Näpunäiteid neiu Siimso kaasreisijatele

 

  Ma ei satu siis kuigi tihti, sest mul lihtsalt pole kuigi palju öelda. Või kui on, siis tahaks õiendada, aga see pole ka päris see.

  See selleks. Kunagi märtsi lõpus käisime Mihkliga Münchenis ehtekunstifestivalil Schmuck. Ja see tekitas minus mitmeid mõtteid, mis siin nüüd kirjasõnaks saavad. Või siis rahulolematuks lalisemiseks.
  Kuna me ei teadnud tollest üritusest sisuliselt midagi, ühinesime me Mihkli endise meistri Martini, tema  naise Tereza ja Mihkli praeguse tööandja Klaraga, kes on Schmuckil juba kümmekond aastat käinud ja sellest tulenevalt peaks teadma, kuidas asjad käivad. Või nii nad väitsid.

  Mina olen oma vanuse kohta võrdlemisi palju reisinud ja olles kasvanud üles minu vanemate planeeritud väljasõitudega, on mul tekkinud mõned reeglid, millest üleastumist ma ei tolereeri:

                                       1. Ära virise
                                       2. Kodust ei lahkuta ulualust eelnevalt hankimata (Vabandav ainult hääletajatele,                                                aga siis ma eeldan, et telk on kaasa võetud)
                                       3. Päevaplaan ei sisalda rohkem kui nelja muuseumi ja peab olema paindlik                                                      ettenägematute lõbustuste jaoks
                                       4. Ära solvu
                                       5. Võimetus vastavalt olukorrale jalanõusid valida ei anna luba hädaldamiseks
                                       6. Kui sa oled piisavalt vana, et ei pea limonaadi joomiseks luba küsima, oled sa                                                ka piisavalt vana, et mitte iga 40 minuti tagant metsapeatust paluda
                                       7. Tee, mis sa teed, aga ära virise

Kuna ma olen siiani reisinud ainult oma pere, Mihkli ja Noraga, siis ma tõesti arvasin, et sellised põhitõed on midagi ilmselgelt, aga tuleb välja, et maailm on täietud tuhajuhanitega.

  Kodust lahkusime me teadmisega, et Tereza on meile öömaja bookinud ja kuna nemad kutsusid meid kaasa, siis tundus kõik toimivat. Jauramine hakkas pihta umbes 60. kliomeetril Müncheni suunas, kui ma aru sain, et Tereza ja Martin olid kõik oma kodused probleemid reisule kaasa võtnud ja täitsid iga vaba hetke nende laiali laotamisega. Mis tähendas, et iga ettepanek, arutlus ja idee oli ääristatud ühe solvumise ja teise mossitamisega. Ma ei kannata mossitajaid silmaotsaski. Inimene kas saab korraks väga kurjaks ja valab selle kümne minuti jooksul välja või ei vihastagi.
  Jõudsime kohale, käisime messikeskustes ja galeriides, vaatasime kõrget kunsti, mis minul selgelt üle pea lendas, aga õnneks oli Mihkel giidi eest ja mainis, kui miski oli eriti kuulus või oluline. Pärast kuut näitust olin ma surmväsinud, näljane ja valmis pühendama ülejäänud päeva õllekatest avanevatele vaadetele. Nendeni me ei jõudnudki, sest me pidime hakkama endale öömaja otsima, sest Tereza ei olevat näinud probleemi tõigas, et tema reserveeringut keegi ei kinnitanud. WHAT THE FUCK????? Sai ju räägitud, et kodust ei lahkuta teadmiseta, et sul on üldse kuhugi minna -.- Jooksime siis paaniliselt mööda internetiga kohvikuid ja leidsime midagi, mida mina arvasin selles maailmas mitte eksisteerivat - internetita Starbucks. See kõlab nagu kirjanik, kes ei tunne tähti ja räägib väga selgelt sakslaste arusaamast normaalsusest. Martin otsustas teistega öömaja otsimise asemel autos oodata ja väike uinak teha, sest [sisesta põhjus].
  Kokkuvõttes laabus kõik ilusti ja me leidsime täitsa õdusa seljakotireisjate kogukonna/hosteli, mis oli märkimisväärset odav, aga mind ajab lihtsalt väga kurjaks inimeste suhtumine, et sellises olukorras on täiega okei nurgas mossitada ja lahendust oodata. Rääkimata sellest, et reserveeringute ülekontrollimise unustamine on lihtsalt loll.

  Järgmise kaks päeva möödusid sarnase tempoga. Me ei näinud ühtki olulist turistilõksu (Münchenis, nagu Prahaski, on astronoomiline kell), ei sattunud kordagi ühtki poodi, ega veetnud mõnusasti aega üheski kohvikus. Aga ma olin rahul, sest reisul olles võtan ma vingumisreeglit väga tõsiselt ja ei virise ka selle üle, et teised virisevad. Ma teen seda hiljem, avalikult oma blogis, keeles, millest ohvrid aru ei saa. Probleemilahenduse meistriklass.

  Tegelikult oli väga tore. Ma olin korra varem Münchenis käinud (ja ostnud punase fedora-mütsi), aga vaid pooleks päevaks, niisiis olid mu mälestused üsna hägused. Seekord meenutas too linn mulle Tuneesiat, peamiselt seal elava ülisuure türklaste kogukonna ja sellest tuleneva jasmiini- ja küpsetatud liha lõhna tõttu. Samas oli sellest ka midagi äärmiselt kuninglikku, aga mitte sellist pidulikku kuninglikkust nagu Londonis, vaid pigem sellist tolmust ja natuke unustatud versiooni, nagu vahel on Prahas tunda.
  Sõime Mihkliga kahepeale 12 kebabi ja plaanime varsti järgmiste järele minna. Seekord muuseumis peatumata.

PS: Meil oli üks nädalavahetus vesi ära. Reede õhtul öeldi, et ega enne esmaspäeva ööd tagasi ole. Meie võtsime olukorda täie tõsidusega ja ostsime poest terve hunniku ämbreid, sest maja ette oli toodud suur joogiveepaak. Meie elame neljandal korrusel, niisiis on kasulik vett kohe varuga tuua, ei pea terve päev mööda treppe jooksma. Laupäeva lõunal oli vesi tagasi. Meil on nüüd terve tühje ämbreid.