Tõusin surnust üles/kool/vene neiud/mõtisklusi kooliteemadel ehk kas ma sessi ajal ka midagi õppisin/muud jutud

Armsad inimesed!

  Ootamatul kombel olen minagi varjusurmast tagasi tulnud, et teiega oma elu parematest hetkedest rääkida.

  Esiteks sai just läbi mu elu esimene sess. Praeguseks on teada kuus hinnet seitsmest  - kaks A-d (Geometry, Introduction to Studies), kaks B-d (History of Architecture 1, Architectural Design 1),kaks C-d (Constructions 1, Professional English) ja arvutitunni hinne on veel puudu. Ei, ma ei ole rahul, aga vähemalt on see nüüd möödas.
  Kui ausalt rääkida, siis ma siiralt ei saa aru, miks eksamisessioon selline on nagu ta on. Kui õppejõud teab ise ka väga hästi, et ta ei viitsi üle ühe esseepaki semestri peale lugeda, siis miks kurat on see vaja see tähtaeg panna semestri viimasele nädalale. Eksamite loomusest saan ma aru, kuigi too võidab-see-kes-õpib-kõige-kiiremini mentaliteet on jätkuvalt täiesti arusaamatu. Või mis mõte on semestrihinde välja panemisel arvestada kohalkäimist. Osa inimesi on enne siia kooli tulemist 2-3 aastat midagi sarnast õppinud, miks nad peaks istuma tunnis, kus seletatakse, mis on tala ja sarika vahe, kui nad eksami ka kohalolekuta ära teevad. Peale kõige muu avastasin ma, et ma sakin esseede kirjutamises. Reaalselt wtf? Mis mõttes kirjuta 3000 majast, mida näidatakse ainult pildi pealt ja pildid on ka 3 aastat vanad. Ja kui me pole terve semestri jooksul kordagi rääkinud erinevatest betoonidest, siis kuidas ma peaks kolm päeva enne semestri lõppu pildi järgi neil vahet tegema?
  No ja autocad-.- Esiteks ei puudutanud me seda programmi 14 nädala jooksul kordagi, sest õpetaja arvas, et meile sobivad teised programmid paremini. Ja siis tuli sama aine lõpuportfolio teha autocadis. Võib-olla on see mingi tšehhi loogika, mida mina ei taju. Vahepeal oli küll tunne, et ma ei saa puhtalt sellepärast iialgi arhitektina töötada, sest ma ei kannata autocadi.
  Erialaprojekt läks võrdlemisi hästi, kuigi mu meelest on see ikkagi väiklane mul terve hinde jagu tulemust alandada, sest ma jäin pool tundi tähtajale hiljaks. Pool kursust jäi terve nädala. Samas kriitika ja kommentaarid olid konstruktiivsed ja suures osas positiivsed ning Regina väitis, et ma olen hirmsasti arenenud. Ma küll arvan, et ma ei saanud enne ülesannetest 100% aru :D. Kui kellelgi on tahtmist mu semestriprojektist aimu saada, siis andke märku, mul on hunnik pilte ja jooniseid, nii et mul pole kahju selle tarvis eraldi postituse teha.
  Mis oli aga väga khuul sessi juures, oli see, et ma sain aimu, kuidas erinevatest kultuuridest inimesed on õpetatud õppima. Absoluutselt kõige osavam oli norra kutt Feliks, kes käis keskkooli lõpuni waldorfkoolis ja   suutis asju pähe jätta ebareaalse kiirusega. Samuti olid ta märkmed puhas kuld, sest väidetavalt oli tema koolis põhiliseks õppevõtteks ise endale "õpikuid" kirjutada, sest muid õppematerjale peale õpetaja suulise info pole kunagi kätte antudki. Samas aasiaseltskond andis üsna varakult alla ja läks vaheajale juba enne, kui kõik eksamid läbigi said. Väidetavalt pole neil tavaks asju pähe õppida, sest teoreetilise teadmisega pole niikuinii midagi peale hakata

