28.10.12

Suur aitäh kõigile, kes mulle kirjutanud on!! Väga tore on lugeda teie tegemistest!
Kui keegi peaks tahtma mulle paberkirju või postkaarte saata, siis mu aadress on Thakurova 1,160 00 Praha 6. Igaks juhuks võite ka lisada, et toanumber on S404.
Minuga ei juhtu midagi kuigi huvitavat. Ma unustan pidevalt fotoka kool kaasa võtta, ehk tuleval nädalal on meeles :D
  Elu möödub vaikselt. Kuna mul on nüüd toa internet, lahkun ma ühikast sisuliselt ainult kooliks. Saime ka uue projekti juhised kätte. Töötame nüüd tiimides ühe paviljoni kallal, mis idee poolest peaks reklaamima teise kursuse arendatavat rajooni. Keeruline värk, eriti arvestades, et osa meie tiimist on üsna suvakad inimesed. Minuga samas grupis on siis kutid, Usast, Norrast, Brasiiliast, Aserbaidžaanist ja Indoneesiast. Absoluutselt kõigil on täiesi erinev arusaam töötegemisest ja asja eesmärk. Nii et saab värvikas olema.

  Siin on pesupesemiseks kohutvalt nõme süsteem. Nimelt on iga korruse peale üks pesutuba ja selle jaoks ainult üks uks. Pesutoas on ainult üks pesumasin. Igal korrusel elab umbkaudu 100 inimest. Nõnda on pesupesemiseks löögile saamine päris tegu.

   Laupäeval ikkagi joppas ja sain oma hilpe siiski loputama minna. Minu võti viib mind kolmandale korrusele, pistan pesu sisse, panen masina tööle jalutan oma tuppa. Neljakümne minuti pärast olen tagasi, et pesu välja võtta, aga masina uks ei tule lahti. Kangutan natuke, uks annab sutsu järele, aga jääb siiski suletuks. Kangutan natuke veel, ikka sama. Lähen siis paar ruumi edasi asuvasse õpilasühendusse abi paluma. Mind aidata otsustanud kutt kangutab, kuis saab, aga tulemus jääb samaks.

  Okei, lippan siis alla registratuuri ja räägin oma murest. Tädi vastab, et jaaa, vahel on sellega jama, see on mingi turvateema, et viis-kümme minutit pärast pesu ei pruugi uks kohe lahti tulla. Selleks ajaks olin ma erinevail viisidel kangutanud umbes 20 minutit, aga otsustasin siiski igaks juhuks korra veel proovida ja ronisin tagasi kolmandale korrusele. Nagu arvata võite, tulemust polnud. Teist korda registratuuris olles tädi helistab kohalikule remondionule. Too lubab kohal olla umbes 20 minuti pärast, aga tädi lohutab mind, et selle aja eest mult raha ei võeta. Muidu maksab tund 20 korunat ehk natuike alla ühe euro.

  Onu ilmus kohale umbes 40 minutit hiljem. Selleks ajaks olin juba üle keskmise kuri ja valmis oma pesu sinna lihtsalt jätma. Onu proovib üht ja teist nuppu, uks ei avane. Võtab siis masinalt ümbrise pealt maha, proovib uuesti samu nuppe, tulemusteta. Kokku kõpitses ja vajutas remondimees umbes pool tundi, mille tulemusena ma siiski sain oma asjad kätte ja tädi mult raha ei võtnud. Ma ei kujuta ette, kas ma julgen enam oma pesu siin pesta :D

  Täiesti masendav, mul on šokolaad jälle otsas ja vorste on ka ainult kolm alles.
See nädal on mul rohkem aega, saate lõpuks ometi ka minu Praha-teemalisi mõtteid lugeda, mida minu sisse on juba hulgem kogunenud.

Armastusega

Sirkka Johanna

Aaaaaawwwwyeaaaaahh, arvake ära, kes sai My Space maketi eest kuruse ainukese A :D

Tervist, maugud!

   Kuna ma ehitasin terve nädalavahetuse ja esmaspäeva oma maketti, ei saanud ma vahepeal kirjutada. Homme saate pildi ka, mida ma siis lõpuks kokku meisterdasin :D

   Reede õhtul oli meil koolis beer pongi võistlus. Kes ei tea, msi on beer pong, siis sisuliselt on see mäng, kus tuleb ping-pongi palle üle laua vastase vett täis topsidesse visata. Kui sisse viskad, peab vastane jooma mingi kindla koguse õlut. Me mängisime paarides ja minu partner oli Sona, kes on Slovakkiast. Olgu kohe ära öeldud, ei, ma ei joonud õlut. Olin teinud vastavat eeltööd ja mulle väljastati eriluba radleri joomiseks.

