA, nii et kui matsu ei käinud, siis peaga piki posti, reelingut või kõrvalseisjat käid ikka. Teiseks on umbes sama oluline igas viimases kui kurvis TÄIE PASAGA kiirendada. Kui aknast välja ei lenda, siis vastu seinu oled ikka surutud. Kõige jubedamad on kõige uuemad trammid, ses nendest on keegi disainer üle käinud. Mis tähendab, et reisijate peale pole keegi mõelnud. Istmed on tehtud poleeritud ja lakitud painutatud vineerist, mis on nii imelibe, et Pljuštšenko saaks sellele pinnal tõmmata kolmekordse salto. Tavainimene lõpetab tooliservast kõigi küünte ja hammastega kinni hoides, sest iga kurv on eluohtlik. Peale selle peab kogu aeg oma kotil ja taskutel silma peal hoidma, sest taskuvargaid on Prahas rohkem kui piletita sõitjaid. Ja piletita sõidab eelmise aasta statistika järgi umbes iga viies inimene bussis või trammis.
Peale kõige olen ma ka sunnitud suurema liha söömise lõpetama, sest ükski pood ei müü normaalse inimese hakkliha. Praha on teatavasti sealihasse sisse mässitud linn, mis tähendab, et segu- või loomahakkliha lihtsalt ei olegi olemas. Sealiha sisse pannakse aga ikka mõnuga kogu jama sisse, mis tähendab, et praadides peab kolm korda rasva välja nõrutama, et üldse süüa saaks. Rääkimata sellest, kui samal päeval kõike ära süüa ei jõua ja hommikul vaatab toidu pealt vastu kolmemillimeetrine valge rasvakiht. Uus plaan on leida kuskilt asjalik lihapood. Kuna aga lihapoode peavad üldjuhul inimesed, kes inglise keelt ei räägi (mitte et ma inglise või isegi eesti keeles tegelikult teaks, mida täpselt küsida) ja me elame mustlasrajoonis, siis on see kaunis keeruline ettevõtmine. Laupäeval proovime linna suurimal turul mingit diili teha. Võtame eesti-tšehhi vestmiku kaasa.
Mainides meie kaunist mustlasrajooni tuli mul meelde, et meie vastas majas asub üks pood, mis sildi järgi arvestades müütab vene toiduaineid. Avatakse kell kuus õhtul, suletakse enamasti üheteistku ajal. Ise oled loll, kui pelmeene lõunaks süüa tahad.
Selle gurmeekaupluse kõrval asub asutus nimega Nuga Best, mille läheduses pole ma iialgi ühtki inimest näinud.
Kallidega
Sirkka Johanna
Thursday, October 17, 2013
Pildid
 |
| Meite kodu |
 |
Joppas, et parajasti pesu ei kuivanud. |
 |
| Minu kooli teine korrus. Loenguruumidest pilte pole, kuna stuudioruum on kooli kõige olulisem osa. |
 |
| Minu tööpind |
 |
| Minu kooli esimene korrus |
Thursday, October 10, 2013
Repepepeppepepepe
Meil on k[lmkapp t'iesti t[hjast kohast otsustanud kogu toidu ;ra k[lmutada. Juba kolmandat korda sel n'dalal. Te ei kujuta ette, kui kurjaks selline olukord teeb, kui hommikus;;giks on ainult banaani ja kuiva leiba, sest juustum;;re, piim, kurk, jogurt ja juust on otsustanud j;;tist m;ngida.
Mingil t'iesti haigel p]hjusel maksab [ks suur tekikott rohkem kui keskmine pan. R;;kimata sellest, et Tesco valikus on 15 erinevas suureuses ja lahedusastmes harja, aga mitte [htki k[hvlit.
Sel n'dalal toimub Prahas Designblok, mis on p]him]tteliselt disainifestival/mess, mis toimub erinevais paigus [le Praha. Tundub, et p]hjamaade disainiga harjunud inimestena me ilu eriti ei taju, sest hiiglaslikud v'ikestest klaasist liiliatest ehitatud lambid m]juvad pigem jaburana.
"Maketi]petuse" tund on reaalne idiootsus. Pidime tegema klassikalisi p]hikooli kunsti]petuse [lesandeid a'la kujuta kiirust, s[mmeetriat, j]udu, v]imu, kaost jne. T\iesti masendav. Feliks, kes seda jama ilmselt veel rohkem tegema on pidanud, kuna ]ppis enne siiatulekut kujutavaid kunste, isegi ei [ritanud oma hoiakut selle tunni osas peita. N\iteks ehitas ta kiiruse tarvis endale p'he raketi ja v]imu kujutamiseks korraldas tseremoonia, kus ta krooniti Archipi kuningas Feliks 1. Hiljem, kaost kujutades, sain ma ta maad vallutada ja kannan n[[dsest tiitlit Tema Kuninglik K]rgus Feliks 2.
Mihklil on praegu veel meeldivalt rahulik elu. Tal on kool ainult kolmel p'eval n'dalas ja siis ka max. kolm astronoomilist tundi. Mina see-eest sattusin oma lemmikstuudiosse. Esiteks on meie t;;pind teistest eraldatult teasel korrusel, nii et kui on tahtmist maurata, saab alla minna, ja kui on tarvis t;;tada, on [leval alati rahulik. Teiseks on mul k]igist eriala]petajatest k]ige edukam ja rahulikum ja k]igist erialaassistentidest k]ige asjalikum ja sisukam. M]istusp'rane konstruktiivne kriitika, mis samal ajal jaba ideid, on siinkandis harv n'htus. Peale selle n'eb Elan (meie assistant) v'lja nagu Teodor kahek[mne aasta p'rast :D.
On kellelgi ideid, mida erilist ja p]nevat on r''kida postindustralismi kohta? 20 minutit peab pikk olema ja p]hilistest asjadest ei tohi r''kida, kua enne minu ettekannet on samateemaline sissejuhatav loeng.
Aus]na, pildid tulevad! Ma lihtsalt m]tlesin, et ma pole teile ju kooli ka n'idanud ja peaks need pildid ka siia [les panema.
Mulle ei meeldi urbanistika.
Kallidega
Sirkka Johanna
PS: kirjutasin selle kooliarvutis, sellest ka t;pit;htede puudumine.
Friday, October 4, 2013
Ma polegi surnud vol 2!
4. 10
Noneh, meil on kodu!
Too koht, mida me mingipäev vaatamas käisime, imes lurinal, kuna see asus Praha 14-s(linnaosade süsteem, vanalinn on 1 ja mida suurem number, seda kaugemal kesklinnast), seal puudus pesumasin ja Mihkel sai poole korteris vaevu püsti seista. Pluss oleks mu koolitee tähendanud kahe bussiga ja kahel erineval metrooliinis sõitmist, mis oleks kokku võtnud poolteist tundi.
Õnneks oli Mihklil kui Erasmuse tudengil järgmisel päeval vaba päev, mille ta kulutas maaklerile helistamisele ja korterite vaatamisele. Selle tulemusena on meil nüüd korter Praha 5-s(kaks peatust meie vanast korterist lõunasse). Täitsa eraldi, normaalse vannitoa ja hunniku kappidega. Ainus jama on küpsetusahju puudumine. Ilmselt tuleb risotode ja pastade vaaritamise oskused mängu panna.
Kolimine möödus isegi võrdlemisi valutult, kuigi ma tellisin alul liiga väikse takso ja isegi suurde mahtusime me vaevu ära. Oma ülimas geniaalsuses olime me alles hoidnud ja kaasa pakkinud kõik salvrättidest pesupulbrini ja maitseaineteni. Mis ühtlasti tähendas, et pidime neljandale korrusele tirime 150 40-kilost kotti ja kohvrit. Pildid uuest kodust ilmuvad siia tänase päeva jooksul, praegu on need Mihkli telefonis.
Kooli osas on kõige suurem ja olulisem uudis see, et selle semestri teema polegi maastikuarhitektuur( http://www.youtube.com/watch?v=3GwjfUFyY6M ), vaid hoopis rowhousing. Rowhousing on sisuliselt kõige vanem ja tavalisem arhitektuuritüüp ehk tihedalt üksteise kõrval asetsevad eramajad väikse aiaga. Meie projekti puhul on krundi suurus 6*12*10 meetrit ja see asub Praha 9-s tiigi ääres. Seekord on meil ka reaalsed kliendid, kelle soovidele põhinedes me oma ideid realiseerima hakkame. Igal juhul saab põnev olema.
Üldiselt läheb sellel aastal ikka väga kiireks, kuna ainete mahud ja tempod on hüppeliselt tõusnud. Pea igas aines tuleb kirjutada essee, kaks eksamit, kodutööd ja esitlus. Rääkimata mu praegusest lemmikainest sotsioloogist, kuhu me peame igaks tunniks essee kirjutama. Õnneks vaatleme me seda teemat arhitektuuri ja urbanistika punktist ja õppejõul on normaalne inglise keel, mis üllataval kombel on meie õpetajate seas harv nähtus.
Mihkel hakkab sellel semestril tegelema hoopis moe- ja tootedisainiga. Üks põhilisi ülesandeid on disainida uusi tooteid ühele nahkkotifirmale ja teine disainida valgustifirmale. Ja kui kõik hästi läheb ja ta saab ka järgmiseks semesteriks jääda, saab ta oma töid ka üle Atlandi ookeani galeriidesse müüki saata.
Leidsime turu! Nüüd saame köögivilju ja juustu osta poole odavamalt kui Tescost ja ma plaanin endale moodustada väikse sõnaraamatu tšehhikeelsete toiduainenimedega, et ma teaks, mida ma ostan :D
Meil on nüüd ka tšehhi telefoninumbrid. Vanalt numbrilt mind kätte ei saa, aga kui on miskit olulist, siis jätke sõnumistesse või feissbukki mulle teade ja ma saadan numbri.
Riidekuhjade otsas ahastades,
Sirkka Johanna
Ma ei olegi surnud!
29.09
Kuna ma ei jõua ka päris terve päeva raamatut lugeda ja hr. Kaarma otsustas mingit uut nõksu oma lemmikarvutimängus harjutada, otsustasin täita oma püha kohust ja teile kirjutada.
Tagasi Prahasse jõudsin ma reedel (27.09) pärastlõunal täies teadmises, et mul pole alalist elukohta. Õnneks oli ma ettenägelikult broneerinud toa hostelis "Pension Sprint", mis naksikast nimest hoolimata õite näotu on. Samas on 20 euri toa eest päevas Prahas odavuselt teine tulemus, nii et minu suust kurtmist ei tule(kes kurat otsustas, et bambusported on ägedad?). Kohaletulek oli sündmustevaene, olukorda vürtsitamas vaid tõik, et olime end Mihkliga enesele teadmata samale Riiga viivale bussile registreerinud(üksteise ette istuma!), ja check-in'i tädfi Riia lennujaamas, kes, kuuldes mu soovi maksta kahe lisakilo eest, kulmud pealaele tõstis ja teatas, et lennujaam pole mingi moelava ja pangu ma aga kõik riided korraga selga.
Kuna internet on meie praeguses peavarjus pigem sörkiv kui sprintiv ja kogu muu meelelehutus istub Feliksi juures kottides, siis ostsin endale raamatu "Pilveatlas". Samanimeline film "Matrixi" režissööridelt mulle meeldis ja süžee oli piisavalt eriskummaline, et tõotada hääd raamatut. Esimesed mõnikümmend lehekülge on olnud köitvad.