  Sona väitis, et ma olen nüüd Kesk-Euroopa talve ära näinud ja nüüd hakkab kevad. Lumi sadas kuuendal jaanuaril maha, kuu keskel oli nädal aega külm ja üleeile hakkas vihma sadama ja läks jälle soojaks, nii et ilmselt kellukesed juba õitsevad. Idee poolest ei peaks enam külmaks minema, aga minu eestlase hing sellist luksust küll ei usu. Igal juhul olen ma talvesaapad koos villaste kinnaste ja paksu salliga kappi ära pannud ja käin jälle ketsides. Varsti saab kevadmantlile ka üle minna.

  See muidugi ei tähenda, et ma vahepeal haige poleks olnud. Palavikku päris polnud, aga tatti lappas hirmasti ja köha tahtis tappa. Ainsad inimesed terve kooli peale, kes haigeks ei jäänud, olid norrakad. Feliks väitis, et külm võib ju olla, aga see ei tähenda, et tema külmetama peaks. Tundub loogiline.

  Ükspäev valdas mind kohutav kadedus. Mu brasiilia kursavennal Luizil on nimelt selline diil mingi lennufirmaga, et ta maksab aastas 2000 euri ja siis võib sõita ükspuha kuhu ükspuha millal. Mine lihtsalt lennujaama ja kui lennule on vanu kohti, võid kohe peale minna. NIIIIIIIII LAHEEEEEEE. Luiz ise muidugi ei saanud sellise võimaluse võlust aru, rääkis kuidas tore on tihti kodus käia, aga meil Beniga hakkas suu ikka  hirmsasti vett jooksma. "Hei, mis nädalavahetusel teed?" "Ahh, ma ei tea veel, Kaplinna lähen vist. Või Sidneysse, ma pole kindel."

  Minu armsad vene neiud lähevad iga hetkega aina jaburamaks. Tulen mina ühel päeval koju ja avastan, et mu neljast taldrikust on alles ainult üks. Tegelikult oli mu asju kadunud juba mõnda aega, aga enne polnud see nii häiriv. Kolm taldrikut ühe päevaga rotti lasta on aga vähe liiga nahaalne. Niisiis varitsesin ma sama päeval õhtul hetke, kui kõik kolm olid rõõmsasti köögis mingil teemal röökimas. Hüppasin kööki sisse, marssisin nende riiulite juurde, leidsin sealt oma kolm taldrikut, kaks kahvlit, kaks nuga ja kolm lusikat, tänasin neid rõõmsalt, et nad nii toredasti mu nõud on ära pesnud ja jalutasin oma tuppa tagasi. Pärast seda pole asjade kadumist täheldanud.
  Teine tore lugu on selline, et ükspäev hiljuti oli meil elekter kontaktidest ära. Üldiselt on meil selline süsteem, et kuna Alina unustab pidevalt, et ma vene keelt ei räägi, siis küsib ta minu käest midagi kõigepealt vene keeles ja siis kohe inglise keeles järgi. Tol päeval, kui meil elektrit polnud, küsis Alina mult koju tulleskas elekter on ikka läinud ja enne, kui tema jõudis hakata oma venekeelset küsimust tõlkima, jõudsin mina tollele juba inglise keeles vastata. Peab ütlema, neiutis oli ikka väga kohkunud ja jooksis otsemat teed teise kahe juurde rääkima, et näe vastas vene keelele. Minul on iseenesest väga mõnus, kuna nüüd ei röögi nad enam kogu aeg, vaid pigem sosistavad oma salajutte :D:D
  Mul on tunne, et mitte kellelgi neist pole eksameid. Alina läheb iga päev kell 8 õhtul magama ja ärkab nii kell 1 päeval. Esiteks, mis teema sellega on, et kellelgi on kogu aeg nii hirmus uni peal ja teiseks, mis mõttes nad lihtsalt molutavad ringi. Mina ei saanud vahepeal kolm ööpäeva magada, siis tudusin 6 tundi ja läks järgmine kaheööpäevane tööpäev edasi. Jobud.

