Alatud lollid

  Meie võistlusepaviljoni ei ehitatagi! Lugu siis selline, et pärast seda, kui meie juhendaja töö ehitajatele juuni lõpus üle andis, polnud mitte keegi mitte millestki kuulnud. Niisiis otsustas meie armas direktor Regina ükspäev sinna haiglasse/hooldekodusse kohale sõita ja uurida, miks asjad viibivad ja kas keegi midagi teab. Ja tuli välja, et tüübid olid otsustanud ilma kellelegi eelnevalt mainimata sinna midagi muud ehitada lasta. Sellel samal ehitusfirmal, mis meie paviljoni püsti pidi panema. Põhjendusteks toodi väiksemad kulud ja vähem vaeva. Ma ei kujuta ette, mis pakkumine see olema pidi, sest tasuta disainist, materjalist ja tööjõust eriti odavamaks minna ei saa.

   Olen avastanud, et ma ei kannata trammiga sõitmist. Prahas on iseenesest täiesti imeline ühistranspordi-
süsteem, aga sellegipoolest trammiga sõitmine on ikka rängalt nõme. Esiteks on iga trammijuhi püha kohus kohalt võtta RÄNGA PAUGUGA, nii et kui matsu ei käinud, siis peaga piki posti, reelingut või kõrvalseisjat käid ikka. Teiseks on umbes sama oluline igas viimases kui kurvis TÄIE PASAGA  kiirendada. Kui aknast välja ei lenda, siis vastu seinu oled ikka surutud. Kõige jubedamad on kõige uuemad trammid, ses nendest on keegi disainer üle käinud. Mis tähendab, et reisijate peale pole keegi mõelnud. Istmed on tehtud poleeritud ja lakitud painutatud vineerist, mis on nii imelibe, et Pljuštšenko saaks sellele pinnal tõmmata kolmekordse salto. Tavainimene lõpetab tooliservast kõigi küünte ja hammastega kinni hoides, sest iga kurv on eluohtlik. Peale selle peab kogu aeg oma kotil ja taskutel silma peal hoidma, sest taskuvargaid on Prahas rohkem kui piletita sõitjaid. Ja piletita sõidab eelmise aasta statistika järgi umbes iga viies inimene bussis või trammis.

   Peale kõige olen ma ka sunnitud suurema liha söömise lõpetama, sest ükski pood ei müü normaalse inimese hakkliha. Praha on teatavasti sealihasse sisse mässitud linn, mis tähendab, et segu- või loomahakkliha lihtsalt ei olegi olemas. Sealiha sisse pannakse aga ikka mõnuga kogu jama sisse, mis tähendab, et praadides peab kolm korda rasva välja nõrutama, et üldse süüa saaks. Rääkimata sellest, kui samal päeval kõike ära süüa ei jõua ja hommikul vaatab toidu pealt vastu kolmemillimeetrine valge rasvakiht. Uus plaan on leida kuskilt asjalik lihapood. Kuna aga lihapoode peavad üldjuhul inimesed, kes inglise keelt ei räägi (mitte et ma inglise või isegi eesti keeles tegelikult teaks, mida täpselt küsida) ja me elame mustlasrajoonis, siis on see kaunis keeruline ettevõtmine. Laupäeval proovime linna suurimal turul mingit diili teha. Võtame eesti-tšehhi vestmiku kaasa.

   Mainides meie kaunist mustlasrajooni tuli mul meelde, et meie vastas majas asub üks pood, mis sildi järgi arvestades müütab vene toiduaineid. Avatakse kell kuus õhtul, suletakse enamasti üheteistku ajal. Ise oled loll, kui pelmeene lõunaks süüa tahad.

  Selle gurmeekaupluse kõrval asub asutus nimega Nuga Best, mille läheduses pole ma iialgi ühtki inimest näinud.

  Kallidega

Sirkka Johanna

Pildid

Meite kodu

Joppas, et parajasti pesu ei kuivanud.

Minu kooli teine korrus.  Loenguruumidest pilte pole, kuna
stuudioruum on kooli kõige olulisem osa.