   Väga tore pralle oli. Me küll kaotasime Sonaga päris haledalt, aga selle-eest sain tuttavaks terve hunniku teise kursuse inimestega. Ulme ikka, kust inimesed pärit on. Näiteks on meil üks kutt, kelle ema on kohalik ja isa Nicaraguast, aga ta käis siin venekeelses koolis ja nüüd õpib ingliskeelses ülikoolis.Või siis Lõuna-Korea kutt, kelle vanemad on küll Lõuna-Koreast pärit, aga elasid kaua Usas, aga kolisid Prahasse, kui Nam neljane oli, aga ta pandi ingliskeelsesse kooli.

   Nädalavahetusel ei teinud ma sisuliselt mitte midagi peale maketi. Kõige khuulim uudis on see, et mul on üle poole vorsti läinud. :D:D:D:D Ma ei tea, mida ma oma riisi, tatra või kartulipudru sisse panen, kui see otsa saab :D.

   Täna oli siis makettide esitlemine. Kuna ma ei tea, mis hinde ma sain, ei oska ma ka hinnata, kuidas mul läks. Õpilastele igastahes meeldis. Naljakal kombel oli minu makett ainuke, mis polnud valge ja ühtlasi ka ainuke, mille kohta tuli kommenaar, et sellesse tuppa tahaks kunagi päriselt sattuda.

   Internetiga on mingi jama, nii et ma ei rpuugi lähiajal siiski oma tuppa netti saada.

   Tervitustega

   Sirkka Johanna

Ühika pildid!

See on siis minu tuba. Minu voodi on ilmselgelt see, mille juures on hunnik pappi ja muud jama :D

Meite köök ja vastastoa uks

Ja see on siis ühikas ise - Masarykova kolej. 

Kui joppab, saate homme pilte koolist :)

Euroopa Nõukogu kulul silmini täis söönud

Sirkka Johanna

18.10.12

Tere!!!

 Tänan küsimast, mul läheb vaikselt. Panen oma maketti kokku ja teen muid koolitöid. Sattusin täna ülikhuuli kangapoodi, mis oli ruutmeetritelt ilmselt nii suur kui nt minu tuba, aga neljameetriste lagedega, mis oli paksult täis tuubitud erinevate kangastega. Mingi päev lähen tagasi, siis teen pilti ka.

   Aitäh kõigile, kes mulle midagi kaasa andsid! Nimelt on mu vanaisa praegu Prahas ja tõi mulle kõiksugu asju. Nt sain ma vanaemalt šokolaadi ja empsilt sooja mütsi, Leikilt kirjandust ja Mihklilt kirja raamatuga. Veel kord, aitäh kõigile :)

  Eile käisin vanaisaga Euroopa vanimas oma õllega pubis U Fleku. Istusime maha, tellisime süüa ja täiesti lambist hakkasid mehed meie kõrval eesti keeles rääkima! Ma polnud siiamaani siin ühtki eestlast kohanud, nii et mulle oli see veel üllatavam kui vanaisale :D Kutid olid tulnud Prahasse õlut jooma - enam ausamat vastust ei  ole võimalik välja mõelda.

  Muuseas, nüüd on mul fotokas! Varsti saate ekslusiivseid võtteid minu kuulsusrikkast elukohast ja koolist ja  kodupoest ja hambapesust ja vorstivõileivast ja millest kõigest veel.

  Praegu aga jooksen!

Kallistades

Sirkka Johanna

Elu-olu

Tsau, tüübikud!

   Andke andeks, et ma teile nii harva kirjutan. Ega siin polegi võimalik kuidagi välja vabandada, lihtsalt mul pole internetti, kus oma vabu hetki ülestähendustele kulutada.

   Olen end ühikas sisse seadnud, mul on nüüd teine toakaaslane veel(neiutis Sotšist) ja tegin tutvust ka vastastoa piffidega(Sibersist ja kuskilt mujalt Venemaalt). Nii et mul äärmiselt põnev nende venekeelset sädistamist kuulata. Õnneks annab see mulle vabaduse inimestega mitte rääkida ja enamik ajast on mu tuba tühi ehk elu on üsna rahulik.

   Koolis on mul nüüd lisaks konstruktsioonide loengule ka konstruktsioonide joonestamise tund, mis on võrdlemisi igav, sest õppejõud on veendunud, et me saame infost aru alles siis, kui ta on sama teavet umbes kakskümmend korda erinevat moodi lausesse pannud ja erineva pildiga illustreerinud. Muuseas näeb ta välja nagu meesvariant filifjonkast.