  Aa ja tähtsaid uudiseid teile ka! Mihkel kolib teiseks semestriks siia!Tüübik läheb mingi kohaliku ehtekunstniku juurde praktikale ja veedab siin neli töist kuud.  Leidsime endile tibatillukese korteri ka juba, mis asub praktiliselt jõe ääres vanalinnas. Väga khuul. Kui sisse kolime, teen pilte ka :)

Aaa ja see ka - ma olen 1.-15. veebruar Eestis, kel tahtmist, tulgu külla. Mul pole niikuinii midagi tarka teha :D

Armastusega

Sirkka Johanna

Teadaanne

Head inimesed!

Annan teada, et kuna mul algas sess, siis ma ei ilmu siia enne, kui kunagi jaanuari lõpus. Aga ärge olge kurvad! Sisustage oma aega kolme suurepärase postitusega, mis siia eile-täna ilmusid. Kommentaare üritan jõudumööda ikka lugeda.

Armastusega

Teie Sirkka Johanna

Aastakokkuvõte

  Nõndaks, mõtlesin ka läinud aasta kokku võtta, ikkagi nii palju olulisi sündmusi ja olukordi. Kuna erinevalt õpetaja Raudsest on minul keskkool veel vägagi selgelt meeles, ei taha ma struktueeritud refleksiooni peale mõeldagi ja alljärgnev info on pigem olulisemate märksõnade kuhi kui kena nimekiri.

  Arhitektuur – Üsnagi eeldatavalt selle aasta märksõna number üks. Miskipärast on ikka nii, et ka kõige loogilisemad otsused tunduvad otsustamishetkel väga ebakindlad. Ausalt, ega ma tegelikult ju ei tea, miks ma arhitektuuri valisin. Ilmselt on see kõige maapealsem kunstiharu ja nõnda ka ainus, milles võiks ka teatav ühiskondlik kasutegur leiduda. Noh ja tegelikult pole minu valikut mitte keegi kahtluse alla seadnud või isegi küsinud, miks just arhitektuur. Küllap siis ikkagi on loogiline valik.

  Ootusärevus ja hirm – Ootusärevus ja sellele sekundeeriv hirm saatsid mind läbi aasta. Ootasin ju väga ärevalt ülikoolide vastuseid, kartsin lõpueksamite tulemusi, nii kartsin kui ootasin Prahasse kolimist, olin väga ärevil ülikooli mineku osas, ootasin Mihklit mulle külla ja jõuluks koju tulekut. Arvestades läinud aasta toodud ülisuuri muudatusi, on see vast ka mõistetav, kuid sellegipoolest mitte kuigi mõistuslik. Ei taju seda biiti kui osavalt.

  Sõbrad – Osa jäi maha ootama, osa kadus, osa tuli juurde. Tegelikult hakkas mul endast natuke hale, kui ma avastasin, et kui Mihkel ja pere välja jätta, tunnen ma puudust täpselt neljast inimesest. Ülejäänuga on tore suhelda ja ma siiralt huvitun nende probleemidest, aga seda kõik saab ka sotsiaalmeedia vahendusel teha. Teine teema on aga uute sõpradega. Ma pole kunagi kuigi osav uute tutvuste loomisel olnud ja ma ei viitsi ega oska suvaliste inimestega suvalistel teemadel rääkida. Nüüd, kolm kuud pärast kooli algust, on mõni juba tekkinud, aga ilmselt on tegu üle keskmise pika protsessiga.