Uus kooliaasta hakkab ametlikult homme(30.09), teisipäeval on esimesed tunnid. See semests on peamiselt pühendatud maastikuarhitektuurile, mis pole just mu lemmik, aga saab näha. Lisaks hakkavad veel staatika, mittekandvate struktuuride, sotsioloogia, arhitektuuriajaloo, kunstiajaloo, linna- ja maaplaneerimise ja maketiõpetuse-skulptuuri tunnid. Viimast hakkab andma seesama mõrd, kes andis joonistamist, mis ei saa midagi head tähendada. Seekord pole Mihklil aega mind aidata ka, nii et pean ise selle jobuga heitlema.
Mihklil hakkab kool minuga samal ajal ja tõotab tulla väga töine semester. Lisaks AAAD(Academie of Arts, Architecture and Design) oma ainetele, mille tempo on kolmekordne võrreldes EKA-ga, tuleb tal ära teha ka mitmed kolmanda kursuse ained oma kodukoolis. Nii et lähe tal terve aasta raisku mingite üksikute jaburate ainete (akadeemiline kirjutamine, ettevõtluse alused ja esteetika) peale. Nagu arvata võite, olen ma akadeemilise kirjutamise osas talle abikäe ulatanud.
Esmaspäeval saame kokku ka maakleriga, et oma potensiaalne kodu üle vaadata, sest meil pole enam ammu aega millegi üle viriseda. Me oleme korterit otsinud viimased poolteist kuud ja olukord on muutunud absurdselt halenaljakaks. Meilidele maaklerid ei vasta, niisiis on Mihkel kõigile Eestist helistanud. Nii olemegi me kinni pannud 7-8 korterit, mis on kõik kas järgmisel päeval maha müüdud või parima sõbra vanaemale üürile antud, nii et me oleme neist kõigist ilma jäänud. Praeguse korteri maakler tuleb aga õnneks esmaspäeval puhkuselt, nii et võib loota, et ta pole kohta kellelegi kiirelt maha parseldanud. Küll aga ei räägi tädi sõnagi inglise keelt, nii et pean Vana Tallina ja Kalevi šokolaadiga peibutades Sona endaga kaasa saama.
Et te teaks enda graafikuid kohendada, siis ma olen distsipliini mõttes otsustanud postitada midagi iga neljapäev. Nii et võib oodata ka täiesti suvalisi mõtteid. Ja kui ma neljapäeva jooksul midagi ei postita, siis on mul mingi asjalik põhjendus nagu sess või kolimine.
Kofolat juues ja sealiha süües
Sirkka Johanna
PS: Avastasin, et hingelt pole ma ikka ülde 21. sajandi inimene. Ma olen sõna otseses mõttes kümneid kordi arvuti ette maha istunud, et teile midagi kirjutada, aga lõpetan ikkagi fatšebookis istudes ja lakke vahtides. Nüüd võtsin paberi ja pliiatsi näppu ja kirjutasin 15 minutiga jutu valmis.
Kuna ma ei jõua ka päris terve päeva raamatut lugeda ja hr. Kaarma otsustas mingit uut nõksu oma lemmikarvutimängus harjutada, otsustasin täita oma püha kohust ja teile kirjutada.
Tagasi Prahasse jõudsin ma reedel (27.09) pärastlõunal täies teadmises, et mul pole alalist elukohta. Õnneks oli ma ettenägelikult broneerinud toa hostelis "Pension Sprint", mis naksikast nimest hoolimata õite näotu on. Samas on 20 euri toa eest päevas Prahas odavuselt teine tulemus, nii et minu suust kurtmist ei tule(kes kurat otsustas, et bambusported on ägedad?). Kohaletulek oli sündmustevaene, olukorda vürtsitamas vaid tõik, et olime end Mihkliga enesele teadmata samale Riiga viivale bussile registreerinud(üksteise ette istuma!), ja check-in'i tädfi Riia lennujaamas, kes, kuuldes mu soovi maksta kahe lisakilo eest, kulmud pealaele tõstis ja teatas, et lennujaam pole mingi moelava ja pangu ma aga kõik riided korraga selga.
Kuna internet on meie praeguses peavarjus pigem sörkiv kui sprintiv ja kogu muu meelelehutus istub Feliksi juures kottides, siis ostsin endale raamatu "Pilveatlas". Samanimeline film "Matrixi" režissööridelt mulle meeldis ja süžee oli piisavalt eriskummaline, et tõotada hääd raamatut. Esimesed mõnikümmend lehekülge on olnud köitvad.
Uus kooliaasta hakkab ametlikult homme(30.09), teisipäeval on esimesed tunnid. See semests on peamiselt pühendatud maastikuarhitektuurile, mis pole just mu lemmik, aga saab näha. Lisaks hakkavad veel staatika, mittekandvate struktuuride, sotsioloogia, arhitektuuriajaloo, kunstiajaloo, linna- ja maaplaneerimise ja maketiõpetuse-skulptuuri tunnid. Viimast hakkab andma seesama mõrd, kes andis joonistamist, mis ei saa midagi head tähendada. Seekord pole Mihklil aega mind aidata ka, nii et pean ise selle jobuga heitlema.
Mihklil hakkab kool minuga samal ajal ja tõotab tulla väga töine semester. Lisaks AAAD(Academie of Arts, Architecture and Design) oma ainetele, mille tempo on kolmekordne võrreldes EKA-ga, tuleb tal ära teha ka mitmed kolmanda kursuse ained oma kodukoolis. Nii et lähe tal terve aasta raisku mingite üksikute jaburate ainete (akadeemiline kirjutamine, ettevõtluse alused ja esteetika) peale. Nagu arvata võite, olen ma akadeemilise kirjutamise osas talle abikäe ulatanud.
Esmaspäeval saame kokku ka maakleriga, et oma potensiaalne kodu üle vaadata, sest meil pole enam ammu aega millegi üle viriseda. Me oleme korterit otsinud viimased poolteist kuud ja olukord on muutunud absurdselt halenaljakaks. Meilidele maaklerid ei vasta, niisiis on Mihkel kõigile Eestist helistanud. Nii olemegi me kinni pannud 7-8 korterit, mis on kõik kas järgmisel päeval maha müüdud või parima sõbra vanaemale üürile antud, nii et me oleme neist kõigist ilma jäänud. Praeguse korteri maakler tuleb aga õnneks esmaspäeval puhkuselt, nii et võib loota, et ta pole kohta kellelegi kiirelt maha parseldanud. Küll aga ei räägi tädi sõnagi inglise keelt, nii et pean Vana Tallina ja Kalevi šokolaadiga peibutades Sona endaga kaasa saama.
Et te teaks enda graafikuid kohendada, siis ma olen distsipliini mõttes otsustanud postitada midagi iga neljapäev. Nii et võib oodata ka täiesti suvalisi mõtteid. Ja kui ma neljapäeva jooksul midagi ei postita, siis on mul mingi asjalik põhjendus nagu sess või kolimine.
Kofolat juues ja sealiha süües
Sirkka Johanna
PS: Avastasin, et hingelt pole ma ikka ülde 21. sajandi inimene. Ma olen sõna otseses mõttes kümneid kordi arvuti ette maha istunud, et teile midagi kirjutada, aga lõpetan ikkagi fatšebookis istudes ja lakke vahtides. Nüüd võtsin paberi ja pliiatsi näppu ja kirjutasin 15 minutiga jutu valmis.
Friday, May 31, 2013
No tere jälle :):):)
Kolm nädalat tagasi tuli meile minu pere külla. Väga lahe oli neid üle pika aja jälle näha. Kuna nad jäid siia vaid neljaks päevaks, siis piirdusid meie käigud klassikaliste turistilõksudega, aga ikka oli tore:) Eriti mõnus oli vahelduse mõttes hästi süüa :D:D Siinkohal ka suur aitäh vanaisa Kallele, kes meile hunniku Kalevi kommi saatis. Tüübikud ise tõid meile veel kaerahelbeid ja ajakirju ja musta leiba(pisar tuli silma seda hõrgutist jälle vitsutades) ja minu suveriided. Saskia oli selgelt segaduses, mis värk sellega ikkagi nüüd on, et ollakse mingis võõras kohas, aga näe, Sirkka ja Mihkel täiesti suvaliselt temaga kaasa tolknemas. Kui tahad tollest reisu kohta veidi sisukamat juttu, siis http://alustaelamist.wordpress.com/2013/05/12/892/ http://alustaelamist.wordpress.com/2013/05/13/praha-kevad-ehk-sipelgad-lahevad-paksuks/
http://alustaelamist.wordpress.com/2013/05/15/praha-kevad-ehk-labi-frankfurdi-tagasi-koju/
http://alustaelamist.wordpress.com/2013/05/17/meie-praha/
on Sulle.
Paar päeva pärast seda külaskäiku jäin ma haigeks ja järelnähud pideva köhimise näol kestavad siiani.
Lõputu rõõmu ja õnnetundega võin anda teada, et joonistamine sai läbi. Ma pole oma elus mitte kuangi mitte ühtegi ainet nii väga vihanud. Isegi keskkoolimatet mitte ja seda ma vihkasin ikka kogu südamest. Ilmselgelt pani too hurmav tädi mulle A, sest ma lihtsalt suudan oma oskustega alati üllatada. Tunnis ei saa nagu arugi, et ma nii palju joonistamisest tean, aga hindamisele tulen kohale suurepärase tööga. Looduslik valik peaks selle tädi osas midagi ette võtma, sellised inimesed ei tohi paljuneda.
Leidsin ükspäev poest minu jaosk uudse toote - marineeritud viinerid hapukapsaga. Nägi liiga hirmuäratav välja, et see purk endale koju osta.
Mihkel sai nüüd lõpuks järgmiseks aastaks kooli sisse! Peab nüüd veel paberitele alla kirjutama ja asi on ametlik. Muuseas, kodanik sai ükspäev ka ratsa rikkaks. Kulka, kes ju teatavasti mitte kellelegi mitte kunagi raha ei taha anda, oli otsustanud välismaal õppivaid või praktikal olevaid ehtekunstitudengeid ühekordse lisastipiga premeerida. Nüüdsest sööme ainult kullast makarone ja kooli lähen taksoga.
Teine tore toode, mille ma hiljuti poest leidsin, oli koolilõpu šokolaadikalender. Täpselt samasugune nagu jõulu oma, aga suvise pildiga ja näitab, mitu päeva on suvevaheajani jäänud.
Erialaprojekt sai valmis!!! Paar päeva jälle magamata, aga tasus end ära, kuna projekti sain A ja semestri kokku B. Seekordne ülesanne oli sisearthitektuuriteemaline. Pidime leidma asjaliku ja kohase kasutuse vanale 13-korruselisele vabrikule, iga stuudioliige sai ühe korruse. Minu korrus oli lasteaed, mille mängu- ja õpperuumid olid labürindiks ehitatud. Magamise paigutasin võrkkiikedesse ja siis oli veel suur sisemänguväljak ja talveaed. Ah, vaadake parem pildi pealt:D. Konkursitöö pildid jõudsid ka lõpuks minuni, nii et saab neilegi pilgu peale visata.
 |
| Exploring kindergarden |
 |
| Exploring kindergarden |
|
| Exploring kindergarden |
 |
| Exploring kindergarden |
 |
| Exploring kindergarden |
 |
| Exploring kindergarden |
 |
| Exploring kindergarden |
 |
| Exploring kindergarden |
 |
| Meite maja ja kõik osalised |
 |
| Shelter |
 |
| Shelter |
 |
| Shelter |
 |
| Shelter |
Et teile kõigile teada oleks, siis minu jalad puudutavad kodumaad 19. juuni öösel, 20. jooksul jõuan Tallinnast koju. Kuna mul ülitõenäoliselt suvel tööd pole, siis võib mind sisuliselt iga päev leida Jalaka tänava 15. maja kolmandalt korruselt Autocadi või Photoshopi peale vihastamas, sest selle suve plaan on kõik käelised oskused unustada, nagu õige 21.sajandi inimene kunagi, ja end programmide osas harida, et ikka teistega samasugused võimed oleks.