Minu tööpind

Minu kooli esimene korrus

Mingeil põhjusel ei jäädvusta blogger minu vastuseid teie kommentaaridele! Ma ei ole teid unustanud, google lihtsalt hoiab mu jutu endale :(:(:(:(:(:( Ärge olge kurjad :(:(:(:(:(

Repepepeppepepepe

  Meil on k[lmkapp t'iesti t[hjast kohast otsustanud kogu toidu ;ra k[lmutada. Juba kolmandat korda sel n'dalal. Te ei kujuta ette, kui kurjaks selline olukord teeb, kui hommikus;;giks on ainult banaani ja kuiva leiba, sest juustum;;re, piim, kurk, jogurt ja juust on otsustanud j;;tist m;ngida.

  Mingil t'iesti haigel p]hjusel maksab [ks suur tekikott rohkem kui keskmine pan. R;;kimata sellest, et Tesco valikus on 15 erinevas suureuses ja lahedusastmes harja, aga mitte [htki k[hvlit.

  Sel n'dalal toimub Prahas Designblok, mis on p]him]tteliselt  disainifestival/mess, mis toimub erinevais paigus [le Praha. Tundub, et p]hjamaade disainiga harjunud inimestena me ilu eriti ei taju, sest hiiglaslikud v'ikestest klaasist liiliatest ehitatud lambid m]juvad pigem jaburana.

  "Maketi]petuse" tund on reaalne idiootsus. Pidime tegema klassikalisi p]hikooli kunsti]petuse [lesandeid a'la kujuta kiirust, s[mmeetriat, j]udu, v]imu, kaost jne. T\iesti  masendav. Feliks, kes seda jama ilmselt veel rohkem tegema on pidanud, kuna ]ppis enne siiatulekut kujutavaid kunste, isegi ei [ritanud oma hoiakut selle tunni osas peita. N\iteks ehitas ta kiiruse tarvis endale p'he raketi ja v]imu kujutamiseks korraldas tseremoonia, kus ta krooniti Archipi kuningas Feliks 1. Hiljem, kaost kujutades, sain ma ta maad vallutada ja kannan n[[dsest tiitlit Tema Kuninglik K]rgus Feliks 2.

  Mihklil on praegu veel meeldivalt rahulik elu. Tal on kool ainult kolmel p'eval n'dalas ja siis ka max. kolm astronoomilist tundi. Mina see-eest sattusin oma lemmikstuudiosse. Esiteks on meie t;;pind teistest eraldatult teasel korrusel, nii et kui on tahtmist maurata, saab alla minna, ja kui on tarvis t;;tada, on [leval alati rahulik. Teiseks on mul k]igist eriala]petajatest k]ige edukam ja rahulikum ja k]igist erialaassistentidest k]ige asjalikum ja sisukam. M]istusp'rane konstruktiivne kriitika, mis samal ajal jaba ideid, on siinkandis harv n'htus. Peale selle n'eb Elan (meie assistant) v'lja nagu Teodor kahek[mne aasta p'rast :D.

  On kellelgi ideid, mida erilist ja p]nevat on r''kida postindustralismi kohta? 20 minutit peab pikk olema ja p]hilistest asjadest ei tohi r''kida, kua enne minu ettekannet on samateemaline sissejuhatav loeng.

  Aus]na, pildid tulevad! Ma lihtsalt m]tlesin, et ma pole teile ju kooli ka n'idanud ja peaks need pildid ka siia [les panema.

 Mulle ei meeldi urbanistika.

Kallidega

 Sirkka Johanna

PS: kirjutasin selle kooliarvutis, sellest ka t;pit;htede puudumine.

Ma polegi surnud vol 2!

4. 10

  Noneh, meil on kodu!

  Too koht, mida me mingipäev vaatamas käisime, imes lurinal, kuna see asus Praha 14-s(linnaosade süsteem, vanalinn on 1 ja mida suurem number, seda kaugemal kesklinnast), seal puudus pesumasin ja Mihkel sai poole korteris vaevu püsti seista. Pluss oleks mu koolitee tähendanud kahe bussiga ja kahel erineval metrooliinis sõitmist, mis oleks kokku võtnud poolteist tundi. 