   Panen vaikselt oma projekti püsti, varsti hakkan vajalikke raamatuid tellima, mingi aeg peaks ka tšehhi keele tunnid algama. Kolmapäeval tuleb vanaisa, kellega ma kavatsen minna liha sööma. Viimase kolme nädala jooksul on ainus saadaval olev lihavorm olnud minu jaoks suitsuvorst, mida muide on alles ainult 5 latti. Neljapäeval peaksin oma tuppa interneti saama, sest neil pole wifit ja ma pean juhtmeühenduse hankima. Väidetavalt olevat eelmine aasta vestibüülis(mida khuuli sõna) wifi olnud, aga see olevat uuesti välja lülitatud, sest inimesed ei tahtnud enam oma tubadesse laiali minna ja melu olevat väga suureks läinud.

   Muide, ma loen uuesti Sõrmuste Isandat ja see on üllatavalt khuul triloogia. Asi võis ka selles olla, et ma esimest korda võtsin ma selle kätte umbes 12-aastaselt, aga see tundus mulle ikka rängalt igav ate ja lõpututse sõjakirjeldustega poistekas. Nüüd ei ole enam ei nii poistekas ega sõjane :D

   Lähen saan nüüd teada, mis hinde ma oma Piece of Prague'i eest sain.

   Tooliga ringi sõites

Sirkka Johanna

12.10.12

No neh, mul on ühikatuba!

  Kuna mul olid kõik dokumendid kontorist kätte saadud, läksin järgmise päeva varahommikul oma ühika registratrsiooni. Ja siis algas umbes selline asi nagu oli ühes Asterixi multikas, kus üheks 12 vägiteost oli ühest itaalia kontorist õige paberi kättesaamine. Esiteks on see maja täiesti ulmeline. Sellel on kolm või neli tiiba, mis teevad iseenda sees ringe ja koridorid keeravad vahepeal 360 kraadi. Suutsin sada korda ära eksida. Tund aega hiljem oli siiski kõik ankeedid täidetud, rahad makstud ja võtmed saadud.

  Koolis on mul käsil uus projekt, mil nimeks My Space. Sisuliselt pean ma sisutama kindate mõõtudega ruumi nii, et ma saaksin seal õppida, töötada, lõõgastuda ja niisama elada kuu aeg järjest, vannituba on eraldi olemas. Tulemus tuleb esitada maketi kujul, nii et saan hakata pisikesi papist asju ehitama. Kahjuks pole ma kuigi tugev ei sisekujunduses kui makettides, nii et saab näha, mis sellest välja tuleb.

  Õhtul kell viis hakkasin oma asju ühikatuppa kohale vedama. Kuna erinevad allikad väitsid, et taksot ei ole mõtet võtta, sest see on nii kallis ja Praha takso olevat ohtlik kah, siis ma viisin oma asjad kohale ühistarnspordiga. Ma arvan, mitte keegi tegelikult ei kujuta seda olukorda ette, mis ma eile läbi tegin. Esiteks käisin ma edasi-tagasi neli korda. Teiseks tähendas üks ots sõitmist nii trammi kui bussiga. Kolmandaks ei liialda ma, kui ma väidan, et mu vähemalt kaks minu kompsudest oli umbes 50 kilo. Neljandaks olen ma ju päris korralik seljainvaliid. Viiendaks oli mul kokku kolm ülirasket, kaks väga rasket, kaks keskmist kotti ja üks kartulikott, mis oli kartulikoti raskusega. Ja nõnda ma siis paarutasin. Mind aitas kokku kolm kutti, kõik kõige raskema kotiga, mida ma ei jaksanud mitte mingi nipiga tõsta, nii et ma lohistasin seda järel. Selle tulemusena said mitmed asjad viga ja lõhkusin ühe spordikoti ära, aga kui ma oleks selle endale kuidagi selga või õlale saanud, poleks ma enam edasi kõndinud, sest ma oleks reaalselt pooleks läinud.

  Kõik asjad olid kohal kella pooleks üheteistkümneks. Kokku siis viis ja pool tundi rassimist ja ma sain sõita 22 korda ühistranspordiga, sest osa tramme otsustab vahepeal sihtpunkti vahetada nii, et seda mainitakse alles siis, kui sihtpunkt on juba vahetatud ja vahepeal mingi osa tramme lihtsalt ei sõida mingist punktist edasi.

  Ma elan kolmeinimesetoas, kuid mul on praegu ikka ainult üks toakaaslane - Kasashtanist pärit Alina. Ta ei räägi kuigi palju inglise keelt, nii et meie suhtlemine näeb välja umbes nii, et tema räägib minuga vene keeles ja mina talle inglise keeles vastu. Ma kahtlustan, et see on mingi karmateema nende kuue aasta luhtaläinud vene keele õpiongute eest. Muuseas on ta ka korralik õigeusklik, nii et minu ühikatoas on kolm ikooni. Nõnda on tegemist üsna pisikese ja armsa neiuga, kes armastab väga läikivaid ja roosasid asju. Aaa, mu tuba on liilia "lõhna" täis, sest Alina kutt saatis talle mu meelest täiesti kohutava puhma liiliaid.