Armastan teid ka!
Sirkka Johanna
Thursday, May 2, 2013
Kohutavalt põnevad lood
Nõnda, kullakesed!
Konkursi tulemused on teada!
Võistlustules oli kokku kuus projekti ning esimest kohta välja ei
antud, kuna ükski projekt polnud ideaalne ja ühtki pole võimalik
kohe ehitama hakata. Teise koha sai Feliks ja kolmanda meie Beniga.
Kuna aga Feliksi oma oli lõpetamata just nende aspektide osas, mis
meil väga hästi olid, siis nüüd peame me kolme peale ühe disaini
valmis keevitama, mis siis ka valmis ehitatakse. Kokkuvõttes polegi
nii kehv tulemus, kuigi oleks olnud mõnus võita oma esimene
konkurss.
Eelmisel reedel oli siis
kauaoodatud paavsti pummelung. Olin endale ostnud helepunase eriti
tagasihoidliku kleidi ja ei näindki kõige halvem välja. Jason
väitis, et ma näen välja nagu vene spioon, kes on tulnud mingile
vastuvõtule Usa presidenti tapma. Ilmselt kõige eriskummalisem
kompliment(?) minu elus.
Pidu on vägev. Esiteks elab härra
Duka üliuhkes barokiaegses tohutute seinavaipade ja saja kuldraamis
peegliga lossis. Teiseks oli kohal kogu Tšehhi vabariigi press.
Kolmandaks oli meie erikülalised, sest kardinali
manager-peokorraldaja on meie kooli akadeemilise kogu liige ja ta
otsustas, et meie kink(meie projektid, mis olid talletatud kaunisse
brošüüri) on kõige olulisem ja erilisem. Osa külalisi oli oma
kinkide kallal nädalaid kui mitte kuid vaeva näinud ja kokkuvõttes
on kõige olulisem kingitus mingite suvaliste kälide paviljonid,
mille nad nädalaga välja mõtlesid.
Meie erikülaliste staatusel olid
aga mõned väga mõnusad lisad. Näiteks anti meile ootamiseks
eraldi ruum, kus oli palju toole ja õhku. Saalis polnud kumbagi. Kui
Usa sõdurid kardinali õues signaali lastes tervitasid, oli meie
ruumis rõdu, mis oli väike variant sellest, millelt paavst Peetruse
väljakul inimesi tervitab. Tunne oli küll sama uhke :D Sealt
sattusime nägema ka kohaliku kaardiväe vahetust. Siin pole see
vahetus mingi kahe kuti püssidega vehklemine. Kahekümnepealine g
rupp hakkab kuskilt kaugelt tulema, peatud kardinali maja juures,
tervitab maja, siis läheb austab lippu, siis on mingi akrobaatika,
siis astuvad kaks kaaki ette, toimub püssidega vehklemine, enne seal
olnud kaagid lähevad teiste poiste juurde ja kaks uut lähevad oma
putkade juurde. Päris vägev oli.
Süüa sai ka, eriti head oli
nagitsatega võikud. Alksi ei pakutud, nii et oleks pidanud Mammu nõu
kuulda võtma ja prügikasti taha omad joogid valmis panema.
Pärast kogu seda ülistamist
otsustasime me jala kooli tagasi minna. Sealt samast algab ka ilmselt
iga prahalase lemmik park/tee lossist all-linnani. Tegu on kohaliku
arhitekti Pepa Pleskoti korraldatud radade süsteemiga, mis läheb
läbi endise vallikraavi, mis on nüüd rohelusse mattunud. Südalinna
kohta uskumatult vaikne ja rahulik, mis ilmselgelt põhjendab ka
selle, miks Instagrami fännist Jason(Lõuna-Korea/Tšehhi/Usa kutt,
kelle nimi on tegelikult Djonghan) meid pildistamise sundis läbi
tegema. Kogu see jama sisaldas mööda mägesid ronimist, murus
püherdamist,. Iga viimase kui seina peale toetamist ja väga
veidraid võtteid igal võimalikul hetkel.
 |
| Vasakult: meie kooli direktor Regina, Ben, Feliks, Louise, Chris, Sondre Jason, silmipimestavalt kaunis neidis ja tulevase paviljoni tulevane haldaja |
Veel minu kohutavalt põnevast elust
– sain trammist trahvi 30 euri. Mu kuukaart oli viis päeva
aegunud. Olin väga vihane, aga õnneks on siinsed kontrolörid
täitsa toredad. Too vanaonu vabandas mu ees sada korda, et ta ikkagi
peab laskma mul maksta, sest viis päeva on ikka liiga palju ja
küsis, kas mul ikka söögiraha jääb siis järele. Muuseas peavad
siin välismaalased kohe sularahas maksma, mis tähendab seda, et kui
Sul piisavalt raha pole, siis Sind viiakse lähima automaadini. Ja
sealt ka viimase aja kohatuim hetk – too onu oli eestlane. Kui olin
trahvi ära maksnud, vajas onu paberi vormistamiseks mu dokumenti
ning kui see tema näpu vahele jõudis, hakkas ta minuga eesti keeles
rääkima. Tuli välja, et ta vanemad oli kunagi ammu Eestist siia
kolinud, aga kuna kodune keel oli ikka eesti keel, siis rääkis ta
täiesti puhtalt. Muidugi hakkas ta selle peale veel rohkem
vabandama, et ta minu käest raha peab võtma, aga noh, kokkuvõttes
ta ikkagi võttis, mitte ei jätnud kodumaa-armastusest mulle trahvi
kirjutamata. Muide, siin saab tolle trahvikviitungiga kaks päeva
ilma piletita sõita, sest Sa pead ometi ju ühistransporti kasutama
selleks, et uue piletini jõuda.
Aa, uue poti ostsime ükspäev, siis
meie tilluke kastrul ei mahutanud kartuliputru ära. Lihtsalt, et
teaks.
Olge tublid!
Sirkka Johanna
Sunday, April 28, 2013
Ma olen terve nädavahetuse üritanud siia kardinali peo muljeid kirjutada, aga kuna ma samaaegselt olen pidanud tegelema oksega(loe joonistamisega, seekord portree, ausalt ma suren selle kätte ära), siis mul puudub lihtsalt igasugune vaimujõud. Homme saate muljed.
Konkursi tulemused teatakse viimaste andmete järgi teisipäeval. Eks näis.
Sirkka
Konkursi tulemused teatakse viimaste andmete järgi teisipäeval. Eks näis.
Sirkka
Monday, April 15, 2013
Pope of Czech Republic
No neh, armsad sõbrad!
Osalesin kursavenna Beniga esimesel konkursil. Pidime disainima paviljoni ullikeste hooldekodule, mis peaks kaitsma päikese, tuule ja vihma ning samal ajal ei tahtnud nad sellele ehitisele katust(kui näed loogikaviga, oled kõigest õigesti aru saanud.) Eks me arvasime, et see on üsna suvaline asi, teeme kippelt ära ja saame näha. Noh, nüüd oleme me end rahvustelevisioonil pildistada lasknud ja muuseas oleme kutsutud Tšehhi kardinali sünnipäevapeole :D Ma ei kujuta ette ka, mis sellisele üritusele selga tuleks panna ja kas kardinal eeldab, et ma lähen ta sünnale oma joogiga. Igal juhul ei tea ma, et keegi teist saaks öelda, et ta on kohaliku paavstiga samal labrakal käinud.
Ilmselgelt ei oska me üldse aega planeerida, sest kuigi konkurss kuulutati välja kuu aega tagasi, hakkasime meie alles eelmine nädal mõtteid mõlgutama. Mis siis lõppes sellega, et me istusime Mihkliga 31 tundi üleval, ehitasime maketti ja Ben pani kõrval bookletti kokku. Mihkel suutis muidugi meile nii uhke maketi ehitada, et polnud vast ühtki inimest, kes korduvaid komplimente tegemata mööda oleks läinud. 19.aprill saab vastuse, annan kindlasti teada ja maketi pildid peaksin ka lähipäevil saama.
Joonistamine läheb iga päevaga järjest masendavamaks. Nüüdseks olen jõudnud selleni, et iga kord, kui pean pliiatsi kätte võtma, tuleb okse kurku ja pisar silma. Õppejõud muidugi suhtub minu probleemi nii nagu iga normaalne õpetaja - ta lihtsalt ignoreerib mind. Meie tunnid iseenesest näevadki välja sellised, et ta teeb iga 45 minuti tagant väikse ringi, räägib igaühele, mis valesti (unustades mainida, kuidas parandada) ja siis läheb tagasi oma telefoni juurde. Ja nüüd ta kas ei tulegi minu juurde või siis tuleb, ütleb, kui super kõik on ja läheb minema. Idiootsuse meistriklass. Kuna aga ma mingeid hindeid pean saama, siis ma joonistan nüüd kodus asjad valmis ja Mihkel vahepeal kommenteerib või aitab. 5 nädalat tunde veel...
Mul oli vahepeal 6 päeva lihavõttevaheaega. Ega ma väga midagi teinudki, õppida oli üsna palju ja Mihkel oli enamik ajast tööl. Küll aga veetsime me kogu tema vaba aja mööda linna jalutades. Oleks isegi funikulööriga sõitma läinud, aga seal on mingi imelik piletisüsteem.
Koolis saab nüüd niisama ringituututamine läbi, mis tähendab, et kolme nädala pärast peab mul erialaprojekt enam-vähem valmis olema, sest siis on väliskriitika esitlus. Tegelikutl hästi nõme süsteem, et me alles nüüd erialaprojektile mõelda saame, sest enne seda me sisuliselt nühkisime tühja, tootsime samast majast erinevaid asju(kortermaja, kontor, ostukeskus, spa ja muuseum), nüd peab lambist kõik korraga tegema. Annan teada, kui korralikum idee tuleb :D.
Täna oli õues nii soe, et pargis istudes oli t-särgi väel palav. Peaks päiksekreemi ostma, minu nahk tunneb ju ainult kaht nahatooni - albiino ja tomat.
Ostsin endale kaks plaati, mida ma avalikus kohas kahjuks nimetada ei saa, sest te hakkaks mind narrima. Otsustasin, et ei hakka endale praegu raamatuid ostma, sest ma pean kahe kuu pärast kõik oma asjad uuesti minema kolima ja mida vähem asju mul on, seda parem. Sellepärast viivad ka mu vanemad meile külla tulles terve hunniku raamatuid siit ära, nii et kes tahab näiteks Rowlingu viimast romaani lugeda, siis see on mai keskpaigast Jalaka tänaval olemas.
Päris ausalt, mul on lihtsalt nii vaikne ja rahulik elu, et polegi nagu millestki pidevalt rääkida. Sellepärast on ka vahed nii pikad, et postitused ikka väärika pikkusega oleks. Küll aga annan ma kohe teada, kui konkursi vastuse saan :)
Olge tublid!
Kallistan!
Sirkka Johanna
Osalesin kursavenna Beniga esimesel konkursil. Pidime disainima paviljoni ullikeste hooldekodule, mis peaks kaitsma päikese, tuule ja vihma ning samal ajal ei tahtnud nad sellele ehitisele katust(kui näed loogikaviga, oled kõigest õigesti aru saanud.) Eks me arvasime, et see on üsna suvaline asi, teeme kippelt ära ja saame näha. Noh, nüüd oleme me end rahvustelevisioonil pildistada lasknud ja muuseas oleme kutsutud Tšehhi kardinali sünnipäevapeole :D Ma ei kujuta ette ka, mis sellisele üritusele selga tuleks panna ja kas kardinal eeldab, et ma lähen ta sünnale oma joogiga. Igal juhul ei tea ma, et keegi teist saaks öelda, et ta on kohaliku paavstiga samal labrakal käinud.