   Nauding – Keskkooli lõpetamine oli täiesti surmkindlalt nauditav. Oli absoluutselt nauditav minna lõpetamisele maja kõige ilusama kleidi ja kingadega. On absoluutselt nauditav mõelda, et neid jobusid näen ma nüüdsest iga viie aasta tagant mõnes turismitalus ja sedagi siis, kui viitsin kohale minna. Oli nauditav terve oma suvi maha molutada ja mõõduka distantsiga jälgida endiste lennukaaslaste sisseastumisi. Oli vägagi nauditav oma tuleviku osas varakult kindel olla ja sooritada lõpueksameid teadmisega, et need ei mõjuta mu elu.

  Keel – Sellega on jällegi väga segane teema. Esiteks väga segadusse ajav keelekeskkond mu ümber – mõtlen eesti, õpin ja suhtlen inglise, elan tšehhi ja ühikas on valdav suhtlus vene keeles. Viimane pole tegelikult kuigi suur probleem, kuna suhtlus vene keeles tähendab minu jaoks vait olemist ja sellest on vene neiud ka nüüdseks aru saanud. Teistega on veidi keerulisem. Nüüdseks on mu aju hakanud enamjaolt inglise keeles opereerima, aga see muutub iga päev eesti keelde tagasi, sest netis suhtlen ma ju eesti keeles. Teine asi on see, et tõenäoliselt räägin ma ikka väga suure puudega inglise keelt, kuna keel, mida ma igapäevaselt kuulen, on vigane. Koolis räägib igaüks nii, nagu meeles on ja oskus lubab, mis tihtipeale tekitab raskusi arusaamisega. Võib-olla sellepärast ma suhtlengi peamiselt Ameerikast ja Norrast pärit inimestega, sest ma ei pea iga kord leiutama, mida mulle just öeldi.

  Pettumus – Ei saanud ka seda emotsiooni välja jätta, kuna, kuigi ma seda endale ega kellelegi teisele enamik ajast ei tunnista, oli pettumusi palju. Esialgne stipendiumi mittesaamine oli pettumus, kuna see tähendas, et pean hakkama otsima eriala ja kooli Eestis. Eesti keele ja mate lõpueksami tulemused olid pettumused, aga ilmselt olid mu ootused ka ebarealistlikud. Mihkli Prahasse kooli mittesaamine pani mind pettuma soovi ja tahtmise jõus. Igaühega neist on võimalik elada, kuna osa neist ei oma tegelikult tähtsust ja ülejäänud said ja saavad teise, samamoodi positiivse, lahenduse.

  Välismaa – Ausalt, mina ei enam ei teadvusta enam seda fakti, et ma elan reaalses suurlinnas. Või et see on midagi erilist. See tuleb meelde vaid siis, kui ma pean minema kuhugi, kus ma varem käinud pole ja pean selleks kasutama kaarti. Või kui poemüüja mult midagi küsib ja ma sõnagi aru ei saa. Esimesed kuu aega oli muidugi teistmoodi, olen nüüd ikkagi suurlinnapreili ja puha. Kokkuvõttes pole vahet, kas aknast paistab Viljandi järv või Karli sild, õppimine on ikka samasugune ja inimesed on siin kokkuvõttes sarnased.

  Üksildus – Probleem, mille ilmnemiseks olin ma valmis ja üritasin asjasse suhtuda võimalikult rahulikult. Oktoober oli ikka päris masendav. Ühel hetkel aga harjub ära, et igas liigutus on uus ja emotsioone saab emakeeles jagada vaid interneti vahendusel. Iseenesest on üksilduses ka tore positiivne tõik. Nimelt pole mul enamik ajast mitte midagi muud teha kui õppida. Tänu sellele on oluliselt lihtsam koolile pühenduda, kuna teisi variante sisuliselt polegi.