  Õnneks oli Mihklil kui Erasmuse tudengil järgmisel päeval vaba päev, mille ta kulutas maaklerile helistamisele ja korterite vaatamisele. Selle tulemusena on meil nüüd korter Praha 5-s(kaks peatust meie vanast korterist lõunasse). Täitsa eraldi, normaalse vannitoa ja hunniku kappidega. Ainus jama on küpsetusahju puudumine. Ilmselt tuleb risotode ja pastade vaaritamise oskused mängu panna. 

  Kolimine möödus isegi võrdlemisi valutult, kuigi ma tellisin alul liiga väikse takso ja isegi suurde mahtusime me vaevu ära. Oma ülimas geniaalsuses olime me alles hoidnud ja kaasa pakkinud kõik salvrättidest pesupulbrini ja maitseaineteni. Mis ühtlasti tähendas, et pidime neljandale korrusele tirime 150 40-kilost kotti ja kohvrit. Pildid uuest kodust ilmuvad siia tänase päeva jooksul, praegu on need Mihkli telefonis. 

  Kooli osas on kõige suurem ja olulisem uudis see, et selle semestri teema polegi maastikuarhitektuur( http://www.youtube.com/watch?v=3GwjfUFyY6M ), vaid hoopis rowhousing. Rowhousing on sisuliselt kõige vanem ja tavalisem arhitektuuritüüp ehk tihedalt üksteise kõrval asetsevad eramajad väikse aiaga. Meie projekti puhul on krundi suurus 6*12*10 meetrit ja see asub Praha 9-s tiigi ääres. Seekord on meil ka reaalsed kliendid, kelle soovidele põhinedes me oma ideid realiseerima hakkame. Igal juhul saab põnev olema.

  Üldiselt läheb sellel aastal ikka väga kiireks, kuna ainete mahud ja tempod on hüppeliselt tõusnud. Pea igas aines tuleb kirjutada essee, kaks eksamit, kodutööd ja esitlus. Rääkimata mu praegusest lemmikainest sotsioloogist, kuhu me peame igaks tunniks essee kirjutama. Õnneks vaatleme me seda teemat arhitektuuri ja urbanistika punktist ja õppejõul on normaalne inglise keel, mis üllataval kombel on meie õpetajate seas harv nähtus. 

  Mihkel hakkab sellel semestril tegelema hoopis moe- ja tootedisainiga. Üks põhilisi ülesandeid on disainida uusi tooteid ühele nahkkotifirmale ja teine disainida valgustifirmale. Ja kui kõik hästi läheb ja ta saab ka järgmiseks semesteriks jääda, saab ta oma töid ka üle Atlandi ookeani galeriidesse müüki saata. 

  Leidsime turu! Nüüd saame köögivilju ja juustu osta poole odavamalt kui Tescost ja ma plaanin endale moodustada väikse sõnaraamatu tšehhikeelsete toiduainenimedega, et ma teaks, mida ma ostan :D

  Meil on nüüd ka tšehhi telefoninumbrid. Vanalt numbrilt mind kätte ei saa, aga kui on miskit olulist, siis jätke sõnumistesse või feissbukki mulle teade ja ma saadan numbri. 

   Riidekuhjade otsas ahastades, 

Sirkka Johanna

Ma ei olegi surnud!

29.09
  Kuna ma ei jõua ka päris terve päeva raamatut lugeda ja hr. Kaarma otsustas mingit uut nõksu oma lemmikarvutimängus harjutada, otsustasin täita oma püha kohust ja teile kirjutada.