  Kui kedagi huvitab, siis vannituba ja köök on kahe kolmeinimesetoa peale, nii et tegelikult hullu pole. Rõõm on ka näha, et olen sattunud kokku inimestega, kes oskavad koristada, nii et midagi väga laiali ei vedele ja köögis saab liikuda end mustaks tegemata.

  Kolmapäeval tuleb vanaisa, lõnga, varraste, põdralihakonservide ja fotoka akudega, nii et järgmisel nädalal on oodata ka pilte :)

Kallistades

Sirkka Johanna

Neiu Siimso kontoritaktika

Tere üle pika aja :)

  Kuna ma otsustasin juba enne blogi avamist, et ma ei hakka seda kohta täitma aruannetega, vaid kirjutan ainult siis, kui midagi ka juhtunud on, siis saate uusi postitusi lugeda üle mõne päeva. Kui ma lõpuks ühikasse ära kolima peaks, siis hakkan jaokaupa jagama teiega ka neid tekste, mida ma Praha kui linna kohta olen kirjutanud. Kes ikka jaksab kogu aeg minu elust lugeda.

  Nädalavahetusel ei toimunud justkui midagi. Üsna suvaline passimine.
Esmaspäeval oli mul mu esimene konstruktsioonide tund, mis oli võrdlemisi igav. Sama võib öelda ka arhitektuuri ajaloo kohta, aga selle puhul võib probleemiks olla ka loengu jabur pikkus, mis on järjest ilma pausita peaaegu viis tundi.

  Kuna ma olen tuntud selle poolest, et suudan korralikku tööd teha vaid suure pinge all, siis võite kolm korda arvata, millal ma hakkasin tegema oma Piece of Prague'i projekti joonistama, kui oli teada, et ma seda teisipäeval lõunal esitlema pean. Ilmselgelt teisipäeva varahommikul. Ootamatul kombel sain isegi päris okeilt hakkama ja sain ka esimesena oma jutu ära rääkida. Teised olid valinud peamiselt parke ja erinevaid spordikeskusi. Ainult üks inimene oli valinud oma kohaks kunstimuuseumi, mis on mingis mõttes väga üllatav, sest idee poolest on siiski tegu inimestega, kes peaks kunstist väga huvitatud olema.

  Pärast projektide esitlusi tulid minu juurde kaks teise kursuse kutti ja küsisid, kas mu pärisnimi on ka My. Sattusin väga segadusse, aga väidetavalt oli küsimus tekkinud sellest, et kandsin oma väikese My'ga pusa, mul on punased juuksed ja ma kannan enamasti krunni. Igal juhul polnud need tüübikud nõus uskuma, et ma tegelikult pole My ja praegu kutsuvad nad mind kogu aeg My'ks, sest juhtumisi sattusime ka samasse semestrigruppi. Mind pandi gruppi, mida juhendab direktor ise - ei tea, mida sellest arvata, sest võimatu oli mõista, mille järgi meid gruppidesse jaotati.

  Teisipäeva õhtul leidsin lõpuks üles ka õige "kontori"(hulk kollaseid putkasid ühes kindlas metroopeatuses), kust saab osta kuupileteid. Läksin siis rõõmsasti järjekorda ja minu korrani jõudes avastasin, et putkas istuv tädi oli pealtnäha umbes 95-aastane. Andsin siis oma passi ja koolist saadud õppetõendi. Tädi võtab selle peale välja mingi igivana raamatulaadse toote ja hakkab a-tähe juurest indeksist midagi otsima. Vahel peal jõllitab tõendit, vangutab pead ja seletab midagi omaette( nii tõend kui jutt olid tšehhikeelsed). Üks hetk paneb oma "raamatu" käest, annab mulle dokumendid tagasi ja hakkab üle minu järgmise inimesega dialoogi karjuma, sest ta vist ei osanud minuga midagi peale hakata. Oiiiii vana, kui kurjaks ma sain, aga kuna õhtu oli juba käes ja tädi silmnähtavalt ühe jalaga hauas, ei hakanud ma praalima või uuesti proovima.

   Sain ka e-maili ühikakontorist, mis oli samuti tšehhikeelne(sest ilmselgelt võib eeldada mu ingliskeelsetest dokumentidest ja avaldusest, et ma saan tšehhi keelest aru), mis idee poolest ütles, et ma pean nende kuulsusrikkasse kontorisse naasma.