Ilmselgelt ei oska me üldse aega planeerida, sest kuigi konkurss kuulutati välja kuu aega tagasi, hakkasime meie alles eelmine nädal mõtteid mõlgutama. Mis siis lõppes sellega, et me istusime Mihkliga 31 tundi üleval, ehitasime maketti ja Ben pani kõrval bookletti kokku. Mihkel suutis muidugi meile nii uhke maketi ehitada, et polnud vast ühtki inimest, kes korduvaid komplimente tegemata mööda oleks läinud. 19.aprill saab vastuse, annan kindlasti teada ja maketi pildid peaksin ka lähipäevil saama.
Joonistamine läheb iga päevaga järjest masendavamaks. Nüüdseks olen jõudnud selleni, et iga kord, kui pean pliiatsi kätte võtma, tuleb okse kurku ja pisar silma. Õppejõud muidugi suhtub minu probleemi nii nagu iga normaalne õpetaja - ta lihtsalt ignoreerib mind. Meie tunnid iseenesest näevadki välja sellised, et ta teeb iga 45 minuti tagant väikse ringi, räägib igaühele, mis valesti (unustades mainida, kuidas parandada) ja siis läheb tagasi oma telefoni juurde. Ja nüüd ta kas ei tulegi minu juurde või siis tuleb, ütleb, kui super kõik on ja läheb minema. Idiootsuse meistriklass. Kuna aga ma mingeid hindeid pean saama, siis ma joonistan nüüd kodus asjad valmis ja Mihkel vahepeal kommenteerib või aitab. 5 nädalat tunde veel...
Mul oli vahepeal 6 päeva lihavõttevaheaega. Ega ma väga midagi teinudki, õppida oli üsna palju ja Mihkel oli enamik ajast tööl. Küll aga veetsime me kogu tema vaba aja mööda linna jalutades. Oleks isegi funikulööriga sõitma läinud, aga seal on mingi imelik piletisüsteem.
Koolis saab nüüd niisama ringituututamine läbi, mis tähendab, et kolme nädala pärast peab mul erialaprojekt enam-vähem valmis olema, sest siis on väliskriitika esitlus. Tegelikutl hästi nõme süsteem, et me alles nüüd erialaprojektile mõelda saame, sest enne seda me sisuliselt nühkisime tühja, tootsime samast majast erinevaid asju(kortermaja, kontor, ostukeskus, spa ja muuseum), nüd peab lambist kõik korraga tegema. Annan teada, kui korralikum idee tuleb :D.
Täna oli õues nii soe, et pargis istudes oli t-särgi väel palav. Peaks päiksekreemi ostma, minu nahk tunneb ju ainult kaht nahatooni - albiino ja tomat.
Ostsin endale kaks plaati, mida ma avalikus kohas kahjuks nimetada ei saa, sest te hakkaks mind narrima. Otsustasin, et ei hakka endale praegu raamatuid ostma, sest ma pean kahe kuu pärast kõik oma asjad uuesti minema kolima ja mida vähem asju mul on, seda parem. Sellepärast viivad ka mu vanemad meile külla tulles terve hunniku raamatuid siit ära, nii et kes tahab näiteks Rowlingu viimast romaani lugeda, siis see on mai keskpaigast Jalaka tänaval olemas.
Päris ausalt, mul on lihtsalt nii vaikne ja rahulik elu, et polegi nagu millestki pidevalt rääkida. Sellepärast on ka vahed nii pikad, et postitused ikka väärika pikkusega oleks. Küll aga annan ma kohe teada, kui konkursi vastuse saan :)
Olge tublid!
Kallistan!
Sirkka Johanna
Sunday, March 24, 2013
Vaikne elu on vaikne
Kuna mul tõesti ei ole teile mingeid põnevaid lugusid rääkida, peate leppima suvaliste tekstijuppidega erinevatel teemadel, mis mul meelde tulevad.
Eelmisel nädalal toimus meie kodutänava läheduses teeremont, mis tähendas, et minu tavaline kooli oli tugevalt häiritud. Pidin tavalise otse kooli viiva liini asemel kasutama liini, mis viis mu vanalinna ja seal ümber istuma järgmisele. Kehvemal juhul pidin pärast vanalinnas ümberistumist poole tee peal uuesti trammi vahetama. See kõik pani mind mõtlema Praha ühistranspordi laitmatu maine peale. Väidetavalt on Prahas üks maailma parimaid ja loogilisemaid trammi-bussi-metrooliiklus. Ma olen siin elanud nüüdseks pool aastat ja ma ei mõista, kust on selline jutt tulnud. Trammid jäävad kogu aeg hiljaks, bussi ei pruugigi tulla. Tihtipeale näen olukordi, kus sama liini trammi tuleb kolme minuti jooksul neli tükki järjest ja siis ei tule järgmised tund aega mitte midagi. Eriline idiootsus on see, et autod tohivad trammiteel sõita, mis tähendab, et tihtipeale leian end lõksus hommikuses liiklushunnikus ja ma ei saa ju trammi pealt maha ka, sest uksi väljapool peatusi ei avata. Ükspäev jala koolist tulles nägin, kuidas õhtuse ummiku ajal oli Leegioni sillal reas kaheksa seisvat trammi, mis kõik olid inimesi täis. Kaheksast viis olid number 9 trammid.
Veidral kombel on hakanud meie asjad üles ütlema. Näiteks suutis Mihkel eelmine nädal niimoodi magada, et tema linasse(meil on enamik voodipesu mõeldud üksikvoodile, nii et mõlemal on oma tekk ja lina) tekkisid paarisentimeetrise läbimõõduga augud. Lina oli muidugi ka tuttuus, minust kindlasti vanem ja kui emps selle mulle andis, siis te tegelikult ka hoiatas mind, et tegu on ikka üsna võrklinaga. Aga sellegipoolest on tore mõelda, et elad koos inimesega, kes magab oma voodis nii kõvasti, et linasse tule auk.
Samamoodi on hakanud tekkima augud meie kastrulisse. Ausõna, mina pole sellist asja varem näinud, aga need kohad, kust email maha on tulnud, on üsna õrnaks muutunud. Ilmselt on asi ka gaasipliidis, nii et emailita kohad on pidevalt otsese tule all. Jällegi, tegu on otse nõelasilmast tulnud asjaga, mina näiteks ei mäleta seda aega, kui toda kastrulit meil kapis polnud.
Pannile hakkab ka varsti auk sisse tekkima. Ma ei tea, võib-olla käivad meie naabrid meie asju kulutamas, sest see pole võimalik, et meie tuliuued asjad niimoodi korraga surema hakkavad.
Ostsin endale ükspäev pusle. Imeilusa Mucha(loe Muhha) joonistatud pildiga tuhandetükiline pusle. Olin endaga nii rahul, lootsin, et nüüd saab paar nädalat mõnusasti aega viita. Rõõmu oli täpselt seitse tundi(kaks õhtut), sest siis sain pusle kokku -.-. Äärmiselt häiriv. Järgmine kord pean ilmselt soetama endale 12000-tükilise Sixtuse kabeli repro, seda peaks vähe kauemaks jätkuma.
Küll aga tähistas see pusle minu uue khuuli projekti algust ehk siis otsustasin, et ei ole mõtet vaest mängida ja ostan endale iga kuu ühe pusle/raamatu/plaadi. Lihtsalt selle eest, et ma olen niivõrd suurepärane ja kuna ma eriline riidefänn pole, siis tundub see plaan õige ahvatlev.
Kool on üldiselt korras. Mate on praegu päris okei (ptüi-ptüi-ptüi) ja eriala ka sujub. Mis aga tüütu järjekindlusega nõme on, on joonistamine. Probleem on ikka sama - ma ei taju pudelite atmosfääri. Ja üleüldse ei taha ma selle vaikelu tunnet enda sisse lasta. Kogu selle tramburaitamise peale pani see tädi mulle esimese pildi eest A. Silmakirjalik jobu.
Viimasel ajal olen ma erinevate ainete raames käinud tohutult palju ekskursioonidel. Sel nädalal käisime kolmel, enne seda ka kolmel, tuleval nädalal peaksime jõudma kahte kohta. Asi nimelt selles, et erialatunnis tutvume me praegu ehitiste erinevate funktsioonidega ja külastame erinevaid kohti. Ja kuna meie juhendajate seas on Praha ühed parimad arhitektid, kes on ehitanud erinevaid olulisi maju, oleme me sattunud näiteks Praha kõige kallimasse katusekorterisse. Järgmine nädal lähme vaatame kaubanduskeskuste telgitaguseid.
Sama käi ka arhitektuuri ajaloo kohta. Me oleme jõudnud romaani arhitektuurini ja kuna Prahas on umbes 100 maja, mis on sellest ajastust säilinud, siis on nii kõige lihtsam õppida. Ja siis veel Project Presentation, kus me kondame mööda galeriisid ja olulisemaid kaasaegseid ehitisi ja pärast koostame nende põhjal näidisartikleid "ajakirjale".
Mul tuleb varsti tilluke lihavõttevaheaeg! Tegelikult on see rohkem küll kuuepäevane nädalavahetus, aga vahet pole, iga vaba päev on rõõmus päev :D Selleks ajaks meil erilisi plaane pole, aga kuna Mihkel pole tutvunud pea ühegi Praha vaatamisväärsusega, kavatseme võtta ette pikema jalutuskäigu ja võib-olla sattuda isegi mõnda muuseumi.
Ausalt, mina ei saa aru, mis keiss selle ilmaga üldse on. Ühel päeval on päike ja kümme kraadi sooja, järgmisel sajab lund ja on miinuskraadid, siis sajab kaks päeva vihma, siis uuesti lund, siis on kaks päeva soe. Väga keeruline. Ma ei oska enam mitte midagi selga panna majast välja minnes. Järgmiseks nädalaks lubas -10, kuigi praegu on õues 12 kraadi sooja. Ma ei saa öelda, et see oleks mingi mõnus ilm, kui kunagi ei tea, mis toimuma hakkab.
Ükspäev poes unustasime, et meil on juba terve liiter piima ja ostsime uue ning kasutasime seda. Kui me siis vana terve pudeli piima avastasime, oli selle säilivuskuupäev järgmiselt päeval, aga ikkagi oli kahju terve liiter ära visata. Selle hardushetke tulemusena oleme me nüüd juba kolm päeva hommikuks, lõunaks ja õhtuks ainult pannkooke söönud. Asja teeb veel mõnusamaks see tõik, et me pole siiamaani poest leidnud tavalist nisujahu, nii et tegu on mannalaadse jahuga tehtud pannkookidega. Siin on üldse mingi imelik värk jahu ja muu põhiliste koostisainetega. Võib leida kümneid erinevaid koogi-pudingu-keeksi-leiva-küpsise-"jahusid", aga tavalist nisujahu pole-.-
Meil käis soolaleivaline! Minu koolisõbranna Sona tuli meile eelmine nädalavahetus külla. Mina tegin oma pisikeste käppadega täidetud paprikaid ja tomateid ning Sona oli koogi valmistanud. Täitsa armas õhtu oli, näitasin talle meie meeletuid valdusi ja paremaid asju, mis meil siin olemas on. Sona suutis muidugi iseendaks jääda ja jäi hiljaks stiilsed kolm tundi, aga me polnud kurjad, saimegi niisama ringi vahtida. Sellist luksust juhtub harva.
