Kuna mul tõesti ei ole teile mingeid põnevaid lugusid rääkida, peate leppima suvaliste tekstijuppidega erinevatel teemadel, mis mul meelde tulevad.
Eelmisel nädalal toimus meie kodutänava läheduses teeremont, mis tähendas, et minu tavaline kooli oli tugevalt häiritud. Pidin tavalise otse kooli viiva liini asemel kasutama liini, mis viis mu vanalinna ja seal ümber istuma järgmisele. Kehvemal juhul pidin pärast vanalinnas ümberistumist poole tee peal uuesti trammi vahetama. See kõik pani mind mõtlema Praha ühistranspordi laitmatu maine peale. Väidetavalt on Prahas üks maailma parimaid ja loogilisemaid trammi-bussi-metrooliiklus. Ma olen siin elanud nüüdseks pool aastat ja ma ei mõista, kust on selline jutt tulnud. Trammid jäävad kogu aeg hiljaks, bussi ei pruugigi tulla. Tihtipeale näen olukordi, kus sama liini trammi tuleb kolme minuti jooksul neli tükki järjest ja siis ei tule järgmised tund aega mitte midagi. Eriline idiootsus on see, et autod tohivad trammiteel sõita, mis tähendab, et tihtipeale leian end lõksus hommikuses liiklushunnikus ja ma ei saa ju trammi pealt maha ka, sest uksi väljapool peatusi ei avata. Ükspäev jala koolist tulles nägin, kuidas õhtuse ummiku ajal oli Leegioni sillal reas kaheksa seisvat trammi, mis kõik olid inimesi täis. Kaheksast viis olid number 9 trammid.
Veidral kombel on hakanud meie asjad üles ütlema. Näiteks suutis Mihkel eelmine nädal niimoodi magada, et tema linasse(meil on enamik voodipesu mõeldud üksikvoodile, nii et mõlemal on oma tekk ja lina) tekkisid paarisentimeetrise läbimõõduga augud. Lina oli muidugi ka tuttuus, minust kindlasti vanem ja kui emps selle mulle andis, siis te tegelikult ka hoiatas mind, et tegu on ikka üsna võrklinaga. Aga sellegipoolest on tore mõelda, et elad koos inimesega, kes magab oma voodis nii kõvasti, et linasse tule auk.
Samamoodi on hakanud tekkima augud meie kastrulisse. Ausõna, mina pole sellist asja varem näinud, aga need kohad, kust email maha on tulnud, on üsna õrnaks muutunud. Ilmselt on asi ka gaasipliidis, nii et emailita kohad on pidevalt otsese tule all. Jällegi, tegu on otse nõelasilmast tulnud asjaga, mina näiteks ei mäleta seda aega, kui toda kastrulit meil kapis polnud.
Pannile hakkab ka varsti auk sisse tekkima. Ma ei tea, võib-olla käivad meie naabrid meie asju kulutamas, sest see pole võimalik, et meie tuliuued asjad niimoodi korraga surema hakkavad.
Ostsin endale ükspäev pusle. Imeilusa Mucha(loe Muhha) joonistatud pildiga tuhandetükiline pusle. Olin endaga nii rahul, lootsin, et nüüd saab paar nädalat mõnusasti aega viita. Rõõmu oli täpselt seitse tundi(kaks õhtut), sest siis sain pusle kokku -.-. Äärmiselt häiriv. Järgmine kord pean ilmselt soetama endale 12000-tükilise Sixtuse kabeli repro, seda peaks vähe kauemaks jätkuma.
Küll aga tähistas see pusle minu uue khuuli projekti algust ehk siis otsustasin, et ei ole mõtet vaest mängida ja ostan endale iga kuu ühe pusle/raamatu/plaadi. Lihtsalt selle eest, et ma olen niivõrd suurepärane ja kuna ma eriline riidefänn pole, siis tundub see plaan õige ahvatlev.
Kool on üldiselt korras. Mate on praegu päris okei (ptüi-ptüi-ptüi) ja eriala ka sujub. Mis aga tüütu järjekindlusega nõme on, on joonistamine. Probleem on ikka sama - ma ei taju pudelite atmosfääri. Ja üleüldse ei taha ma selle vaikelu tunnet enda sisse lasta. Kogu selle tramburaitamise peale pani see tädi mulle esimese pildi eest A. Silmakirjalik jobu.
Viimasel ajal olen ma erinevate ainete raames käinud tohutult palju ekskursioonidel. Sel nädalal käisime kolmel, enne seda ka kolmel, tuleval nädalal peaksime jõudma kahte kohta. Asi nimelt selles, et erialatunnis tutvume me praegu ehitiste erinevate funktsioonidega ja külastame erinevaid kohti. Ja kuna meie juhendajate seas on Praha ühed parimad arhitektid, kes on ehitanud erinevaid olulisi maju, oleme me sattunud näiteks Praha kõige kallimasse katusekorterisse. Järgmine nädal lähme vaatame kaubanduskeskuste telgitaguseid.