  Tagasi Prahasse jõudsin ma reedel (27.09) pärastlõunal täies teadmises, et mul pole alalist elukohta. Õnneks oli ma ettenägelikult broneerinud toa hostelis "Pension Sprint", mis naksikast nimest hoolimata õite näotu on. Samas on 20 euri toa eest päevas Prahas odavuselt teine tulemus, nii et minu suust kurtmist ei tule(kes kurat otsustas, et bambusported on ägedad?). Kohaletulek oli sündmustevaene, olukorda vürtsitamas vaid tõik, et olime end Mihkliga enesele teadmata samale Riiga viivale bussile registreerinud(üksteise ette istuma!), ja check-in'i tädfi Riia lennujaamas, kes, kuuldes mu soovi maksta kahe lisakilo eest, kulmud pealaele tõstis ja teatas, et lennujaam pole mingi moelava ja pangu ma aga kõik riided korraga selga.

  Kuna internet on meie praeguses peavarjus pigem sörkiv kui sprintiv ja kogu muu meelelehutus istub Feliksi juures kottides, siis ostsin endale raamatu "Pilveatlas". Samanimeline film "Matrixi" režissööridelt mulle meeldis ja süžee oli piisavalt eriskummaline, et tõotada hääd raamatut. Esimesed mõnikümmend lehekülge on olnud köitvad.
 
  Uus kooliaasta hakkab ametlikult homme(30.09), teisipäeval on esimesed tunnid. See semests on peamiselt pühendatud maastikuarhitektuurile, mis pole just mu lemmik, aga saab näha. Lisaks hakkavad veel staatika, mittekandvate struktuuride, sotsioloogia, arhitektuuriajaloo, kunstiajaloo, linna- ja maaplaneerimise ja maketiõpetuse-skulptuuri tunnid. Viimast hakkab andma seesama mõrd, kes andis joonistamist, mis ei saa midagi head tähendada. Seekord pole Mihklil aega mind aidata ka, nii et pean ise selle jobuga heitlema.

  Mihklil hakkab kool minuga samal ajal ja tõotab tulla väga töine semester.  Lisaks AAAD(Academie of Arts, Architecture and Design) oma ainetele, mille tempo on kolmekordne võrreldes EKA-ga, tuleb tal ära teha ka mitmed kolmanda kursuse ained oma kodukoolis. Nii et lähe tal terve aasta raisku mingite üksikute jaburate ainete (akadeemiline kirjutamine, ettevõtluse alused ja esteetika) peale. Nagu arvata võite, olen  ma akadeemilise kirjutamise osas talle abikäe ulatanud.

  Esmaspäeval saame kokku ka maakleriga, et oma potensiaalne kodu üle vaadata, sest meil pole enam ammu aega millegi üle viriseda. Me oleme korterit otsinud viimased poolteist kuud ja olukord on muutunud absurdselt halenaljakaks. Meilidele maaklerid ei vasta, niisiis on Mihkel kõigile Eestist helistanud. Nii olemegi me kinni pannud 7-8 korterit, mis on kõik kas järgmisel päeval maha müüdud või parima sõbra vanaemale üürile antud, nii et me oleme neist kõigist ilma jäänud. Praeguse korteri maakler tuleb aga õnneks esmaspäeval puhkuselt, nii et võib loota, et ta pole kohta kellelegi kiirelt maha parseldanud. Küll aga ei räägi tädi sõnagi inglise keelt, nii et pean Vana Tallina ja Kalevi šokolaadiga peibutades Sona endaga kaasa saama.

  Et te teaks enda graafikuid kohendada, siis ma olen distsipliini mõttes otsustanud postitada midagi iga neljapäev. Nii et võib oodata ka täiesti suvalisi mõtteid. Ja kui ma neljapäeva jooksul midagi ei postita, siis on mul  mingi asjalik põhjendus nagu sess või kolimine.

Kofolat juues ja sealiha süües

Sirkka Johanna

PS: Avastasin, et hingelt pole ma ikka ülde 21. sajandi inimene. Ma olen sõna otseses mõttes kümneid kordi arvuti ette maha istunud, et teile midagi kirjutada, aga lõpetan ikkagi fatšebookis istudes ja lakke vahtides. Nüüd võtsin paberi ja pliiatsi näppu ja kirjutasin 15 minutiga jutu valmis.