Eile õhtul vaatasime filmi "Pilveatlas" ja mulle väga-väga meeldis see. Teose režissöörideks olid vennad Wachowskid, kes küll tegelikult ei ole enam vennad, sest üks neist vahetas sugu ja on nüüd punapäine naine ja näitlejateks Tom Hanks, Hugo Weaving, Halle Berry, Hugh Grant, Jim Broadbent, Ben Whishawjne. Ühesõnaga tõotas see film algusest peale head ja ma ei pidanud pettuma. Mulle on alati meeldinud mõistatuselaadsed lood ja see oli üks parimaid, mida ma näinud olen. Keeruline on öelda, millest lugu rääkis, sest lugusid oli selles filmis kümmekond. Kõik näitlejad tegid vähemalt 6-7 rolli ja osa neist olid ikka väga ootamatud. Kuna "Pilveatlas" on algselt ikkagi raamat, saab sellest ka minu aprilliost, sest kui raamatu järgi tehtud film on väga hea, peab raamat olema midagi geniaalset. Noh ja minusugusele filmimuusikaaustajale oli suureks rõõmuks soundtrack midagi imeilusat. Soovitan teile kõigile, aga selle filmi jaoks peab eraldi aja võtma. Ja seda aega peab jaguma kolme tunni jagu.
Muuseas, Ewert & And The Two Dragons tuleb Prahasse! Plaanime kindlasti minna, sest piletihind on ka peaaegu mõistlik. Saab khuul olema:)
Ja rääkides khuulidest asjadest, siis mai alul tuleb meitele Eestist külalisi. Nimelt külastab meid sel ajal perekond Siimso. Saskia jäetakse küll maha, sest kes jõuaks seda õiendamist ära kuulata, kui see tüübik aru saab, et ta peab poolteist päeva autos oma turvatoolis istuma. Aga sellest hoolimata panen juba kultuuriprogrammi kokku ja valin paremaid õllekaid välja.
Ah jaa, veel enne lõppu, Mihkel tegi endale kodulehe! Külastage, jagage sõpradega ja tellige endale imeilusaid ehteid - http://mikaarma.wix.com/mihkelkaarma
Olge tublid! Ma püüan ikka tihemini kirjutada!
Kallistan teid kõiki!
Sirkka Johanna
Eelmisel nädalal toimus meie kodutänava läheduses teeremont, mis tähendas, et minu tavaline kooli oli tugevalt häiritud. Pidin tavalise otse kooli viiva liini asemel kasutama liini, mis viis mu vanalinna ja seal ümber istuma järgmisele. Kehvemal juhul pidin pärast vanalinnas ümberistumist poole tee peal uuesti trammi vahetama. See kõik pani mind mõtlema Praha ühistranspordi laitmatu maine peale. Väidetavalt on Prahas üks maailma parimaid ja loogilisemaid trammi-bussi-metrooliiklus. Ma olen siin elanud nüüdseks pool aastat ja ma ei mõista, kust on selline jutt tulnud. Trammid jäävad kogu aeg hiljaks, bussi ei pruugigi tulla. Tihtipeale näen olukordi, kus sama liini trammi tuleb kolme minuti jooksul neli tükki järjest ja siis ei tule järgmised tund aega mitte midagi. Eriline idiootsus on see, et autod tohivad trammiteel sõita, mis tähendab, et tihtipeale leian end lõksus hommikuses liiklushunnikus ja ma ei saa ju trammi pealt maha ka, sest uksi väljapool peatusi ei avata. Ükspäev jala koolist tulles nägin, kuidas õhtuse ummiku ajal oli Leegioni sillal reas kaheksa seisvat trammi, mis kõik olid inimesi täis. Kaheksast viis olid number 9 trammid.
Veidral kombel on hakanud meie asjad üles ütlema. Näiteks suutis Mihkel eelmine nädal niimoodi magada, et tema linasse(meil on enamik voodipesu mõeldud üksikvoodile, nii et mõlemal on oma tekk ja lina) tekkisid paarisentimeetrise läbimõõduga augud. Lina oli muidugi ka tuttuus, minust kindlasti vanem ja kui emps selle mulle andis, siis te tegelikult ka hoiatas mind, et tegu on ikka üsna võrklinaga. Aga sellegipoolest on tore mõelda, et elad koos inimesega, kes magab oma voodis nii kõvasti, et linasse tule auk.
Samamoodi on hakanud tekkima augud meie kastrulisse. Ausõna, mina pole sellist asja varem näinud, aga need kohad, kust email maha on tulnud, on üsna õrnaks muutunud. Ilmselt on asi ka gaasipliidis, nii et emailita kohad on pidevalt otsese tule all. Jällegi, tegu on otse nõelasilmast tulnud asjaga, mina näiteks ei mäleta seda aega, kui toda kastrulit meil kapis polnud.
Pannile hakkab ka varsti auk sisse tekkima. Ma ei tea, võib-olla käivad meie naabrid meie asju kulutamas, sest see pole võimalik, et meie tuliuued asjad niimoodi korraga surema hakkavad.
Ostsin endale ükspäev pusle. Imeilusa Mucha(loe Muhha) joonistatud pildiga tuhandetükiline pusle. Olin endaga nii rahul, lootsin, et nüüd saab paar nädalat mõnusasti aega viita. Rõõmu oli täpselt seitse tundi(kaks õhtut), sest siis sain pusle kokku -.-. Äärmiselt häiriv. Järgmine kord pean ilmselt soetama endale 12000-tükilise Sixtuse kabeli repro, seda peaks vähe kauemaks jätkuma.
Küll aga tähistas see pusle minu uue khuuli projekti algust ehk siis otsustasin, et ei ole mõtet vaest mängida ja ostan endale iga kuu ühe pusle/raamatu/plaadi. Lihtsalt selle eest, et ma olen niivõrd suurepärane ja kuna ma eriline riidefänn pole, siis tundub see plaan õige ahvatlev.
Kool on üldiselt korras. Mate on praegu päris okei (ptüi-ptüi-ptüi) ja eriala ka sujub. Mis aga tüütu järjekindlusega nõme on, on joonistamine. Probleem on ikka sama - ma ei taju pudelite atmosfääri. Ja üleüldse ei taha ma selle vaikelu tunnet enda sisse lasta. Kogu selle tramburaitamise peale pani see tädi mulle esimese pildi eest A. Silmakirjalik jobu.
Viimasel ajal olen ma erinevate ainete raames käinud tohutult palju ekskursioonidel. Sel nädalal käisime kolmel, enne seda ka kolmel, tuleval nädalal peaksime jõudma kahte kohta. Asi nimelt selles, et erialatunnis tutvume me praegu ehitiste erinevate funktsioonidega ja külastame erinevaid kohti. Ja kuna meie juhendajate seas on Praha ühed parimad arhitektid, kes on ehitanud erinevaid olulisi maju, oleme me sattunud näiteks Praha kõige kallimasse katusekorterisse. Järgmine nädal lähme vaatame kaubanduskeskuste telgitaguseid.
Sama käi ka arhitektuuri ajaloo kohta. Me oleme jõudnud romaani arhitektuurini ja kuna Prahas on umbes 100 maja, mis on sellest ajastust säilinud, siis on nii kõige lihtsam õppida. Ja siis veel Project Presentation, kus me kondame mööda galeriisid ja olulisemaid kaasaegseid ehitisi ja pärast koostame nende põhjal näidisartikleid "ajakirjale".
Mul tuleb varsti tilluke lihavõttevaheaeg! Tegelikult on see rohkem küll kuuepäevane nädalavahetus, aga vahet pole, iga vaba päev on rõõmus päev :D Selleks ajaks meil erilisi plaane pole, aga kuna Mihkel pole tutvunud pea ühegi Praha vaatamisväärsusega, kavatseme võtta ette pikema jalutuskäigu ja võib-olla sattuda isegi mõnda muuseumi.
Ausalt, mina ei saa aru, mis keiss selle ilmaga üldse on. Ühel päeval on päike ja kümme kraadi sooja, järgmisel sajab lund ja on miinuskraadid, siis sajab kaks päeva vihma, siis uuesti lund, siis on kaks päeva soe. Väga keeruline. Ma ei oska enam mitte midagi selga panna majast välja minnes. Järgmiseks nädalaks lubas -10, kuigi praegu on õues 12 kraadi sooja. Ma ei saa öelda, et see oleks mingi mõnus ilm, kui kunagi ei tea, mis toimuma hakkab.
Ükspäev poes unustasime, et meil on juba terve liiter piima ja ostsime uue ning kasutasime seda. Kui me siis vana terve pudeli piima avastasime, oli selle säilivuskuupäev järgmiselt päeval, aga ikkagi oli kahju terve liiter ära visata. Selle hardushetke tulemusena oleme me nüüd juba kolm päeva hommikuks, lõunaks ja õhtuks ainult pannkooke söönud. Asja teeb veel mõnusamaks see tõik, et me pole siiamaani poest leidnud tavalist nisujahu, nii et tegu on mannalaadse jahuga tehtud pannkookidega. Siin on üldse mingi imelik värk jahu ja muu põhiliste koostisainetega. Võib leida kümneid erinevaid koogi-pudingu-keeksi-leiva-küpsise-"jahusid", aga tavalist nisujahu pole-.-
Meil käis soolaleivaline! Minu koolisõbranna Sona tuli meile eelmine nädalavahetus külla. Mina tegin oma pisikeste käppadega täidetud paprikaid ja tomateid ning Sona oli koogi valmistanud. Täitsa armas õhtu oli, näitasin talle meie meeletuid valdusi ja paremaid asju, mis meil siin olemas on. Sona suutis muidugi iseendaks jääda ja jäi hiljaks stiilsed kolm tundi, aga me polnud kurjad, saimegi niisama ringi vahtida. Sellist luksust juhtub harva.
Eile õhtul vaatasime filmi "Pilveatlas" ja mulle väga-väga meeldis see. Teose režissöörideks olid vennad Wachowskid, kes küll tegelikult ei ole enam vennad, sest üks neist vahetas sugu ja on nüüd punapäine naine ja näitlejateks Tom Hanks, Hugo Weaving, Halle Berry, Hugh Grant, Jim Broadbent, Ben Whishawjne. Ühesõnaga tõotas see film algusest peale head ja ma ei pidanud pettuma. Mulle on alati meeldinud mõistatuselaadsed lood ja see oli üks parimaid, mida ma näinud olen. Keeruline on öelda, millest lugu rääkis, sest lugusid oli selles filmis kümmekond. Kõik näitlejad tegid vähemalt 6-7 rolli ja osa neist olid ikka väga ootamatud. Kuna "Pilveatlas" on algselt ikkagi raamat, saab sellest ka minu aprilliost, sest kui raamatu järgi tehtud film on väga hea, peab raamat olema midagi geniaalset. Noh ja minusugusele filmimuusikaaustajale oli suureks rõõmuks soundtrack midagi imeilusat. Soovitan teile kõigile, aga selle filmi jaoks peab eraldi aja võtma. Ja seda aega peab jaguma kolme tunni jagu.
Muuseas, Ewert & And The Two Dragons tuleb Prahasse! Plaanime kindlasti minna, sest piletihind on ka peaaegu mõistlik. Saab khuul olema:)
Ja rääkides khuulidest asjadest, siis mai alul tuleb meitele Eestist külalisi. Nimelt külastab meid sel ajal perekond Siimso. Saskia jäetakse küll maha, sest kes jõuaks seda õiendamist ära kuulata, kui see tüübik aru saab, et ta peab poolteist päeva autos oma turvatoolis istuma. Aga sellest hoolimata panen juba kultuuriprogrammi kokku ja valin paremaid õllekaid välja.