  Nõnda ma ka täna hommikul tegin. Ootasin väga viisakalt oma numbri ära, läksin sisse, olin üliviisakas, aga teatavasti on mul üks kohutav viga: kui inimesed räägivad samal ajal mulle otsa vaadates, arvan ma, et nad räägivad minuga. Ma tean, see on ääärmiselt võhiklik, aga ma olen ka veel väike tüdruk. Igal juhul seisin ma seal kontoris lihtsalt ja ootasin oma pabereid. Mõttes võtsin vastu otsuse, et senikaua, kuni minu poole ei pöörduta inglise keeles, ma ka ei reageeri, sest dokumente tädi kätte andes sain ma juba kaks korda sõimata, miks ma segan vahele tema ja ta kollegi vahelisele dialoogile. Kõik aga kulmineerus sellega, et ma sain paberi, mis ütleb, et mind ootab homsest tuba Masarykova ühikas!!!! Isegi hind pidi jutu järgi odavam olema, kui ma olin eeldanud. Iseenesest tegi mind natukene ärevaks aga tõik, et mu toa number on E404 - võib ju juhtuda, et lähen homme kohale, aga mu tuba on not found.

  Muide, leidsin endale bussist tuttava! Sõitsin koju ja lugesin Sõrmuste Isanda esimest osa, kui minu kõrval istuv neid mind ootamatult kõnetas. Tegu oli ühe saksa tüdrukuga, kes olevat aasta Eestis vabatahtlik olnud ja tundis keele mu raamatus ära. Väga armas neiu oli ja vahetasime kontakte, nii et nädalavahetusel lähme ilmselt kohvile :)

  Koolis ei saanud täna arvutitunnis pea mitte midgai aru, aga õnneks on kõik materjalid netis saadaval, nii et teen asja endale nädalavahetusel korralikult selgeks.

  Täna käisin uuesti kuukaarti hankimas. Mõtlesin, et ilmslet tuleb kasutada sama taktikat, mis ühikakontoris - lihtsalt mitte reageerida. Ja see toimis! Seekord iseenesest oli kuudis ka umbes 75-aastane tädi, eks rääkis inglise keelt, aga ikkagi! Mul on nüüd minu piltiga kuukaart :D

  Kahjuks seekord ei saa kooli majandusalajuhataja mind ära viia, nii et ma ilmselt võtan takso. Saame näha, mis kino saama hakkab.

  Vot ja selline mu elu ongi :)

 Varsti saate siis ülevaateid ka Prahast kui eluvormist minu silmade läbi, praegu mul lihtsalt pole jõudu olnud oma mõtteid väga "paberile" panna.

  Bussiga ringi paarutades

Sirkka Johanna



 

6.10.12

  Andke andeks, et ma paar päeva kirjutanud pole. Kiire on olnud ja stuffd.

  Neljapäeval oli mu esimene „fieldtrip“ kohta, mida me oma semestritööna analüüsima ja arendama hakkame. Üsna suvaline linna ääreala ühe kõrge tehase, mõne üksiku kortermaja ja suuuuure golfirajaga. Mõnikümmend aastat vanast tehase- ja kontorihoonest olid kõik muidugi tohutult vaimustuses, rääkisid kui lahedalt vintage see on ja klõpsisid muudkuui pilte teha. Mu meelest nägi see ehitis välja nagu Viljandi tikuvabrik või midagi sama põnevat(tegelt räägib praegu siin meeeeeletu kadedus, sest minu fotokas praegu ju ei tööta :D).

  Meile tuli uus kursusekaaslane, kutt Aserbaidžaanist, kes on ka otse keskkoolist. Ilmselgelt on ta väga vaikne praegu, näeb välja nagu 15-aastane ja räägib ainult täislausetega. Pakun, et teised näevad mind ka samasugusena :D

  Reedel oli mul esimene geomeetriatund, mis osutus joonestamiseks. Ma olin valmistunud rohkem selliseks Toomas Rähni(minu keskkooli klassijuhataja ja matemaatikaõpetaja) stiilis mitmel tasandil olevateks sirgeteks või midagi, aga seal tulebki sisuliselt ainult joonestada. Mis ei tee mitte midagi paremaks, sest ma ei saanud siiralt mitte midagi aru. Esiteks oli aine ju ingliskeeles ja ma pole kõigi terminitega veel kursis. Teiseks,nagu õpetajatega ikka on, olid lektoril täiesti teistsugused võtted võrreldades minule teadaolevatega. Kolmandaks unustas tädi vahepeal ära, et ta annab tundi ingliskeelsele seltskonnale ja rääkis osa infot tšehhi keeles. Ütleme nii, et meeleolukas oli.

