Avastasin, et pea igas Praha suuremas elektroonikapoes müüakse cd-pleiereid. Isegi värvi ja mudelit saab valida. Ahvatlus on hirmsasti suur, aga tervist, 40 eurukronni-.-

  Teine asi on see, et ärge küsige mult, mis ilm siin on. Päris ausalt, ma ei tea. Ma veedan oma õhtud-hommikud ühikas, päeva-pärastlõuna koolis ja nende vahepealse aja toidupoes ja trammis, mis tuleb mulle nii ühika- kui kooliukse ette kohale. Ilmateate väitel on siin päeval umbes 10-11 soojakraadi ja öösel paar kraadi üle nulli. Lumest pole haisugi.


SJ

26.11.12

   Ausalt, enamik ajast ei oska ma siia midagi kirjutada, sest nagu ei tahaks iga päeva rapotit siia üles panna, aga midagi põnevat minuga just ka ei juhtu.

  Teisipäeval tuli mulle külla Mihkel!!!! Vaene kutt pidi siia jõudmiseks sõitma Tallinnast Riiga, Riiast Londonisse, Londonist Brnosse ja Brnost Prahasse, aga kohale jõudis:)

  Kõigepealt suur aitäh empsile ja Janele-Madisele väga lahedate kingituste eest:) Sain rõõmuga kõhu šokolaadi täis pugida ja oma stalinistliku maja raamatut lugeda, San Diegost pärit särk seljas ja lõikelaud värvli vahel.

  Ega me Mihkliga midagi tarka teinudki. Mina pidin hommikud koolis veetma ja tal oli terve hunnik lihasepilte joonistada. Nõnda saime me koos uksest välja alles pärastlõunal, vahel isegi hiljem. Näitasin Mihklile olulisemaid turismiobjekte ja jalutasime mu lemmiktänavatel ja  kuna mul on vaja nii papusid kui pükse, siis tutvusime kohaliku kaubandusega. Mihkel käis mul ühikas külas ja kohtas põhilist vene neiut, vaatas mu koolis ringi ja tutvus mu sõbranna Sonaga, kellega me lõunal käisime. Sõime ühes imearmsas ja võrdlemisi odavas vegerestoranis, lürpisime astronoomilise kella all kuuma šokolaadi, kugistasime poolemeetrise läbimõõduga pitsat ja Mihkel rullis mulle hommikusöögiks wrappe. Ootamatul kombel meeldis talle tohutult minu projekti üle arutleda, niiet üks hetk oli olukord selline, et herr Kaarma visandas mulle oma mõtteid ja seletas, mis tema meelest lahe oleks ja mina vaatasin tühja pilguga lakke, sest mu mõistus ei taha veel väga loominguliselt töötada. Laupäeva lõunal sõitis kodanik tagasi oma kodumaale.

  Tema muljeid linnast, minust, koolist ja kõigest muust peate temalt endalt küsima, aga tundus, et Praha talle meeldis. Kõigil nüüd pöidlad pihku, et Praha disainikool ta ikka vastu võtaks:)

  Mina tegin oma geomeetria mid-term testi max.punktidele, nagu ka heeliksi konstrueerimise. Kõik muu sujub vaikselt. Praeguse graafiku järgi pean ilmselt jõululaupäeva õhtusöögilauas ka autocadis semestriprojekti plaane ja vaateid ehitama või arutlema avaliku arhitektuuri sisu ja mõtte üle.

  Mu viimane vorstipoolik on muutunud vorstimaitseliseks kiviks, nii et ma ei tea, kuidas ma selle tükkideks peaksin lõikama.

  Veidral kombel ei mäleta ma, millal ma viimati end tõeliselt puhanuna tundsin ja veel veidramal kombel tulen ma juba kolme nädala pärast koju.

Kallidega


Sirkka Johanna

17.11.12

  Armsad inimesed!