Ah jaa, veel enne lõppu, Mihkel tegi endale kodulehe! Külastage, jagage sõpradega ja tellige endale imeilusaid ehteid - http://mikaarma.wix.com/mihkelkaarma
Olge tublid! Ma püüan ikka tihemini kirjutada!
Kallistan teid kõiki!
Sirkka Johanna
Wednesday, February 27, 2013
Lõpuks ometi
Noniiinoniiiinoniiiii, võtsin end kokku ja olen jälle tagasi :)
Viimane kord, kui ma siia sattusin, olin ma kohe Eestisse minemas. Seal olles jõudsin lasta teha oma selja peaaegu terveks, saada aasta vanemaks, saada hunniku kinke, sealhulgas ka töötava telefoni ja külastada perekond Kaarma residentsi.
Siia tagasitulek algas 15. veebruari varahommikul ja ma pean ütlema, et too bussisõit oli kõigist kõige igavam. Reisisaatja mõistis inimeste keelt, buss töötas normaalselt, isegi ruumi tundus rohkem olevat. Mihklil, minu vastsel elukaaslasel, muidugi nii mõnus polnud. Temale oli see esimene sõit, mille ta veetis peamiselt rääkides, kui väsinud ja kanged ta selg ja põlved on. Miskipärast oli seekordne bussijuht otsustanud soojustuse max leveli peale keerata, nii et vahepeal oli tunne nagu minu toas, kui just on ahjusid köetud(nii neljakümne soojakraadi ringis).
Aga kohale me jõudsime. Järgmise päeval hommikul olime oma kompsudega Praha bussijaamas. Miskipärast oli asju ikkagi nii kohutavalt palju tekkinud. Mihkel oli muidugi endale kaasa pakkinud ka näiteks kõik oma raamatud, nii et koli ikka oli. Nõnda leidsime end õigepea taksost, mida juhtis kuri mees, kes sõnagi ei rääkinud. Taksosõit on Prahas muide võrdlemisi odav. Ma pole üle 12 euro iialgi maksnud ja minu sõidud on sisaldanud ka ühest linnast äärest teise sõitmist.
Meie uus elukoht on Mala Strana linnaosas - minu konkurentsitult lemmiklinnaosa. Tänavad on tillukesed ja kitsad, majad peamiselt klassitsislikud ja hilisgootid, igal nurgal on kohvik või poekene. Minu lemmikud on makroonipood meie elamisest kaks tänavat edasi ja jäätisekohvik kolm tänavat teisele poole. Tramm viib kohe nurga tagant otse kooli juurde, Mihkel saab tööle kas jalutades või kehva ilma korral trammiga.
Oma uue kodu ukse ees Melnicka tänaval saime kokku oma maakleriga, kes meile siis elamist tutvustas, võtmed üle andis ja hunniku raha sisse nõudis. Korter näeb välja parem kui piltidel, aga eks te otsustage ise :)
Minul algas teine semester, pea kõik ained on uued. Näiteks algas mul matemaatika, mis on kohati täielik tragöödia. Mitte, et ma teemasid ei oskaks(ma harjusin keskkoolis rumal olemisega, nii et minus ei liigu enam ainumaski lihas, kui mu vastused tegelikest kardinaalselt erinevad), probleem on inglise keeles ja õpetaja häälduses. Esiteks, mis kuradi teema on sellega, et korrutamistäpp on lambist tehte all??? Ja et kasutatakse täiesti suvalisi kreeka tähti, mitte ei alustada algusest? No ja muidugi ei suuda see õpetaja ise ka midagi selgeks teha, sest kui ma poleks teemaga kursis(praegu on teemaks vektorid ja tasandid), ei saaks ma mitte midagi aru. Meil on seltskonnas terve hunnik tüübikuid, kelle matemaatiline haridus lõppes Pythagorasega, nii et iga loengu lõpus pean ma oma konspekti kellelegi lahti seletama, sest inimesed on kaotanud järje esimese viieteistkümne minuti jooksul.
Teine umbes sama õudne aine on joonistamine. Ma pole kunagi olnud natüürmortide fänn, aga üldiselt olen ma võtnud seda nagu iga teist nõmedat asja, mis tuleb lihtsalt ära teha. Asjad lähevad aga kehvaks siis, kui mingi kulinatesse riietunud tädi üritab mind veenda antud vaikelu atmosfääri enda ümber tundma ja tunnetama ja sellest inspiratsiooni ammutama. Laual oli neli erinevates suurustes kuubikut - aura käis üle pea. Teine asi on see, et õpetaja on minust umbes 15 sentimeetrit lühem, niisiis on ta täiesti veendunud, et ma valetan, kui ma ütlen, et ma näen objektide pealtvaateid millegi muuna kui sirgetena-.-
Selle semestri erialatundide teema on peamiselt sisearhitektuur. Lõppülesandeks on renoveerida üks korrus ühes kindlas vabrikus ja leida sellele uus funktsioon. Ilmselt saate rohkem infot siis, kui disainiprotsess peale hakkab.
Kuna meie kursusele tuli päris mitu uut inimest, toimus meil eelmisel reedel koolis "tutvusmisõhtu", kuhu ma Mihkli ka kaasa võtsin. Täitsa tore õhtu oli, Mihkel sai minu sõpradega tuttavaks, sai oma tööd tutvustada ja muuseas ka Sonaga klubis tantsida. Jepp, ma sattusin kluppi. Veider oli ikka, ma pole eriline tantsulõvi, aga natuke sai ikka jalga keerutatud. Kuna aga herr Kaarma niikuinii üsna palju minu koolis passima hakkab, oli täitsa armas, et osa inimesi võttis vaevaks mulle mainida, et ma peaksin teda tihemini endaga kaasa võtma.
Kuna siia tulles oli olukord selline, et kui me tahtnuks voodilinu vahetada, oleks ainus võimalus neid vahetada omavahel, läksime me laupäeva hommikul Ikea-retkele. See aga osutus täielikuks kolgataks. Esiteks oli öö jooksul maha sadanud pea 15 senti lörtsilaadest lund, mis raskendas igasugust liikumist. Teiseks asub Ikea ju alati pärapõrgus. Sõitsime siis ühe metrooliini lõppu ja hakkasime marssima. Ikea maja terendas kauguses, aga mida polnud, olid kõnniteed. Tegu oli mingisuguse kaubanduskeskuste kompleksiga, mis oli oma klientuur silmnähtavalt valinud ainult autoomanikud. Niisiis jalutasime me mööda maanteeääri umbes kolm korda valesti, sest jumala eest ei või ju ehitada teed punktist A punkti B. Ei-ei, see läheb viadukti alt, siis selle sama viadukti pealt, läbi kahe tunneli, ümber kolme suvalise maja ja lõpeb siis traataia ees, 100 meetrit enne Ikeat. Võite kujutleda kui vihane ma olin, kui me kohale jõudsime. Ja no kurja, see pood pole ju loogiline. Näiteks ei olnud võimalik osta eraldi padjapüüre. Või et lambipirnide leidmiseks pean ennast sisuliselt vastu maad suruma, sest need oli mingite kappide all. Nii et jah, Ikea suutis oma maine minu silmis korralikult maha teha.
Siinkohal pean ma ilmselt avama rubriigi "pildikesi kooselurindelt", sest Mihkel on vahepeal ikka kuradi imelik :D. Näiteks palusin ma ükspäev värvilise pesu masinasse panna(olin eelnevalt moodustanud põrandale heleda ja värvilise pesu kuhjakesed). Nähes, et Mihkel on kiirelt mu palve täitnud, panin masina tööle ja ei mõelnud sellele teemale rohkem. Ühel hetkel hakkan aga mõtlema, kuhu teine riidehunnik jäi. Ja no nagu te arvate võite, oli härra geenius masinasse toppinud värvilise pesu hulka kõik valged riided, sest "hele on ju ka värv". Kui ma talle seletasin, et normaalne inimene peseb erinevas värviskaalas riideid eraldi, väitis ta, et kuuleb sellisest ulmelisest konseptsioonist esimest korda. Nojah. Nüüd on mul igatahes terve posu õrnroosasid riideid.
Üritan nüüd ikka iga nädalavahetus kirjutada.
Kallistan kõiki!
Sirkka Johanna
Viimane kord, kui ma siia sattusin, olin ma kohe Eestisse minemas. Seal olles jõudsin lasta teha oma selja peaaegu terveks, saada aasta vanemaks, saada hunniku kinke, sealhulgas ka töötava telefoni ja külastada perekond Kaarma residentsi.
Siia tagasitulek algas 15. veebruari varahommikul ja ma pean ütlema, et too bussisõit oli kõigist kõige igavam. Reisisaatja mõistis inimeste keelt, buss töötas normaalselt, isegi ruumi tundus rohkem olevat. Mihklil, minu vastsel elukaaslasel, muidugi nii mõnus polnud. Temale oli see esimene sõit, mille ta veetis peamiselt rääkides, kui väsinud ja kanged ta selg ja põlved on. Miskipärast oli seekordne bussijuht otsustanud soojustuse max leveli peale keerata, nii et vahepeal oli tunne nagu minu toas, kui just on ahjusid köetud(nii neljakümne soojakraadi ringis).
Aga kohale me jõudsime. Järgmise päeval hommikul olime oma kompsudega Praha bussijaamas. Miskipärast oli asju ikkagi nii kohutavalt palju tekkinud. Mihkel oli muidugi endale kaasa pakkinud ka näiteks kõik oma raamatud, nii et koli ikka oli. Nõnda leidsime end õigepea taksost, mida juhtis kuri mees, kes sõnagi ei rääkinud. Taksosõit on Prahas muide võrdlemisi odav. Ma pole üle 12 euro iialgi maksnud ja minu sõidud on sisaldanud ka ühest linnast äärest teise sõitmist.
Meie uus elukoht on Mala Strana linnaosas - minu konkurentsitult lemmiklinnaosa. Tänavad on tillukesed ja kitsad, majad peamiselt klassitsislikud ja hilisgootid, igal nurgal on kohvik või poekene. Minu lemmikud on makroonipood meie elamisest kaks tänavat edasi ja jäätisekohvik kolm tänavat teisele poole. Tramm viib kohe nurga tagant otse kooli juurde, Mihkel saab tööle kas jalutades või kehva ilma korral trammiga.
Oma uue kodu ukse ees Melnicka tänaval saime kokku oma maakleriga, kes meile siis elamist tutvustas, võtmed üle andis ja hunniku raha sisse nõudis. Korter näeb välja parem kui piltidel, aga eks te otsustage ise :)
Meie tuba vaadates tänava poole
Meie tuba vaadates teisele poole
Meite köök
Ikka veel meite köök
Jälle meie tuba
Peale oma esialgsete kompsude kohalesaamist ja hetke hingetõmbamist läksime minu suurepärasesse ühikasse. Alina käitus minu lahkumisest kuuldes nagu õige venkser kunagi - Kallistas ja musitas mind veekalkvel silmadega, soovis mulle sada korda kõike paremat ja rääkis kui kurb ta on ilma minuta ja kuidas tal pole nüüd kellegagi rääkida. Võimalik, et ta üritas minuga mingeil telepaatilistel viisidel suhelda, millest ma lihtsalt aru ei saanud. Igal juhul saime me sealt ühe korraga tulema, sest pakkimine muutus ühel hetkel lihtsalt allesjäänud asjade tühjematesse kohtadesse toppimiseks. Tulemuseks oli kolm ülisuurt ja rasket kompsu, mida siis kodanik Mihkel kõiki korraga endale selga üritas hiivata. Pikemate läbirääkimiste tulemusena sain siiski ühe kohvri oma näppu ja nii üritasime me end trammile pressida. Olukorra keerulisemaks muutmiseks olime oma sõiduajaks valinud õhtuse tipptunni, nii et kui me lõpuks kohale jõudsime, olin mina sinikates ja Mihkel surmani väsinud.