  Leidsin ka ideaalse koha oma Piece of Prague'i ülesande jaoks(rääkisin sellest kunagi juba siin). Tegu on suhteliselt pisikese tänavaga vanalinnas, kus asub Praha ainus ainult ingliskeelsete raamatutega raamatupood ja see on uskumatu armas koht. Raamatupoe vastas on Jakobi kirik, mis pole küll sama uhkelt ehitud, kui Praha esinduskirikud, aga on selle võrra toredam. Raamatupoe kõrval on aga kohvik, kus müüdi peaaegu et mõistliku hinnaga teed. Nüüd pean ma sellest alast tegema kolm joonist: pealtvaate, eestvaate ja ristlõike. Ausalt, ma ei kujuta ette, kuidas peaks välja nägema ristlõige tänavast või poest. Samamoodi ei tea ma veel, kuidas ma eestvaadet joonistada saan, kui ma majade kõrgusi ei tea ja seda joonlauaga mõõtma ei lähe. Pealtvaatega pole väga muret, sest mul on kaart, millel on mõõtkava märgitud(isenesest on mul olemas veel eraldi akvarelljoonistustega vanalinna kaart, aga sellel polnud mingit mõõtkava, mis võib ka mõistetav olla, sest miskipärast on kaardil kõik majad ebaloomulikult pikad).

  Nagu te teate, sures mul telefon ära. Polnudki Tele2 viga, hoopis mina ise olin helistanud nagu sõge metslane ja arve oli piirangu ületanud.

  Saate aru, jõuludeni on üle kümne nädala ja minul on alles vaid kuus ja pool vorsti. Täiesti ulme, ma ei saa aru, kuhu see kaob, või noh, tean küll, see kaob riisi sisse, tatra sisse, kaerahelveste sisse, väikeste võikude peale, suurte võikude peale ja niisama lipsudena kõhtu. Sellise tempoga pean novembris hakkama riisi sisse vorsti asemel Vana Tallinnat panema. Muuseas, siin on võrdlemisi masendav süüa teha, sest ükspuha, mis ka ei valmistaks, ikka on kalalõhn küljes, sest köök haiseb nagu meri. Samas ei maksa mul viriseda, mu oma tuba on tugeva suitsuvorsti lõhnaga :D

  Tuba näeb oluliselt puhtam ja korralikum välja, kui kohvrikaas kinni panna. Võtke teadmiseks.

Aaa, ma sain õppelaenu kätte! Nüüd lähen teen põhimõttelisi kulutusi nagu ühistranspordi kuukaart ja telefoniarve.

Niivõrd lahe elu mul praegu ongi.

Muumitrolli lugedes

Sirkka Johanna

Telefonikant

Armsad inimesed, kes mulle tänase päeva jooksul ilmselt helistada on üritanud(=emme ja Mihkel)!
 Mu sim-kaardil on miskit viga ja ta ei suuda enam ühtki telefonivõrku vastu võtta. Ehk siis mul ei ole levi. Jah, ma püüdsin võrku leida ka empsi kaasa antud telefonis, sama jama. Ilmselt on tegu mingi Tele2 äärmiselt suurepärase uuendusega. Ma olen netis teie aja järgi umbes kella kümne-üheteistkümneni. Kui rääkida tahate, olen olemas.

Armastusega

Sirkka Johanna

Mõtisklusi

  Nagu ma mainisin, kui ma midagi tarka teinud pole, muutub see reisiblogi automaatselt korraks tavablogiks. Kui kedagi siiski huvitama peaks, mida ma täna tegin, siis käisin arcutitunnis ja õpinguteks ettevalmistuse tunnis. Mõlemad tundusid põnevad ained ja lektorid olid ka khuulid.

   Millest ma aga tegelikult täna räägin, on hoopis minu suhe mu kursakaaslastega. Nagu te teate, olen ma kõige noorem ja ka ainuke, kes on tulnud ülikooli kohe pärast keskkooli. Ja kuna me pidime ettevalmistustunnis endast veidi rohkem rääkima, selgus, et umbes kolmveerand kursusest on varem kas disaini õppinud või sel alal töötanud. Ehk siis ma olen kõige noorem, kõige väiksema elukogemusega ja ma tunnen oma eriala kõige vähem. Ütleks, et päris metal stardiplats -.-

   Mina olen aga esimesest päevast peale leiutanud, kuidas saab nii olla, et me oleme sama eriala inimesed ja sellegipoolest pole mul nendega pea mitte millestki rääkida. Ja nüüd sain ma aru, kuidas ma nendest nii väga erinen – ma ei püüa end mängida osavamaks, erudeeritumaks või üleüldse kogenumaks. See on niii naljakalt veider, kuidas 21-aastased neiud omavahel arutavad, mida kõike nad disaininud on ja räägivad, kuidas üks neist pidi mingi asja vormi loomiseks Immanuel Kantist lähtuma. Päris ausalt WHAT THE FUCK? Esiteks, milline see vorm siis päris välja nägi, kui see Kantist inspireeritud oli. Selline, mis oli, aga tegelikult ei olnud ka, sest olemine sõltub sellest, kas me oleme või mitte ja see omakorda sellest kas me pistame endale hommikuti herneid ninna või ei.

