Pärast viit nädalat suremist, olen ma jõudnud endaga nii kaugele, et ma olen võimeline vabatahtlikult rohkem kui kolm lauset kirja panema. Ma ikka ei talu teaduslikke esseesid.
See semester oli mul kolme eksaminädala jooksul mingi moel ära vastata 8 ainet ja tundes Archipi inimesi, siis midagi normaalset ei lootnud ma algusest peale. Ma olen juba mõnda aega arvanud, et salaja juhivad meie kooli 70-aastased itaalia vanapässid, kelle arusaam ajakavast kui sellisest on sarnane seapõrnalt ilma ennustamisega. Mis minu jaoks väljendus selles, et kaheksa aine jaoks oli eksamikavas kirjas 4 kuupäeva, kõik samal nädalal. Sest noh, inimesed tahavad ju kodumaal ka olla ja keegi ikka kukub läbi, siis peab neile ka aega jääma enne uue semestri algust ja nii. Pmts total metal bullshit. Registreerisin oma kehal enesest väljumise tunnusmärke ja tormasin kantseleisse (hahaha, see sõna ei ole ju päriselt tegelikult enam olemas) õiglust nõudma. Kuna ma olen juhtumisi mõistlike inimeste nimekirjas, siis mind võeti kuulda ja üks mahuline teooriaeksam tõsteti teise nädala esmaspäevale. Ja siis tõsteti sinnasamma ka kunstiajaloo eksam, mis on üks võikamaid, mida keegi üldse kunagi näinud on. Nii et ikkagi 4 kuupäeva, lihtsalt vahed on laiemad. Okei, mis seal ikka.
Päris kõige esimene asi oli "model-making", kus ma 14 nädala jooksul mitte ühtki maketti ei teinud, sest savist büsti voolimine on arhitektidele oluliselt tähtsam kui makettide ehitamine. Ootamatult sain selle sama nõia, kellega mul eelmine aasta joonistamine oli, kursuse ainukese A, sest ma olin kõik tunnid kohal. Et siis tegelikult ei olnud need büstid ka olulised.
Edasi tuli kõige tähtsam- eriala kaitsmine. See oli see, mille pärast sai sisuliselt nädal aega järjest üleval istutud. Mu kehal tekkis mingi uus stressijaburus, milleks oli see, et kõik hambad korraga valutasid kogu aeg. Mul pole mitte kunagi hammas isegi üksikindiviidina valutanud, rääkimata siis tervest reast hammastest, mis korraga jauravad. Väga segadusse ajav. Igal juhul, sain ma oma asjad neljapäeval üle antud ja reedel läbi häda vastatud ja kokkuvõttes sain B kätte, mis on suur asi, sest A said ainult kolm kolmanda kursuse inimest.
Siis jäi kaks päeva, et õppida kaheks eksamiks, millest üks oli staatika. Arhitektuuriajalooga on alati lihtne värk, sest see on alati valikvastustega ja kui ei tea vastust, tuleb pakkuda B, sest see on sisuliselt alati õige. Mida ei olnud staatika. Kuna ma kesksemestri eksamist läbi kukkusin, siis hirm oli ikka naha vahel. Olenemata sellest, et materjalidega eksam oli. Ikka oli õudne. Nii et ma olin ikka väga üllatunud, kui ma lõpuks C kätte sain (ja A arhitektuuriajaloo eest).
Ingliskeelsed esseed pole kunagi minu ala olnud. Eriti kui need on 3000 sõna pikad ja räägivad kariibi naiste raskest elust New York'is. Selle pidin ma siis ühe õhtuga tootma, sest kogu kool pidi kohustuslikus korras terve teisipäeva koolis veetma ja kaaslaste esitlusi vaatama. Ausõna, ma pole kunagi varem üht teksti kirjutades nii palju piina talunud. Ma lihtsalt ei taju seda "olen-nõnda-teaduslik-aga-vahepeal-tõmban-täiega-nalja" stiili, mida meilt üldjuhul oodatakse. Päev pärast sotsioloogia tähtaega oli veel linnaplaneerimise plakat ja esitlus, mis oli nõme eelkõige sellepärast, et ma olin paaris oma sõbranna Sonaga, kes lihtsalt ei oska kehvas olukorras suhelda ega tegelikult üldse midagi teha. Ehk siis kuigi ma olin ta jätnud hommikul kell neli kooli täies teadmises, et kui ma mõne tunni pärast tagasi olen, on kõik valmis ja Sona on magada saanud, siis reaalsus oli see, et ma sain pool tundi pärast tähtaega alles printima minna. Rääkisime me muidu sellest, kuidas Tallinn oma planeerimisega ikka üldse hakkama ei saa, mis pole just keeruline teema, aga sellegipoolest. Nõnda olin ma isegi üllatunud, et ma sealt B kätte sain, sest Sona slaidid jooksid ka kokku poole esitluse pealt.
Kõik see oli aga naljamäng selle kõrval, mis nüüd tuli. Kõik oleks täiesti okei olnud, kui nendel ajakava inimestel oleks vähegi mõistust peas, sest nii non-bearing structures kui ka kunstiajalugu (Vana-Egiptus kuni Gooti lõpp) ei ole tegelikult keerulised ained. Lihtsalt väga palju tuleb korraga meenutada, eriti kui eksamid on tunniajase vahega -.-. Ja lõpp oligi see, et kui ma olin kunstiajalooga maha saanud ja kirjutasin juba järgmist eksamit, oli ainus meeldetulev asi Cesky Krumlovi Madonna tunnused. Samas kui hommikul kunstiajalugu kirjutades ei suutnud ma meenutada mitte ühegi Vana-Egiptuse teose dünastiat, sest nende asemel olin ma õppinud tavalisemate katusekonstruktsioonide soojustamist. Non-bearingu sain ma B, aga kunstiajalugu on veel teadmata. Selle ainega on veel muidugi ka see jama, et õppejõud otsustas mingitel põhjustel registreerida eksami testina, mis tähendab, et kui läbi kukud, siis rohkem katseid pole ja teed terve kursuse kohe uuesti. Geniaalsed inimesed ikka.
Eksamiperoodile andis oma panuse ka meie ülemine naaber. Küllap sai uusaastalubadusi jagatud või midagi, aga igal juhul keegi hüppab kolm korda päevas hüppenööriga meie kohal. Kell 12 päeval, kell 6 õhtul ja 12 ajal õhtul. 10-15 min järjest. Alul me arvasime, et tegu on ehk millegi põnevamaga, aga no kes ikka siis kellaaegadest nii väga kinni peaks.
Mihklil käib siin ka sess praegu, millega seoses on ta avastanud enda jaoks mingi jabura magamisrežiimi, mis tähendab, et ta magab kolm tundi iga 12 tunni järel. Ei tundu väga töötavat, aga samas, kui ta oleks osav loogilistest otsustes, siis ta ilmselt ei elaks minuga koos.
Kui kellelgi on tahtmist minuga esmaspäeval (10.02) skaipida, siis ma olen tõenäoliselt kodus ja rõõmus kõigiga rääkima. Tõesti ei tea, mida ma oma sünnipäeval teha kavatsen, sest Mihklil on samal päeval pikk eriala kaitsmine, aga samas on ta juba kaks nädalat kahtlaselt (kahtlasemalt) käitunud, nii et võib-olla ma ei peagi sellele ise mõtlema. Igal juhul, kui muud põhjust ei tundu leiduvat, võite esmaspäeval minu puhul tipsutada.
Siin oli täna kümme kraadi sooja!
Sirkka Johanna