Täiesti idiootse lepingupunkti pärast ei saanud ma aga ühikast tagatist tagasi. Nimelt peab tagatise saamiseks kuu aega enne lahkumist esitama selle kohase taotluse. 150 euri jälle vastu taevast.
Mihkli meister on väga tore 28-aastane tüübik, kes on Mihklit aidanud näiteks siinse kunstiülikooliga kontakti saada. Peale selle on tal üsna vaba graafik ja ta võib Martini(meistri) ateljees ka oma tellimusi teha, kui tahab. Ateljee on ise tilluke ja sassis ning mahutab peale Mihkli ja Martini veel kaht ehtekunstnikku. Tundub paljutõotav ja härra Kaarma enda meelest on siiatulek tema elu parim otsus.
Minul algas teine semester, pea kõik ained on uued. Näiteks algas mul matemaatika, mis on kohati täielik tragöödia. Mitte, et ma teemasid ei oskaks(ma harjusin keskkoolis rumal olemisega, nii et minus ei liigu enam ainumaski lihas, kui mu vastused tegelikest kardinaalselt erinevad), probleem on inglise keeles ja õpetaja häälduses. Esiteks, mis kuradi teema on sellega, et korrutamistäpp on lambist tehte all??? Ja et kasutatakse täiesti suvalisi kreeka tähti, mitte ei alustada algusest? No ja muidugi ei suuda see õpetaja ise ka midagi selgeks teha, sest kui ma poleks teemaga kursis(praegu on teemaks vektorid ja tasandid), ei saaks ma mitte midagi aru. Meil on seltskonnas terve hunnik tüübikuid, kelle matemaatiline haridus lõppes Pythagorasega, nii et iga loengu lõpus pean ma oma konspekti kellelegi lahti seletama, sest inimesed on kaotanud järje esimese viieteistkümne minuti jooksul.
Teine umbes sama õudne aine on joonistamine. Ma pole kunagi olnud natüürmortide fänn, aga üldiselt olen ma võtnud seda nagu iga teist nõmedat asja, mis tuleb lihtsalt ära teha. Asjad lähevad aga kehvaks siis, kui mingi kulinatesse riietunud tädi üritab mind veenda antud vaikelu atmosfääri enda ümber tundma ja tunnetama ja sellest inspiratsiooni ammutama. Laual oli neli erinevates suurustes kuubikut - aura käis üle pea. Teine asi on see, et õpetaja on minust umbes 15 sentimeetrit lühem, niisiis on ta täiesti veendunud, et ma valetan, kui ma ütlen, et ma näen objektide pealtvaateid millegi muuna kui sirgetena-.-
Selle semestri erialatundide teema on peamiselt sisearhitektuur. Lõppülesandeks on renoveerida üks korrus ühes kindlas vabrikus ja leida sellele uus funktsioon. Ilmselt saate rohkem infot siis, kui disainiprotsess peale hakkab.
Kuna meie kursusele tuli päris mitu uut inimest, toimus meil eelmisel reedel koolis "tutvusmisõhtu", kuhu ma Mihkli ka kaasa võtsin. Täitsa tore õhtu oli, Mihkel sai minu sõpradega tuttavaks, sai oma tööd tutvustada ja muuseas ka Sonaga klubis tantsida. Jepp, ma sattusin kluppi. Veider oli ikka, ma pole eriline tantsulõvi, aga natuke sai ikka jalga keerutatud. Kuna aga herr Kaarma niikuinii üsna palju minu koolis passima hakkab, oli täitsa armas, et osa inimesi võttis vaevaks mulle mainida, et ma peaksin teda tihemini endaga kaasa võtma.
Kuna siia tulles oli olukord selline, et kui me tahtnuks voodilinu vahetada, oleks ainus võimalus neid vahetada omavahel, läksime me laupäeva hommikul Ikea-retkele. See aga osutus täielikuks kolgataks. Esiteks oli öö jooksul maha sadanud pea 15 senti lörtsilaadest lund, mis raskendas igasugust liikumist. Teiseks asub Ikea ju alati pärapõrgus. Sõitsime siis ühe metrooliini lõppu ja hakkasime marssima. Ikea maja terendas kauguses, aga mida polnud, olid kõnniteed. Tegu oli mingisuguse kaubanduskeskuste kompleksiga, mis oli oma klientuur silmnähtavalt valinud ainult autoomanikud. Niisiis jalutasime me mööda maanteeääri umbes kolm korda valesti, sest jumala eest ei või ju ehitada teed punktist A punkti B. Ei-ei, see läheb viadukti alt, siis selle sama viadukti pealt, läbi kahe tunneli, ümber kolme suvalise maja ja lõpeb siis traataia ees, 100 meetrit enne Ikeat. Võite kujutleda kui vihane ma olin, kui me kohale jõudsime. Ja no kurja, see pood pole ju loogiline. Näiteks ei olnud võimalik osta eraldi padjapüüre. Või et lambipirnide leidmiseks pean ennast sisuliselt vastu maad suruma, sest need oli mingite kappide all. Nii et jah, Ikea suutis oma maine minu silmis korralikult maha teha.
Siinkohal pean ma ilmselt avama rubriigi "pildikesi kooselurindelt", sest Mihkel on vahepeal ikka kuradi imelik :D. Näiteks palusin ma ükspäev värvilise pesu masinasse panna(olin eelnevalt moodustanud põrandale heleda ja värvilise pesu kuhjakesed). Nähes, et Mihkel on kiirelt mu palve täitnud, panin masina tööle ja ei mõelnud sellele teemale rohkem. Ühel hetkel hakkan aga mõtlema, kuhu teine riidehunnik jäi. Ja no nagu te arvate võite, oli härra geenius masinasse toppinud värvilise pesu hulka kõik valged riided, sest "hele on ju ka värv". Kui ma talle seletasin, et normaalne inimene peseb erinevas värviskaalas riideid eraldi, väitis ta, et kuuleb sellisest ulmelisest konseptsioonist esimest korda. Nojah. Nüüd on mul igatahes terve posu õrnroosasid riideid.
Üritan nüüd ikka iga nädalavahetus kirjutada.
Kallistan kõiki!
Sirkka Johanna
Thursday, January 31, 2013
Tõusin surnust üles/kool/vene neiud/mõtisklusi kooliteemadel ehk kas ma sessi ajal ka midagi õppisin/muud jutud
Armsad inimesed!
Ootamatul kombel olen minagi varjusurmast tagasi tulnud, et teiega oma elu parematest hetkedest rääkida.
Esiteks sai just läbi mu elu esimene sess. Praeguseks on teada kuus hinnet seitsmest - kaks A-d (Geometry, Introduction to Studies), kaks B-d (History of Architecture 1, Architectural Design 1),kaks C-d (Constructions 1, Professional English) ja arvutitunni hinne on veel puudu. Ei, ma ei ole rahul, aga vähemalt on see nüüd möödas.
Kui ausalt rääkida, siis ma siiralt ei saa aru, miks eksamisessioon selline on nagu ta on. Kui õppejõud teab ise ka väga hästi, et ta ei viitsi üle ühe esseepaki semestri peale lugeda, siis miks kurat on see vaja see tähtaeg panna semestri viimasele nädalale. Eksamite loomusest saan ma aru, kuigi too võidab-see-kes-õpib-kõige-kiiremini mentaliteet on jätkuvalt täiesti arusaamatu. Või mis mõte on semestrihinde välja panemisel arvestada kohalkäimist. Osa inimesi on enne siia kooli tulemist 2-3 aastat midagi sarnast õppinud, miks nad peaks istuma tunnis, kus seletatakse, mis on tala ja sarika vahe, kui nad eksami ka kohalolekuta ära teevad. Peale kõige muu avastasin ma, et ma sakin esseede kirjutamises. Reaalselt wtf? Mis mõttes kirjuta 3000 majast, mida näidatakse ainult pildi pealt ja pildid on ka 3 aastat vanad. Ja kui me pole terve semestri jooksul kordagi rääkinud erinevatest betoonidest, siis kuidas ma peaks kolm päeva enne semestri lõppu pildi järgi neil vahet tegema?
No ja autocad-.- Esiteks ei puudutanud me seda programmi 14 nädala jooksul kordagi, sest õpetaja arvas, et meile sobivad teised programmid paremini. Ja siis tuli sama aine lõpuportfolio teha autocadis. Võib-olla on see mingi tšehhi loogika, mida mina ei taju. Vahepeal oli küll tunne, et ma ei saa puhtalt sellepärast iialgi arhitektina töötada, sest ma ei kannata autocadi.
Erialaprojekt läks võrdlemisi hästi, kuigi mu meelest on see ikkagi väiklane mul terve hinde jagu tulemust alandada, sest ma jäin pool tundi tähtajale hiljaks. Pool kursust jäi terve nädala. Samas kriitika ja kommentaarid olid konstruktiivsed ja suures osas positiivsed ning Regina väitis, et ma olen hirmsasti arenenud. Ma küll arvan, et ma ei saanud enne ülesannetest 100% aru :D. Kui kellelgi on tahtmist mu semestriprojektist aimu saada, siis andke märku, mul on hunnik pilte ja jooniseid, nii et mul pole kahju selle tarvis eraldi postituse teha.
Mis oli aga väga khuul sessi juures, oli see, et ma sain aimu, kuidas erinevatest kultuuridest inimesed on õpetatud õppima. Absoluutselt kõige osavam oli norra kutt Feliks, kes käis keskkooli lõpuni waldorfkoolis ja suutis asju pähe jätta ebareaalse kiirusega. Samuti olid ta märkmed puhas kuld, sest väidetavalt oli tema koolis põhiliseks õppevõtteks ise endale "õpikuid" kirjutada, sest muid õppematerjale peale õpetaja suulise info pole kunagi kätte antudki. Samas aasiaseltskond andis üsna varakult alla ja läks vaheajale juba enne, kui kõik eksamid läbigi said. Väidetavalt pole neil tavaks asju pähe õppida, sest teoreetilise teadmisega pole niikuinii midagi peale hakata
Sona väitis, et ma olen nüüd Kesk-Euroopa talve ära näinud ja nüüd hakkab kevad. Lumi sadas kuuendal jaanuaril maha, kuu keskel oli nädal aega külm ja üleeile hakkas vihma sadama ja läks jälle soojaks, nii et ilmselt kellukesed juba õitsevad. Idee poolest ei peaks enam külmaks minema, aga minu eestlase hing sellist luksust küll ei usu. Igal juhul olen ma talvesaapad koos villaste kinnaste ja paksu salliga kappi ära pannud ja käin jälle ketsides. Varsti saab kevadmantlile ka üle minna.
See muidugi ei tähenda, et ma vahepeal haige poleks olnud. Palavikku päris polnud, aga tatti lappas hirmasti ja köha tahtis tappa. Ainsad inimesed terve kooli peale, kes haigeks ei jäänud, olid norrakad. Feliks väitis, et külm võib ju olla, aga see ei tähenda, et tema külmetama peaks. Tundub loogiline.