Teiseks, no päris ausalt, kes sellist juttu usuks ja kuidas see info inimest kaunistama peaks?

   Ja teine asi – väga paljud rääkisid, kuidas nad on aasta selles ja teise selles ülikoolis ettevalmistuskursusi võtnud või lihtsalt kooli pooleli jätnud, et Prahasse tulla. Kuidas on võimalik, et nad ei oska joonestada? Et nad ei tea, mis on kolmvaade?

   Kolmandaks, kuidas ma üldse siis siia kooli sisse sain, kui kõik teised juba ette disainerid on? Sellises olukorras oleks olnud loogiline, et ma saan vastuseks, et saa veidi vanemaks, tegele millegi muuga ja tule siis. Ma ei saa midagi aru enam.

   Mõtlesin, et peaks hakkama koolis ainult multikategelastega t-särkides ja punupatsidega käima. Oleks vähe värvikam elu loengutes:D

   Kindlasti ärge arvake, et kool oleks nõme või et ma üldse nende inimestega läbi ei saaks. Kool on tõesti lahe ja ilmselt vajan ma veel aega, et harjuda oma kõige nõrgema staatusega.

Armastuega

Sirkka Johanna

1.koolipäev

  Ärkasin kell 7.02 selle peale, et minu lahtise(lahti oli ta sellepärast, et ma lihtsalt ei jaksanud seda kinni lükata ja see oli minu tuleku ajal avatud) akna all hakati midagi puurima. Ja koormaid maha panema. Ja haamerdama. Rõõm missugune.

  9.45 pidi algama minu esimene tund. Vedasin end kohale ja sain teada, et täna on hoopis teisipäev ja mina vaatasin esmapäeva tunniplaani. Tunnid algavad kell kaks. -.- kuis saab nii uimane olla? Peale selle sain teada, et mu esimesed neli(!!!) arhitektuuriajaloo tundi olid ära olnud juba eile, sest tunniplaan muutus ja kõik teised olevat kohal olnud. Noooo, khuuul. Mis seal ikka, ülejäänud korrad üritan kohal olla.

  Küll aga oli sellest hommikusest siiski ka kasu. Nimelt viis kooli majanduskunn mind koos mu kohvritega Strahovisse tagasi. Onu oli väga häiritud sellest, et ma nii kehvas majas elan ja et vannitubasid on ainult üks terve maja peale, nii et ta lubas mulle pühalikult, et püüab teha kõik mis võimalik, et ma saaksin oma ühikatoa varem.

  Te ei kujuta ette, kui tore on olla oma asjade keskel. Laotasin oma vorstid laiali, seadsin pildid lauale tegin endale oma vanaemalt saadud veekeedukannuga teed. Oleks internet ka, võiks selel kohaga isegi ära leppida.

  Kella kaheks olin tagasi Archipis. Algas minu esimene erialatund – architectural design – ja esimest korda oli kog kursus korraga kohal. Minu kursusel on inimesi UKst, USAst, Prantsusmaalt, Tšehhist, Mehhikost, Brasiiliast, Venemaalt, Norrast, Taist, Hiinast, Kasaštanist ja ilmselt kuskilt veel. Võrdlemisi kirju seltskond ja juba võis näha naljakaid stereotüüpe: mehhiko kutt ei lahkunud kordagi oma kauboikaabust, norrakad hängisid ringi üliminimalistliku disainiga riietes ja blondide juustega, vene tüdruk ei saanud suurt midagi aru, aga oli õnnelik, et tasuta kohvi pakuti, hiina kutt näppis küsis umbes kõigilt inimestelt, kas meil fotograafiatund ka on. Kusjuures, ma olen oma kursuse kõige noorem inimene, minust järgmine on 21-aastane.

  Loeng oli paduigav. Direktor rääkis oma projektidest ja kuidas ta neid lõi jne. See-eest saime me põneva ülesande selleks nädalaks – me peame leidma Prahast 10x100 m mõõdus tüki, kus ma tahaksin veeta 10 tundi järjest. Ehk siis sisuliselt pean ma otsima Prahast koha, mis mulle meeldib ja kus mul oleks võimalik sisustada terve päev. Näiteks mõne kvartali, kus on nii raamatukogu, raamatupood kui park, kus saab raamatuid lugeda. Leidnud endale sobiva koha, peame me sellest tegema pealtvaate, ristlõike ja mingi vaate veel. Muuseas sain ka teada, et ma olen ainus, kes on varem midagi joonestanud ja ei pidanud üle küsima, mida tähendab pealtvaade(aitäh, Ene!).

  Selline mu elu siis praegu on. Homme on esimene arvutitund ja neljapäeval esimene väljasõit, et saaksime oma selle semestri põhiprojekti asukohaga tutvuda.

