Pildikesi Prahast: May 2013

Friday, May 31, 2013

No tere jälle :):):)

Kolm nädalat tagasi tuli meile minu pere külla. Väga lahe oli neid üle pika aja jälle näha. Kuna nad jäid siia vaid neljaks päevaks, siis piirdusid meie käigud klassikaliste turistilõksudega, aga ikka oli tore:) Eriti mõnus oli vahelduse mõttes hästi süüa :D:D Siinkohal ka suur aitäh vanaisa Kallele, kes meile hunniku Kalevi kommi saatis. Tüübikud ise tõid meile veel kaerahelbeid ja ajakirju ja musta leiba(pisar tuli silma seda hõrgutist jälle vitsutades) ja minu suveriided. Saskia oli selgelt segaduses, mis värk sellega ikkagi nüüd on, et ollakse mingis võõras kohas, aga näe, Sirkka ja Mihkel täiesti suvaliselt temaga kaasa tolknemas. Kui tahad tollest reisu kohta veidi sisukamat juttu, siis http://alustaelamist.wordpress.com/2013/05/12/892/ http://alustaelamist.wordpress.com/2013/05/13/praha-kevad-ehk-sipelgad-lahevad-paksuks/
http://alustaelamist.wordpress.com/2013/05/15/praha-kevad-ehk-labi-frankfurdi-tagasi-koju/
http://alustaelamist.wordpress.com/2013/05/17/meie-praha/
on Sulle.
Paar päeva pärast seda külaskäiku jäin ma haigeks ja järelnähud pideva köhimise näol kestavad siiani.

Lõputu rõõmu ja õnnetundega võin anda teada, et joonistamine sai läbi. Ma pole oma elus mitte kuangi mitte ühtegi ainet nii väga vihanud. Isegi keskkoolimatet mitte ja seda ma vihkasin ikka kogu südamest. Ilmselgelt pani too hurmav tädi mulle A, sest ma lihtsalt suudan oma oskustega alati üllatada. Tunnis ei saa nagu arugi, et ma nii palju joonistamisest tean, aga hindamisele tulen kohale suurepärase tööga. Looduslik valik peaks selle tädi osas midagi ette võtma, sellised inimesed ei tohi paljuneda.

Leidsin ükspäev poest minu jaosk uudse toote - marineeritud viinerid hapukapsaga. Nägi liiga hirmuäratav välja, et see purk endale koju osta.

Mihkel sai nüüd lõpuks järgmiseks aastaks kooli sisse! Peab nüüd veel paberitele alla kirjutama ja asi on ametlik. Muuseas, kodanik sai ükspäev ka ratsa rikkaks. Kulka, kes ju teatavasti mitte kellelegi mitte kunagi raha ei taha anda, oli otsustanud välismaal õppivaid või praktikal olevaid ehtekunstitudengeid ühekordse lisastipiga premeerida. Nüüdsest sööme ainult kullast makarone ja kooli lähen taksoga.

Teine tore toode, mille ma hiljuti poest leidsin, oli koolilõpu šokolaadikalender. Täpselt samasugune nagu jõulu oma, aga suvise pildiga ja näitab, mitu päeva on suvevaheajani jäänud.

Erialaprojekt sai valmis!!! Paar päeva jälle magamata, aga tasus end ära, kuna projekti sain A ja semestri kokku B. Seekordne ülesanne oli sisearthitektuuriteemaline. Pidime leidma asjaliku ja kohase kasutuse vanale 13-korruselisele vabrikule, iga stuudioliige sai ühe korruse. Minu korrus oli lasteaed, mille mängu- ja õpperuumid olid labürindiks ehitatud. Magamise paigutasin võrkkiikedesse ja siis oli veel suur sisemänguväljak ja talveaed. Ah, vaadake parem pildi pealt:D. Konkursitöö pildid jõudsid ka lõpuks minuni, nii et saab neilegi pilgu peale visata.

Exploring kindergarden

Meite maja ja kõik osalised

Shelter

Et teile kõigile teada oleks, siis minu jalad puudutavad kodumaad 19. juuni öösel, 20. jooksul jõuan Tallinnast koju. Kuna mul ülitõenäoliselt suvel tööd pole, siis võib mind sisuliselt iga päev leida Jalaka tänava 15. maja kolmandalt korruselt Autocadi või Photoshopi peale vihastamas, sest selle suve plaan on kõik käelised oskused unustada, nagu õige 21.sajandi inimene kunagi, ja end programmide osas harida, et ikka teistega samasugused võimed oleks.

Armastan teid ka!

Sirkka Johanna

Thursday, May 2, 2013

Kohutavalt põnevad lood

Nõnda, kullakesed!

Konkursi tulemused on teada! Võistlustules oli kokku kuus projekti ning esimest kohta välja ei antud, kuna ükski projekt polnud ideaalne ja ühtki pole võimalik kohe ehitama hakata. Teise koha sai Feliks ja kolmanda meie Beniga. Kuna aga Feliksi oma oli lõpetamata just nende aspektide osas, mis meil väga hästi olid, siis nüüd peame me kolme peale ühe disaini valmis keevitama, mis siis ka valmis ehitatakse. Kokkuvõttes polegi nii kehv tulemus, kuigi oleks olnud mõnus võita oma esimene konkurss.