  Kirjandus ja muusika – Idee poolest ei tohiks mul olla enam aega, et lugeda ilukirjandust, kuna arhitektuuriraamatud võtavad kogu lugemisaja ära. Aga ma lihtsalt ei suuda neid lugeda. Ma ei saa aru, kuidas inimesed viitsivad lugeda erinevate kuulsate meeste heietusi enda loodud konseptsioonidest. Kokkuvõttes hakkavad inimesed kasutama ehitisi, mitte konseptsioone. Konseptsioon on lihtsalt põhjus, miks arhitektuur käib kunstivaldkonda ja põhjendus valikute taga. Muusikaga pole mingit probleemi, lihtsalt selle aasta jooksul olen ma suutnud välja vahetada kaks kolmandikku oma igapäevalugudest, mis on minu kohta ikka väga palju.

  Iseseisvus ja distsipliin – üsnagi enesestmõistetavad märksõnad, arvestades aasta põrutavamaid sündmusi. Ma ei saa aru, miks iseseisvumine alati nii suur teema on. Elu on ikka samasugune, lihtsalt süüa tegema ja pesu pesema peab ise. Distsipliiniga on sisuliselt sama. Keskkoolis käisin ma ju samamoodi iseenda pärast, see oli puhtalt minu asi, kuidas ma õpin ja kas ma ärkan esimeseks tunniks üles. Tundub, et ma olen endaga päris okeilt hakkama saanud, kuna mul on kõigi ainete peale kokku viis puudumist, millest kaks olid tingitud sellest, et ma ei jõudnud 3. ja 4. jaanuaril toimunud loengutesse.

  Blogipidamine – Täiesti uus nähtus minu jaoks ja ma mõtlesin ikka väga pikalt, kas ma oskan/viitsin/tahan/jaksan sellega tegelda. Miskipärast pole oma elust kirjutamine mulle kunagi kuigi põnev olnud ja ma pole kindel, kas see tegelikult on kõige parem moodus mälestuste säilitamiseks. Tulemuse kohta ei oska mina ise midagi öelda, selle koha pealt olete teie targemad:)

Sinna ja tagasi

 Bussiga sõitmine on ikka õudne. Esiteks oli mu tagumik viimse piirini kange. Teiseks oli buss rahvast pilgeni täis. Kolmandaks sõitsime me enamik ajast 50-60 kilomeetrise tunnikiirusega, sest bussijuhid olid bulgaarlased ja ei osanud „lumisel“ teel sõita. Lumine tähendas siis umbes nii suurt sadu, kui tuul natuke maas olevat kirmet keerutab. Peale selle suutsid nad ka mitu korda valesti sõita. Tegu oli iseenesest täiesti ulmelise Sofia-Riia bussiliiniga, mis sõitis läbi Viini, Praha ja Bratislava, et ikka ilusa ringiga saaks. Peale kõige muu oli bussis kohutavalt palav, kuna soojustus oli konkreetselt kõrvetavalt kuum ja buss oli puupüsti täis. Õnneks istus minu kõrval tore leedu neid, kellega me kordamööda halisesime, kui tüütu ja väsitav see sõit on. Kõige tipuks peeti meie buss veidi pärast Eesti piiri ületamist politsei poolt kinni ja kõik reisijad kontrolliti üle. Kuna midagi muud ei toimunud, polnud keegi terroriste oma kompsudesse pakkinud. Kogu selle jaburdamise tulemusena jäi buss tund aega hiljaks, nii et Kirke ja iss said kogu selle aja Pärnus tühja oodata.

  Kodus tagasi olla... oli imelik. Või no, kuidagi harjumatult kodune? Nagu polekski iial ära kolinud. Saskia ei teinud esimese hooga teist nägugi, kui me talle lasteaeda järgi läksime minu saabumise õhtul. Pärast mõnda hetke enda kogumist ta muidugi keeldus minust enam lahti laskmast.

  Muidu on kodus nagu ikka – hommikul külm ja õhtul jaburalt soe, lõhnab linaõli järgi ja kapis on kogu aeg süüa. Te ei kujuta ette, KUI mõnus on käis duši all, kui vannitoas on normaalne valgustus. Ja et iga päev ei pea kartuleid praadima, sest emps teeb süüa.