Ükspäev valdas mind kohutav kadedus. Mu brasiilia kursavennal Luizil on nimelt selline diil mingi lennufirmaga, et ta maksab aastas 2000 euri ja siis võib sõita ükspuha kuhu ükspuha millal. Mine lihtsalt lennujaama ja kui lennule on vanu kohti, võid kohe peale minna. NIIIIIIIII LAHEEEEEEE. Luiz ise muidugi ei saanud sellise võimaluse võlust aru, rääkis kuidas tore on tihti kodus käia, aga meil Beniga hakkas suu ikka hirmsasti vett jooksma. "Hei, mis nädalavahetusel teed?" "Ahh, ma ei tea veel, Kaplinna lähen vist. Või Sidneysse, ma pole kindel."
Minu armsad vene neiud lähevad iga hetkega aina jaburamaks. Tulen mina ühel päeval koju ja avastan, et mu neljast taldrikust on alles ainult üks. Tegelikult oli mu asju kadunud juba mõnda aega, aga enne polnud see nii häiriv. Kolm taldrikut ühe päevaga rotti lasta on aga vähe liiga nahaalne. Niisiis varitsesin ma sama päeval õhtul hetke, kui kõik kolm olid rõõmsasti köögis mingil teemal röökimas. Hüppasin kööki sisse, marssisin nende riiulite juurde, leidsin sealt oma kolm taldrikut, kaks kahvlit, kaks nuga ja kolm lusikat, tänasin neid rõõmsalt, et nad nii toredasti mu nõud on ära pesnud ja jalutasin oma tuppa tagasi. Pärast seda pole asjade kadumist täheldanud.
Teine tore lugu on selline, et ükspäev hiljuti oli meil elekter kontaktidest ära. Üldiselt on meil selline süsteem, et kuna Alina unustab pidevalt, et ma vene keelt ei räägi, siis küsib ta minu käest midagi kõigepealt vene keeles ja siis kohe inglise keeles järgi. Tol päeval, kui meil elektrit polnud, küsis Alina mult koju tulleskas elekter on ikka läinud ja enne, kui tema jõudis hakata oma venekeelset küsimust tõlkima, jõudsin mina tollele juba inglise keeles vastata. Peab ütlema, neiutis oli ikka väga kohkunud ja jooksis otsemat teed teise kahe juurde rääkima, et näe vastas vene keelele. Minul on iseenesest väga mõnus, kuna nüüd ei röögi nad enam kogu aeg, vaid pigem sosistavad oma salajutte :D:D
Mul on tunne, et mitte kellelgi neist pole eksameid. Alina läheb iga päev kell 8 õhtul magama ja ärkab nii kell 1 päeval. Esiteks, mis teema sellega on, et kellelgi on kogu aeg nii hirmus uni peal ja teiseks, mis mõttes nad lihtsalt molutavad ringi. Mina ei saanud vahepeal kolm ööpäeva magada, siis tudusin 6 tundi ja läks järgmine kaheööpäevane tööpäev edasi. Jobud.
Aa ja tähtsaid uudiseid teile ka! Mihkel kolib teiseks semestriks siia!Tüübik läheb mingi kohaliku ehtekunstniku juurde praktikale ja veedab siin neli töist kuud. Leidsime endile tibatillukese korteri ka juba, mis asub praktiliselt jõe ääres vanalinnas. Väga khuul. Kui sisse kolime, teen pilte ka :)
Aaa ja see ka - ma olen 1.-15. veebruar Eestis, kel tahtmist, tulgu külla. Mul pole niikuinii midagi tarka teha :D
Armastusega
Sirkka Johanna
Ootamatul kombel olen minagi varjusurmast tagasi tulnud, et teiega oma elu parematest hetkedest rääkida.
Esiteks sai just läbi mu elu esimene sess. Praeguseks on teada kuus hinnet seitsmest - kaks A-d (Geometry, Introduction to Studies), kaks B-d (History of Architecture 1, Architectural Design 1),kaks C-d (Constructions 1, Professional English) ja arvutitunni hinne on veel puudu. Ei, ma ei ole rahul, aga vähemalt on see nüüd möödas.
Kui ausalt rääkida, siis ma siiralt ei saa aru, miks eksamisessioon selline on nagu ta on. Kui õppejõud teab ise ka väga hästi, et ta ei viitsi üle ühe esseepaki semestri peale lugeda, siis miks kurat on see vaja see tähtaeg panna semestri viimasele nädalale. Eksamite loomusest saan ma aru, kuigi too võidab-see-kes-õpib-kõige-kiiremini mentaliteet on jätkuvalt täiesti arusaamatu. Või mis mõte on semestrihinde välja panemisel arvestada kohalkäimist. Osa inimesi on enne siia kooli tulemist 2-3 aastat midagi sarnast õppinud, miks nad peaks istuma tunnis, kus seletatakse, mis on tala ja sarika vahe, kui nad eksami ka kohalolekuta ära teevad. Peale kõige muu avastasin ma, et ma sakin esseede kirjutamises. Reaalselt wtf? Mis mõttes kirjuta 3000 majast, mida näidatakse ainult pildi pealt ja pildid on ka 3 aastat vanad. Ja kui me pole terve semestri jooksul kordagi rääkinud erinevatest betoonidest, siis kuidas ma peaks kolm päeva enne semestri lõppu pildi järgi neil vahet tegema?
No ja autocad-.- Esiteks ei puudutanud me seda programmi 14 nädala jooksul kordagi, sest õpetaja arvas, et meile sobivad teised programmid paremini. Ja siis tuli sama aine lõpuportfolio teha autocadis. Võib-olla on see mingi tšehhi loogika, mida mina ei taju. Vahepeal oli küll tunne, et ma ei saa puhtalt sellepärast iialgi arhitektina töötada, sest ma ei kannata autocadi.
Erialaprojekt läks võrdlemisi hästi, kuigi mu meelest on see ikkagi väiklane mul terve hinde jagu tulemust alandada, sest ma jäin pool tundi tähtajale hiljaks. Pool kursust jäi terve nädala. Samas kriitika ja kommentaarid olid konstruktiivsed ja suures osas positiivsed ning Regina väitis, et ma olen hirmsasti arenenud. Ma küll arvan, et ma ei saanud enne ülesannetest 100% aru :D. Kui kellelgi on tahtmist mu semestriprojektist aimu saada, siis andke märku, mul on hunnik pilte ja jooniseid, nii et mul pole kahju selle tarvis eraldi postituse teha.
Mis oli aga väga khuul sessi juures, oli see, et ma sain aimu, kuidas erinevatest kultuuridest inimesed on õpetatud õppima. Absoluutselt kõige osavam oli norra kutt Feliks, kes käis keskkooli lõpuni waldorfkoolis ja suutis asju pähe jätta ebareaalse kiirusega. Samuti olid ta märkmed puhas kuld, sest väidetavalt oli tema koolis põhiliseks õppevõtteks ise endale "õpikuid" kirjutada, sest muid õppematerjale peale õpetaja suulise info pole kunagi kätte antudki. Samas aasiaseltskond andis üsna varakult alla ja läks vaheajale juba enne, kui kõik eksamid läbigi said. Väidetavalt pole neil tavaks asju pähe õppida, sest teoreetilise teadmisega pole niikuinii midagi peale hakata
Sona väitis, et ma olen nüüd Kesk-Euroopa talve ära näinud ja nüüd hakkab kevad. Lumi sadas kuuendal jaanuaril maha, kuu keskel oli nädal aega külm ja üleeile hakkas vihma sadama ja läks jälle soojaks, nii et ilmselt kellukesed juba õitsevad. Idee poolest ei peaks enam külmaks minema, aga minu eestlase hing sellist luksust küll ei usu. Igal juhul olen ma talvesaapad koos villaste kinnaste ja paksu salliga kappi ära pannud ja käin jälle ketsides. Varsti saab kevadmantlile ka üle minna.
See muidugi ei tähenda, et ma vahepeal haige poleks olnud. Palavikku päris polnud, aga tatti lappas hirmasti ja köha tahtis tappa. Ainsad inimesed terve kooli peale, kes haigeks ei jäänud, olid norrakad. Feliks väitis, et külm võib ju olla, aga see ei tähenda, et tema külmetama peaks. Tundub loogiline.
Ükspäev valdas mind kohutav kadedus. Mu brasiilia kursavennal Luizil on nimelt selline diil mingi lennufirmaga, et ta maksab aastas 2000 euri ja siis võib sõita ükspuha kuhu ükspuha millal. Mine lihtsalt lennujaama ja kui lennule on vanu kohti, võid kohe peale minna. NIIIIIIIII LAHEEEEEEE. Luiz ise muidugi ei saanud sellise võimaluse võlust aru, rääkis kuidas tore on tihti kodus käia, aga meil Beniga hakkas suu ikka hirmsasti vett jooksma. "Hei, mis nädalavahetusel teed?" "Ahh, ma ei tea veel, Kaplinna lähen vist. Või Sidneysse, ma pole kindel."
Minu armsad vene neiud lähevad iga hetkega aina jaburamaks. Tulen mina ühel päeval koju ja avastan, et mu neljast taldrikust on alles ainult üks. Tegelikult oli mu asju kadunud juba mõnda aega, aga enne polnud see nii häiriv. Kolm taldrikut ühe päevaga rotti lasta on aga vähe liiga nahaalne. Niisiis varitsesin ma sama päeval õhtul hetke, kui kõik kolm olid rõõmsasti köögis mingil teemal röökimas. Hüppasin kööki sisse, marssisin nende riiulite juurde, leidsin sealt oma kolm taldrikut, kaks kahvlit, kaks nuga ja kolm lusikat, tänasin neid rõõmsalt, et nad nii toredasti mu nõud on ära pesnud ja jalutasin oma tuppa tagasi. Pärast seda pole asjade kadumist täheldanud.
Teine tore lugu on selline, et ükspäev hiljuti oli meil elekter kontaktidest ära. Üldiselt on meil selline süsteem, et kuna Alina unustab pidevalt, et ma vene keelt ei räägi, siis küsib ta minu käest midagi kõigepealt vene keeles ja siis kohe inglise keeles järgi. Tol päeval, kui meil elektrit polnud, küsis Alina mult koju tulleskas elekter on ikka läinud ja enne, kui tema jõudis hakata oma venekeelset küsimust tõlkima, jõudsin mina tollele juba inglise keeles vastata. Peab ütlema, neiutis oli ikka väga kohkunud ja jooksis otsemat teed teise kahe juurde rääkima, et näe vastas vene keelele. Minul on iseenesest väga mõnus, kuna nüüd ei röögi nad enam kogu aeg, vaid pigem sosistavad oma salajutte :D:D
Mul on tunne, et mitte kellelgi neist pole eksameid. Alina läheb iga päev kell 8 õhtul magama ja ärkab nii kell 1 päeval. Esiteks, mis teema sellega on, et kellelgi on kogu aeg nii hirmus uni peal ja teiseks, mis mõttes nad lihtsalt molutavad ringi. Mina ei saanud vahepeal kolm ööpäeva magada, siis tudusin 6 tundi ja läks järgmine kaheööpäevane tööpäev edasi. Jobud.
Aa ja tähtsaid uudiseid teile ka! Mihkel kolib teiseks semestriks siia!Tüübik läheb mingi kohaliku ehtekunstniku juurde praktikale ja veedab siin neli töist kuud. Leidsime endile tibatillukese korteri ka juba, mis asub praktiliselt jõe ääres vanalinnas. Väga khuul. Kui sisse kolime, teen pilte ka :)
Aaa ja see ka - ma olen 1.-15. veebruar Eestis, kel tahtmist, tulgu külla. Mul pole niikuinii midagi tarka teha :D
Armastusega
Sirkka Johanna
Subscribe to:
Posts (Atom)