   Viimased nädal aega on olnud ikka päris ulme. Mul sai nimelt pool semestrit läbi, mis tähendab, et selleks nädalaks planeeriti hunnik olulisemaid töötähtaegu. Neljapäevaks saime valmis oma Team Projecti, mida me eelnevad kolm nädalat iga päev valmistanud olime. See tähendas siis seda, et ma õppisin ära laua taga magamise(sest koju sai koolist nii kell 11-12 õhtul), heegeldasin pool meetrit korda pool meetrit võrku, sest me ei leidnud poest ideaalset, avastasin, et ka õppejõududele ja koolijuhtkonnale on okei kell 10 õhtul veel koolis olla ja inimestele nõu anda ja avastasin, et võrreldes muu maailmaga on eestlasel tõepoolest suurem töövõime. Kõik kulmineerus sellega, et saime õpilasžüriilt esimese ja kriitikuilt teise koha ning auhinnaks koogi :D

  Reedel oli geomeetria mid-term test, mille puhul ma pole üldse kindel, kas see okeilt läks. Õhtul oli Rubeni ja Daniela juures väike pralle, kuhu me end Sonaga kohale vedasime. Täitsa tore oli, kuigi ma olen kuidagi välja kasvanud enda silmini sodiks joomise lahedaks pidamisest. Nõnda asutasin ma end kella kahe ajal koju minema, kui tundsin, et midagi on valesti. Jep, olin mingi khuuli viiruse saanud, nii et paar tundi hiljem tõusis palavik, roopisin umbes sada korda ja mitte mingisugunegi söök ei lähe alla. Loodan, et läheb varsti üle, sest teisipäeval tuleb Mihkel mulle külla(WOOT-WOOT) ja järgmine nädal on vaja koolis kohal olla, sest tutvustatakse semestri lõpuprojekti.

  Muud põnevat mu elus ei toimu: käin koolis, tulen koju, lähen magama.Ükspäev leidsin Koh-i-noor'i firmapoe, saan nüüd pliiatseid ja värve eriti mõnusalt madala hinnaga osta. Vorst hakkab kohe otsa saama :D Detsembri alul on vist mingi koolireis Ostravasse(Poole piiri äärne Tšehhi linn), sest seal avatakse mingi suur ja oluline näitus. Saab näha, kas ma lähen või ei. Vaikselt ostan juba jõulukingitusi :D Vene neiud pole viimasel ajal midagi huvitavat välja mõelnud, küll on nende lõputu sädin ja kriiskamine palavikuga eriti talumatu.

  Aaa, lõpetasin tšehhi keele tundides käimise, kuna tundsin, et ma lihtsalt ei jaksa rohkem infot vastu võtta. Nii et jah, pärast jõule või järgmine sügis proovin uuesti:D


Armastusega

Sirkka Johanna

Pildikesi koolielust

Istume kõik Introduction to studies tunnis ja Adam(meie õppejõud) õpetab ja innustab meid mõtlema, miks meile üks või teine maja meeldib ja milline võiks olla suurepärane ehitise analüüs. Ta on valinud meie tarvis 20 kõige olulisemat 20.sajandi ehitist, millest üks on 1961. aastal ehitama hakatud Berliini uus kunsti muuseum(mitte segamini ajada uue kunsti muuseumiga) Mies van de Rohelt. Oleme juba pikka aega jutustanud ja Adamilt täpsustusi küsinud, kui Mehhiko kutt Ruben(häälda RRRRuen) küsib õpetajalt, kas too ehitis asus Berliini müürist(mida hakati ka ehitama aastal 1961) sees- või väljaspool. Esimese hooga ei saanud keegi küsimusest arugi, aga lõpuks sai Ruben vastuse, et müürist läänepool. Kutt ei saanud aru, küsis korra veel, et kas siis müürist väljas läänepool? Tol hetkel sai ta juba oma kõrval istuvalt tüdrukult suunava jalahoobi ja Ruben otsustas vait jääda. Väidetavalt olevat ta hiljem kelleltki küsinud, millise sõja järel müür ehitati.