Eelmisel reedel oli siis kauaoodatud paavsti pummelung. Olin endale ostnud helepunase eriti tagasihoidliku kleidi ja ei näindki kõige halvem välja. Jason väitis, et ma näen välja nagu vene spioon, kes on tulnud mingile vastuvõtule Usa presidenti tapma. Ilmselt kõige eriskummalisem kompliment(?) minu elus.

Pidu on vägev. Esiteks elab härra Duka üliuhkes barokiaegses tohutute seinavaipade ja saja kuldraamis peegliga lossis. Teiseks oli kohal kogu Tšehhi vabariigi press. Kolmandaks oli meie erikülalised, sest kardinali manager-peokorraldaja on meie kooli akadeemilise kogu liige ja ta otsustas, et meie kink(meie projektid, mis olid talletatud kaunisse brošüüri) on kõige olulisem ja erilisem. Osa külalisi oli oma kinkide kallal nädalaid kui mitte kuid vaeva näinud ja kokkuvõttes on kõige olulisem kingitus mingite suvaliste kälide paviljonid, mille nad nädalaga välja mõtlesid.

Meie erikülaliste staatusel olid aga mõned väga mõnusad lisad. Näiteks anti meile ootamiseks eraldi ruum, kus oli palju toole ja õhku. Saalis polnud kumbagi. Kui Usa sõdurid kardinali õues signaali lastes tervitasid, oli meie ruumis rõdu, mis oli väike variant sellest, millelt paavst Peetruse väljakul inimesi tervitab. Tunne oli küll sama uhke :D Sealt sattusime nägema ka kohaliku kaardiväe vahetust. Siin pole see vahetus mingi kahe kuti püssidega vehklemine. Kahekümnepealine g rupp hakkab kuskilt kaugelt tulema, peatud kardinali maja juures, tervitab maja, siis läheb austab lippu, siis on mingi akrobaatika, siis astuvad kaks kaaki ette, toimub püssidega vehklemine, enne seal olnud kaagid lähevad teiste poiste juurde ja kaks uut lähevad oma putkade juurde. Päris vägev oli.

Süüa sai ka, eriti head oli nagitsatega võikud. Alksi ei pakutud, nii et oleks pidanud Mammu nõu kuulda võtma ja prügikasti taha omad joogid valmis panema.

Pärast kogu seda ülistamist otsustasime me jala kooli tagasi minna. Sealt samast algab ka ilmselt iga prahalase lemmik park/tee lossist all-linnani. Tegu on kohaliku arhitekti Pepa Pleskoti korraldatud radade süsteemiga, mis läheb läbi endise vallikraavi, mis on nüüd rohelusse mattunud. Südalinna kohta uskumatult vaikne ja rahulik, mis ilmselgelt põhjendab ka selle, miks Instagrami fännist Jason(Lõuna-Korea/Tšehhi/Usa kutt, kelle nimi on tegelikult Djonghan) meid pildistamise sundis läbi tegema. Kogu see jama sisaldas mööda mägesid ronimist, murus püherdamist,. Iga viimase kui seina peale toetamist ja väga veidraid võtteid igal võimalikul hetkel.

Vasakult: meie kooli direktor Regina, Ben, Feliks, Louise, Chris, Sondre
Jason, silmipimestavalt kaunis neidis ja tulevase paviljoni tulevane haldaja

Veel minu kohutavalt põnevast elust – sain trammist trahvi 30 euri. Mu kuukaart oli viis päeva aegunud. Olin väga vihane, aga õnneks on siinsed kontrolörid täitsa toredad. Too vanaonu vabandas mu ees sada korda, et ta ikkagi peab laskma mul maksta, sest viis päeva on ikka liiga palju ja küsis, kas mul ikka söögiraha jääb siis järele. Muuseas peavad siin välismaalased kohe sularahas maksma, mis tähendab seda, et kui Sul piisavalt raha pole, siis Sind viiakse lähima automaadini. Ja sealt ka viimase aja kohatuim hetk – too onu oli eestlane. Kui olin trahvi ära maksnud, vajas onu paberi vormistamiseks mu dokumenti ning kui see tema näpu vahele jõudis, hakkas ta minuga eesti keeles rääkima. Tuli välja, et ta vanemad oli kunagi ammu Eestist siia kolinud, aga kuna kodune keel oli ikka eesti keel, siis rääkis ta täiesti puhtalt. Muidugi hakkas ta selle peale veel rohkem vabandama, et ta minu käest raha peab võtma, aga noh, kokkuvõttes ta ikkagi võttis, mitte ei jätnud kodumaa-armastusest mulle trahvi kirjutamata. Muide, siin saab tolle trahvikviitungiga kaks päeva ilma piletita sõita, sest Sa pead ometi ju ühistransporti kasutama selleks, et uue piletini jõuda.

Aa, uue poti ostsime ükspäev, siis meie tilluke kastrul ei mahutanud kartuliputru ära. Lihtsalt, et teaks.

Olge tublid!

Sirkka Johanna