Ausalt, ma ei tea, mida ma tegin kogu selle aja. Molutasin ringi ilmselt, sest mul oli vaheajaks kohutavalt palju õppida, aga kokkuvõttes sain ainult natuke joonestatud ja sedagi aitas Mihkel teha. Kinos käisime Kääbikut ja Pii elu vaatamas ja Viljandi gümnaasiumi jõulukirikule sattusin. Kääbiku muljeid te teate, Pii elu on umbes sama lahe ja jõulukirik oli nunnu nagu ikka, lihtsalt esinejad polnud kuigi väikesed enam, nii et nunnudus oli rohkem jõulutunne. Erinevad inimesed külastasid mind, sest ma olen ju liiga boss, et ise kellegi juurde minna. Isegi maailmarändur Anni hüppas üheks õhtuks läbi, enne kui Gambiasse minema hakkas.

Jõululaupäev ja jõuluõhtu olid sellised, nagu iga aasta – kohutavalt palju süüa, lärmakad lapsed ja veel lärmakamad täiskasvanud, aastakokkuvõtted, jõuluvana meeletu kingikuhjaga, vastsaadud lauamängude mängimine ja lõpuks kojuminek. Iga aasta samamoodi armas ja jabur ühtaegu.

Kingiks sain peamiselt riideid ja raamatuid, sekka ka erinevaid aksessuaare. Mihkel kinkis mulle imeilusa pitsist, hõbedast ja eebenipuust kaelaehte, mida ma mõne korra juba uhkelt kanda olen saanud. Tüübik tuli kohale 26-ndal, nii et saime koos olla tervelt 9 päeva.

Aastavahetusel suutsin ootamatult püstitada isikliku rekordi aastavahetuspeol üleval püsimises – pea jõudis padjale kell pool seitse hommikul. Sellest võiks nüüd järeldada, et osalesin mõnel eriti rajul peol, aga tegelikkus oli vähe rahulikum. Emps küpsetas kala ja pliine, Andra tuli suupistete ja salatiga, Heiko-Mammu metsaseapraega ja Punnar (Viljandi Gümnaasiumi koolilehe kõrgeauline peatoimetaja) salatiga, nii et enamik ajast ma sõin ja ajasin inimestega juttu. Mõlemad olid äärmiselt kosutavad, sest kumbagi nimetet tegevustest ei tee ma Prahas kuigi järjekindlalt või sisukalt.

Pärast mõnepäevast lisamolutamist, hakkasin ma kolmanda hommikul ennast jälle bussile asutama. Eelmisel õhtul toimus meeliülendav pakkimisprotsess kahes vaatuses. Esimese korraga ei suutnud ma kohvrit mingitki pidi liigutada. Liiga palju raamatuid olin kaasa ahnitsenud. Teise korraga sai olukord veidi normaliseeritud, aga sellegi poolest otsustasin ma bussijaama ja ühika vahelise tee läbida taksos ja mitte tarida oma kompse mööda metroojaamu. Kohvrid on mu meelest kõige nõmedam osa reisimisest. Need on alati lõputult rasked, kogu aeg ees, alati on sealt midagi olulist puudu ja mitte kunagi ei satu mu radadele mõnda abivalmist jõutõstjat.