Kahjuks ei saa ma teile pilte teha, sest mu fotoka akud peavad ka vastlaetuna vastu max 1 minut.

Turbokaid ja vorsti süües

'Sirkka Johanna

Essa koolipäev

   Kuna eilne päev polnud kuigi värvikas, siis ei ole selle kohta ka midagi pikalt rääkida. Tsillisin nagu hiina turist mööda vanalinna ja jõllitasin kõike, mis ette juhtus, sest Prahas on iga komas maja väga ajalooline, ilus või põnev.

  Küll hakkas kino pihta täna kella kaheksa ajal hommikul, kui ma jõudsin kõiki Praha ühikaid haldava kontori ukse taha. Võtsin numbri ja sisse saades ei olnud too tädi nõus minuga ingliskeeles suhtlema. Kui ta seda lõpuks tegi teatas ta, et pean täitma ühe avalduse, mille mina kunagi juba netis olin täitnud ja neile saatnud, aga ilmselgelt tädi teatas, et ta ei saa must aru ja viskas mind oma koopast välja. Täitsin siis avalduse ära, läksin tagasi, sest minu number veel vilkus. Aga eiii, see, et minu number vilkus, pole võimalik, sest tädi ütles nii. Okei. Võtsin uue numbri ja ootasin oma korda. Saanud tagasi sisse, võttis tädi isegi mu paberid oma kätte ja vaatas neid. Ja ilmnes järgmine „probleem“, milleks oli siis see, et minu ülikoolitõendile(paber, mis tõestab, et ma olen päriselt ka nimekirjas ja õppiv) poldud kirjutatud, et ma õpin täisajaga. Archipis ei saa osalise ajaga õppida, isegi Erasmust ei võeta vastu. Nojahh, löntsisin siis kontorist välja, mingid India poisid soovisid minu õnnetu näo peale veel vedamist ja hakaksin kooli poole minema.

Kaasas oli mul umbes 15 kilo asju. Mina olen seljainvaliid. Võite kujutleda mu rõõmu, kui ma sain aru, et kooli viiv tramm asub mingis salapeatuses. Ja kui suur oli mu rõõm siis, kui ma sain teada, et ma sõitsin vale trammiga ja pidin tagasi sõitma. Lõpuks aitas mind mingi kutt, kes ilmselgelt lihtsalt haletses mu õnnetut olekut. Vahel on sitahäda olemisest ikka kasu.

  Jõudsin kooli viieminutilise hilinemisega, millest polnud hullu, sest osa rahvast jäi oluliselt rohkem hiljaks. Direktor pidas kõne, esmakursuslastele jagati nänni(muuseas ka kaart, kuhu on kohalike noorte poolt lisatud kõik olulisemad kohad, näiteks odavamad õllekad ja salapargid ja kohad, millest tuleks eemale hoida, kui ei taha nuga saada). Pärast seda võtsin herr Pištekil nööbist kinni, kes oli väga õnnetu, et minuga selline lugu on ja kirjuats mulle uued tõendid. Orienteerusin tagasi sinna kontorisse ja sain paberid ära antud ning pean nüüd 10. oktoobrini ootama, siis saab teada, kas mu taotlus rahuldati ja kuhu ühikasse ma sain.

  Olin äääärmiselt õnnetu ja kuri ja tahtsin tädile Vana Tallinaga piki pead äsada. Bronnisin siis endale sinnasamma hostelisse toa veel nädalaks ja läksin Archipisse oma kohvrite järele, sest mina ei suuda enam oma asjadeta elada. Seal aga teatasis mulle Pištek ja majandusjuhataja, et nemad ei saa mind nii raskete kohvritega kuhugi lasta ja hoidku ma oma asju ühe päeva veel siin ja mind viiakse homme pärast kooli autoga ära. Lisaks veel trööstisid mind ja rääkisid, et see pole reaalselt võimalik, et mu taotlust ei rahuldata, sest ühikaid on Prahas palju ja need on suured. Kuldsed inimesed on seal Archipi juhtkonnas.

  Tsillisin siis end vanalinna, käisin toidupoes hommikusööki ostmas ja lubasin endale luksust süüa päriskohvikus salatit. Kirjutasin ka Nordeasse ja teate mis, MA SAAN SEE NÄDAL ÕPPELAENU! AAAAAAWWWWWYEAAAAHHHH! Vähemalt on see mure kaelast.

  Kuulge, kas Eestist tuli ka Casual Vacancy(J.K. Rowlingu uus raamat, mis on täiskasvanute krimiromaan) välja? Sest siin just tuli ja mul on kohutav ahvatlus seda endale osta (maksab 600 korunat ehk umbkaudu 24 euri).

Nii palju siis minu praegusest elust. Homme saate reportaaži esimesest päriskoolipäevast.

Igatsedes

Sirkka Johanna