Hõissa Ladina-Ameerika haridus

Mu aju valutab

...ehk käisin oma esimeses tšehhi keele tunnis.
   Alul mul polnud plaanis sinna minna, kuna neid on nii vähe ja maksavad üsna korraliku summa, aga kuna mu tiimikaaslased Ben Ja Feliks räägivad pidevalt nende tundide kasulikkusest, vedasin end kohale.
   
    Esiteks toimus kõik ainult tšehhi keeles. Õpetaja rääkis inglise keeles ainult äärmise vajaduse korral , nt siis, kui me ei teinud vahet sõnadel "kuula" ja "kirjuta", ja me ei tohtinud omavahel inglise keeles vastuseid harjutada. See oli ikka täiesti ulmeline.

    Teiseks ajavad mind paralleelid vene keelega väga segadusse. Ma unustan vahepeal ära, et tegu ladina tähestikuga ja osa tähti sõnas on lambist kirillitsas. Mul on pidevalt tunne, et mul eeldatakse venekeelset sõna(kuna me sisuliselt õpime lasteaialaste sõnavara, siis ma tean venekeelseid vasteid), nii et ma suudan pidevalt sõnu sassi ajada.

    Kolmandaks, jube palju kodutööd. Järgmiseks korraks on vaja selgeks õppida hunnik väljendeid, õppida pähe laul ja üle korrata õpitud grammariosa. Minul on veel vaja järele ka õppida.

    Ma olen viimasel ajal kogu aeg väsinud ja see tund suutis ka veel oma panuse anda, nii et kui ma eriala stuudiotundi jõudsin, ei jõudnud ma eriti midagi mõelda enam. Aga vähemalt on tunne, et põhitõed saab selgeks.


  Kallistades

Sirkka Johanna

 

Miks mulle meeldib ühikas elada

1. Majutus on võrdlemisi odav
2. Trammipeatus on ukse ees
3. Ma ei pea kellegagi rääkima, kui ma ei taha, sest niikuinii keegi eriti midagi aru ei saa. Isegi kui ma tahaks rääkida, ei saaks.

Miks mulle ei meeldi ühikas elada

Lugu 1

   Värvisin siis mina siis reede pärastlõunal pead ja ilmselt tilkus värvi natuke kellegi rätikule. Räti omanik tuli minu ukse taha, kisas ja sõimas, ma passisin lihtsalt, ootasin kuni ja lõpetab vabandasin ja tahtsin rätiku ise ära pesta, sest värvijäljed tulevad tegelikult väga kergelt välja. Neiutis ei uskunud mind ja arvas, et tahan tema saunalina endale saada, aga pikema veenmise peale siiski soostus oma rätiku minu kätte andma. Ilmselgelt tulid plekid pesus maha, kuivatasin rätiku ära ja enne neiule tagasi andmist pistsin voldi vahele šokolaadi. Järgmine päev kuulen jälle kedagi köögiuksele koputamas. Tegu oli eelmise neiu toakaaslasega, kes teatas mulle, et tema riietel on ka värvijäljed. Palusin riiet näha ja tüdruk võttis välja kampsiku, mille peal olid suured šokolaadipruunid plekid. Seletab ja seletab, nõuab, et ma tema kampsiku ära peseksin ja valuraha plekiksin, mina passin jälle vait olla. Kui piff hetkeks vait jääb, ütlen talle, et võib-olla pole ta ehk märganud, aga ma olen punapea ja panen ukse kinni. Ilmselt tahtis ka šokolaadi.