Ka seekord suutis Ecolines mind üllatada. Kuigi liin ise oli mõistuslik(Riia-Stuttgart), oli teenindus täiesti kohutav. Koos kohvrite ära andmisega jäi mul Mihkli ja issiga hüvasti jätmiseks umbes kaks minutit. Jõudsin mõlemat kergelt kallistada ja juba pandi uksi kinni, mina alles tänaval. Umbes samasugune suhtumine läbis kogu reisi. Kuna Pärnust Riiga viib teine liin, pidin Riias bussi vahetama. Uus buss oli aga katki, nii et ootasime jaamas pea kolm tundi. Mitte keegi ei maininud ka, et inimesed, meil on buss katki ja tunni aja pärast, minge leidke endale senikaua muud tegevust. Ei, istusime kõik rõõmsalt oma kohtadel, sest iga hetk võis ju sõit alata. Kui kell ühe ajal lõpuks liikuma saime(algne väljasõit oli 10.35), rääkis stjuardess läti, leedu, poola, saksa ja vene keeles. Mul oli väga lõbus. Õnneks ei pidanud ma temaga sisuliselt üldse suhtlema, sest vetsu leidsin ma ise ka üles, mikrolaineahjus soojaks tehtud viinereid kapsasalatiga ei tellinud ja Praha bussijaama tundsin ka ära.

Ühikas tagasi, veetsin neli tundi oma kappe-sahtleid pestes-puhastades ja asju lahti pakkides. Kuna raamaturiiul on täpselt minu voodi kohal, on mul nüüd pidev hirm, et selle kinnitused ütlevad üles kõigi nende raamatute all ja kogu kupatus kukub mulle pähe, kui ma magan. Kuna üks mu toanaaber on juba pooleteist kuud kadunud ja teine tuleb alles 30. jaanuar, saan mõnusasti kuu aega üksinda olla, ainsaks välisheliks kööginaabrite lärm.  

19.10.12

Nonii, armsad sõbrad, kirjutan teile kodteelt ehk passin rõõmsasti(loe ebamugavas asendis ja lõpmatusena tüdinenuna) bussis. Koju peaksin jõudma 20.dets kella nelja aegu, võite külla tulla :)

   Kolmapäeva keskööl käisin Sona, Feliksi ja Beniga KÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄBIKU esilinastusel. Enamik ilmselt teab, kui väga ma seda ootasin ja ma pean ausalt ütlema, et see kõik tasus ära. Mulle on LOTR alati meeldinud, aga Kääbik on mu meelest parem lugu. Noh, ja nüüd on parem film. Suurepärane soundtrack, lugu on peaaegu üks-ühele raamatuga ja üks päkapikest nägi ikka õige hea välja:D

Mulle oli see esimene esilinastus ja ka see oli omaette elamus :D:D:D Me küll käisime oma koolist saja meetri kaugusel asuvas pisikinos(300 kohta), aga inimesed olid sellegipoolest end kostümeerinud haldjateks või päkapikeks, Gandalfiks või Gollumiks jnejnejne. Muuseas müüdi ka kavasid filmile, mis sisaldasid peamiselt infot Tolkieni ja kõigi tema raamatute kohta. Ja kuna meid lasti väga lahkelt veiniga saali, oli tegu äärmiselt meeleoluka käiguga :)

   Reedepäeval oli meite kooli jõulupidu. Inimesed vaaritasid oma kohalike toite, hankisid traditsioonilise joogi ja tegid kuuse alla kingituse. Kuna mul ahju pole ja mulgiputru oleksin ainult mina üksinda võimeline sööma, läksin kohale ainult Vana Tallinna ja kingiga. Midagi väga uhket ei toimunudki – sõime, proovisime jooke ja rääkisime juttu. Feliks tuli ome kahe rootslastest korterikaaslasega, kes nägid nii rootslased välja, et see oli juba kohatu. Pikad, padublondid ja kõigi ladinaneiudega flirtivad.

  Muud tarka pole minuga vahepeal juhtunud. Sain teada, et meie eksamiperiood kestab kolm nädalat, aga eksamid on kõik esimesel nädalal ehk siis, kui läbi ei kuku, saad kaks nädalat puhkust. Ma loodan, et te väga ei pahanda, kui ma teie külaskäigu ajal ühe käega esseesid kirjutan – lihtsalt nii palju on teha.

Olge siis tublid ja rõõmsad :)

Sirkka Johanna