Sama käi ka arhitektuuri ajaloo kohta. Me oleme jõudnud romaani arhitektuurini ja kuna Prahas on umbes 100 maja, mis on sellest ajastust säilinud, siis on nii kõige lihtsam õppida. Ja siis veel Project Presentation, kus me kondame mööda galeriisid ja olulisemaid kaasaegseid ehitisi ja pärast koostame nende põhjal näidisartikleid "ajakirjale".
Mul tuleb varsti tilluke lihavõttevaheaeg! Tegelikult on see rohkem küll kuuepäevane nädalavahetus, aga vahet pole, iga vaba päev on rõõmus päev :D Selleks ajaks meil erilisi plaane pole, aga kuna Mihkel pole tutvunud pea ühegi Praha vaatamisväärsusega, kavatseme võtta ette pikema jalutuskäigu ja võib-olla sattuda isegi mõnda muuseumi.
Ausalt, mina ei saa aru, mis keiss selle ilmaga üldse on. Ühel päeval on päike ja kümme kraadi sooja, järgmisel sajab lund ja on miinuskraadid, siis sajab kaks päeva vihma, siis uuesti lund, siis on kaks päeva soe. Väga keeruline. Ma ei oska enam mitte midagi selga panna majast välja minnes. Järgmiseks nädalaks lubas -10, kuigi praegu on õues 12 kraadi sooja. Ma ei saa öelda, et see oleks mingi mõnus ilm, kui kunagi ei tea, mis toimuma hakkab.
Ükspäev poes unustasime, et meil on juba terve liiter piima ja ostsime uue ning kasutasime seda. Kui me siis vana terve pudeli piima avastasime, oli selle säilivuskuupäev järgmiselt päeval, aga ikkagi oli kahju terve liiter ära visata. Selle hardushetke tulemusena oleme me nüüd juba kolm päeva hommikuks, lõunaks ja õhtuks ainult pannkooke söönud. Asja teeb veel mõnusamaks see tõik, et me pole siiamaani poest leidnud tavalist nisujahu, nii et tegu on mannalaadse jahuga tehtud pannkookidega. Siin on üldse mingi imelik värk jahu ja muu põhiliste koostisainetega. Võib leida kümneid erinevaid koogi-pudingu-keeksi-leiva-küpsise-"jahusid", aga tavalist nisujahu pole-.-
Meil käis soolaleivaline! Minu koolisõbranna Sona tuli meile eelmine nädalavahetus külla. Mina tegin oma pisikeste käppadega täidetud paprikaid ja tomateid ning Sona oli koogi valmistanud. Täitsa armas õhtu oli, näitasin talle meie meeletuid valdusi ja paremaid asju, mis meil siin olemas on. Sona suutis muidugi iseendaks jääda ja jäi hiljaks stiilsed kolm tundi, aga me polnud kurjad, saimegi niisama ringi vahtida. Sellist luksust juhtub harva.
Eile õhtul vaatasime filmi "Pilveatlas" ja mulle väga-väga meeldis see. Teose režissöörideks olid vennad Wachowskid, kes küll tegelikult ei ole enam vennad, sest üks neist vahetas sugu ja on nüüd punapäine naine ja näitlejateks Tom Hanks, Hugo Weaving, Halle Berry, Hugh Grant, Jim Broadbent, Ben Whishawjne. Ühesõnaga tõotas see film algusest peale head ja ma ei pidanud pettuma. Mulle on alati meeldinud mõistatuselaadsed lood ja see oli üks parimaid, mida ma näinud olen. Keeruline on öelda, millest lugu rääkis, sest lugusid oli selles filmis kümmekond. Kõik näitlejad tegid vähemalt 6-7 rolli ja osa neist olid ikka väga ootamatud. Kuna "Pilveatlas" on algselt ikkagi raamat, saab sellest ka minu aprilliost, sest kui raamatu järgi tehtud film on väga hea, peab raamat olema midagi geniaalset. Noh ja minusugusele filmimuusikaaustajale oli suureks rõõmuks soundtrack midagi imeilusat. Soovitan teile kõigile, aga selle filmi jaoks peab eraldi aja võtma. Ja seda aega peab jaguma kolme tunni jagu.
Muuseas, Ewert & And The Two Dragons tuleb Prahasse! Plaanime kindlasti minna, sest piletihind on ka peaaegu mõistlik. Saab khuul olema:)
Ja rääkides khuulidest asjadest, siis mai alul tuleb meitele Eestist külalisi. Nimelt külastab meid sel ajal perekond Siimso. Saskia jäetakse küll maha, sest kes jõuaks seda õiendamist ära kuulata, kui see tüübik aru saab, et ta peab poolteist päeva autos oma turvatoolis istuma. Aga sellest hoolimata panen juba kultuuriprogrammi kokku ja valin paremaid õllekaid välja.
Ah jaa, veel enne lõppu, Mihkel tegi endale kodulehe! Külastage, jagage sõpradega ja tellige endale imeilusaid ehteid - http://mikaarma.wix.com/mihkelkaarma
Olge tublid! Ma püüan ikka tihemini kirjutada!
Kallistan teid kõiki!
Sirkka Johanna
