Kohutavalt põnevad lood

Nõnda, kullakesed!

   Konkursi tulemused on teada! Võistlustules oli kokku kuus projekti ning esimest kohta välja ei antud, kuna ükski projekt polnud ideaalne ja ühtki pole võimalik kohe ehitama hakata. Teise koha sai Feliks ja kolmanda meie Beniga. Kuna aga Feliksi oma oli lõpetamata just nende aspektide osas, mis meil väga hästi olid, siis nüüd peame me kolme peale ühe disaini valmis keevitama, mis siis ka valmis ehitatakse. Kokkuvõttes polegi nii kehv tulemus, kuigi oleks olnud mõnus võita oma esimene konkurss.

   Eelmisel reedel oli siis kauaoodatud paavsti pummelung. Olin endale ostnud helepunase eriti tagasihoidliku kleidi ja ei näindki kõige halvem välja. Jason väitis, et ma näen välja nagu vene spioon, kes on tulnud mingile vastuvõtule Usa presidenti tapma. Ilmselt kõige eriskummalisem kompliment(?) minu elus.

Pidu on vägev. Esiteks elab härra Duka üliuhkes barokiaegses tohutute seinavaipade ja saja kuldraamis peegliga lossis. Teiseks oli kohal kogu Tšehhi vabariigi press. Kolmandaks oli meie erikülalised, sest kardinali manager-peokorraldaja on meie kooli akadeemilise kogu liige ja ta otsustas, et meie kink(meie projektid, mis olid talletatud kaunisse brošüüri) on kõige olulisem ja erilisem. Osa külalisi oli oma kinkide kallal nädalaid kui mitte kuid vaeva näinud ja kokkuvõttes on kõige olulisem kingitus mingite suvaliste kälide paviljonid, mille nad nädalaga välja mõtlesid.

   Meie erikülaliste staatusel olid aga mõned väga mõnusad lisad. Näiteks anti meile ootamiseks eraldi ruum, kus oli palju toole ja õhku. Saalis polnud kumbagi. Kui Usa sõdurid kardinali õues signaali lastes tervitasid, oli meie ruumis rõdu, mis oli väike variant sellest, millelt paavst Peetruse väljakul inimesi tervitab. Tunne oli küll sama uhke :D Sealt sattusime nägema ka kohaliku kaardiväe vahetust. Siin pole see vahetus mingi kahe kuti püssidega vehklemine. Kahekümnepealine g rupp hakkab kuskilt kaugelt tulema, peatud kardinali maja juures, tervitab maja, siis läheb austab lippu, siis on mingi akrobaatika, siis astuvad kaks kaaki ette, toimub püssidega vehklemine, enne seal olnud kaagid lähevad teiste poiste juurde ja kaks uut lähevad oma putkade juurde. Päris vägev oli.

   Süüa sai ka, eriti head oli nagitsatega võikud. Alksi ei pakutud, nii et oleks pidanud Mammu nõu kuulda võtma ja prügikasti taha omad joogid valmis panema.

   Pärast kogu seda ülistamist otsustasime me jala kooli tagasi minna. Sealt samast algab ka ilmselt iga prahalase lemmik park/tee lossist all-linnani. Tegu on kohaliku arhitekti Pepa Pleskoti korraldatud radade süsteemiga, mis läheb läbi endise vallikraavi, mis on nüüd rohelusse mattunud. Südalinna kohta uskumatult vaikne ja rahulik, mis ilmselgelt põhjendab ka selle, miks Instagrami fännist Jason(Lõuna-Korea/Tšehhi/Usa kutt, kelle nimi on tegelikult Djonghan) meid pildistamise sundis läbi tegema. Kogu see jama sisaldas mööda mägesid ronimist, murus püherdamist,. Iga viimase kui seina peale toetamist ja väga veidraid võtteid igal võimalikul hetkel.

Vasakult: meie kooli direktor Regina, Ben, Feliks, Louise, Chris, Sondre
Jason, silmipimestavalt kaunis neidis ja tulevase paviljoni tulevane haldaja

   Veel minu kohutavalt põnevast elust – sain trammist trahvi 30 euri. Mu kuukaart oli viis päeva aegunud. Olin väga vihane, aga õnneks on siinsed kontrolörid täitsa toredad. Too vanaonu vabandas mu ees sada korda, et ta ikkagi peab laskma mul maksta, sest viis päeva on ikka liiga palju ja küsis, kas mul ikka söögiraha jääb siis järele. Muuseas peavad siin välismaalased kohe sularahas maksma, mis tähendab seda, et kui Sul piisavalt raha pole, siis Sind viiakse lähima automaadini. Ja sealt ka viimase aja kohatuim hetk – too onu oli eestlane. Kui olin trahvi ära maksnud, vajas onu paberi vormistamiseks mu dokumenti ning kui see tema näpu vahele jõudis, hakkas ta minuga eesti keeles rääkima. Tuli välja, et ta vanemad oli kunagi ammu Eestist siia kolinud, aga kuna kodune keel oli ikka eesti keel, siis rääkis ta täiesti puhtalt. Muidugi hakkas ta selle peale veel rohkem vabandama, et ta minu käest raha peab võtma, aga noh, kokkuvõttes ta ikkagi võttis, mitte ei jätnud kodumaa-armastusest mulle trahvi kirjutamata. Muide, siin saab tolle trahvikviitungiga kaks päeva ilma piletita sõita, sest Sa pead ometi ju ühistransporti kasutama selleks, et uue piletini jõuda.

Aa, uue poti ostsime ükspäev, siis meie tilluke kastrul ei mahutanud kartuliputru ära. Lihtsalt, et teaks.

Olge tublid!

Sirkka Johanna