Lugu 2

   Meil on kaks väga väikest külmkappi, kuhu idee poolest peaks ära mahtuma viie inimese asjad. Reaalsuses aga nelja inimese, sest Katja ei söö kunagi siin. Nõnda on kogu aeg probleem, kelle asju on külmkapis kõige rohkem. Ühel õhtul kuulen jälle koputust köögiuksele. Üks vastastoa neiudest tuli mulle teatama, et tema ei ole nõus enam niimoodi elama, et ma kogu külmkapi oma asjadega täidan. Lihtsalt infoks, ma hoian külmkapis ainult oma pooleliitrist piima. Vahel on kaks jogurtit ka, aga seda juhtub harvemini, sest jogurtit ostes söön ma selle enamasti kohe ära. Nõnda ei saanud ma kuigivõrd aru, milles üldse probleem on ja järjekordselt ei vaevunud üldse vastama sellisele nõudmisele. Järgmisel päeval tuli välja, et kõik need asjad, mis neiul ees olid, olid tema enda omad, lihtsalt ta oli unustanud, et ta käis juba poes

Lugu 3

   Polegi eriti lugu, vaid lihtsalt ärritusallikas. Te ei kujuta ette, kui väga ma vihkan säästupirne. Kui muidu on probleem selles, et need ei hakka kuigi kiiresti tööle, siis meil on siin laes klass omaette - need ei ole nõus ka kustuma. Nii ongi, et igal hommikul paneb esimene ärkaja tule põlema ja peseb hambaid pimeduses. Eelviimane inimene vajutab uuesti lülitile, et tuli kustutada ja selleks ajaks, kui tuli üks kord kustu läheb, on ka viimane inimene end ära pesnud. Ma pole viimased kaks nädalat kordagi valguses hambaid saanud pesta -.-
Samasugune olukord on "magamistoas" tule kustutamisega. Vahel põleb tuli paar tundi pärast kinni vajutamist ka veel.

Lugu 4

   Samamoodi pole lugu, vaid lihtsalt rängalt tüütu. Vene neiud ja nende arusaam oma asjade hoidmisest. Esiteks on mu tuba vahelduva eduga kas riide-,  kosmeetika-, lõhna- või lillepood. Ja ma ütlen teile, ei ole midagi õudsemat sellest hetkest, kui avastad, et tappev liilia-parfüümi-sigareti hais ei lahku enam Su juustest. Alinal oli paar päeva tagasi sünnipäev, nii et muuseas on kõik aknalauad täis röögatuid lillebukette. Enamasti liiliad ja nelgid.

  Teine asi on see, et no miks peab end meikima mitu korda päevas?? Ehk siis vannituba on pidevalt okupeeritud, sest mõni neiudest võtab esimese päevapooliku meiki maha ja kannab teist peale. Miks see vajalik on?????

  Ja vene keel. Enne suhtusin ma sellesse mõõduka vastumeelsusega, mis seostus enamjaolt minu võimetusega seda selgeks saada. Nüüd on see lihtsalt tülgastav. See ei lõpe mitte kunagi, seda saab kuulda vaid kahes valjusastmes(väga valju ja veel valjum) ja enamik ajast peab üks vestluses osalejaist valjust tekstist hoolimata kõigest üle naerma. Vahel on mul tunne, et ma peaksin hakkama iseendaga kõval häälel eesti keeles rääkima. Lihtsalt, et huvitavam oleks.

Lugu 5

   Mis värk selle majaga üldse on??? Sattusin kokku ühe minu kooli teise kursuse neiutisega, kes ka siin elab. Ta väitis, et kuigi ta on siin juba poolteist aastat elanud, eksib ta vähemalt korra nädalas ikka veel ära. Ja ma täiesti usun teda. Lifti juurest minu tuppa saamiseks peab keerama kokku 9 korda. Minu toast pesumasinani jõudmiseks tuleb kõndida kokku 12 erinevas koridoris ja minna läbi kolme paari uste.


Kuna mu elu on jätkuvalt väga vaikne, siis mul lihtsalt pole oma tegemistest eriti midagi kirjutada. Käisin Sonaga pitsat söömas ja homme hakkame poistega uue projekti maketti ehitama.


Kallistades

Sirkka Johanna

My Space

Minu makett siis. Tervest esitlusest ja teisest makettidest näeb pilte Archip'i facebook'i lehel.