Maksikoer tegutseb jälle!

     29. septembri hommikul ärkasin ma teadmises, et jälle on aeg musta leiva puru põlvedelt pühkida ja tagasi rohlikute maale minna. Sel aastal reisisin ma nagu rikas inimene ja tulin Prahasse lennukiga. Kõik oli väga igav ja turvaline, kedagi ei huvitanud, et mu kott oli tablette ja eeltäidetud süstlaid täis topitud, isegi kingi ei pidanud jalast võtma. Küll aga avanes mul võimalus ringi vaadata Tallinna uues lennujaamas, kus ma viimati 13-aastaselt viibinud olin, ja võrrelda seda Riia lennujaamaga, kus ma vahemaandusin. Aitäh, armas inimene, kes Sa disainisid Tallinna lennujaama renoveeringu. See on sõbralik ja elav, armsate detailide ja mõistlike poodidega väikelennujaam, mis jätab meist kui rahvast asjatundlikku mulje. See lennujaam ei tee kellelegi häbi. Riia samateemaline maja on see-eest traagiline. See on üleni sedasorti tumehall, mida kasutati aastatuhandevahetuse aegu igal pool ja näeb kaks minutit pärast värvimist vana ja iganenud välja. Ostuvalik oli haletsusväärne, tädi väravas rääkis vaevu inglise keelt, vetsus polnud paberit ja töötajate vateeritud vormirõivas oli nii võigas, et võttis silmanägemise. Üldse oli kogu lennujaam sellise olemisega, nagu oleks tegu mingi pisikese Hiiumaa-Saaremaa liini teenindava putkaga, mitte riigi kõige esinduslikuma transpordisõlmega. Riia lennujaam teeb oma rahvale häbi.

    Mul on uus kodu ja korterikaaslane! Mihkel peab kooli tõttu selle õppeaasta Eestis veetma, niisiis kolisin ma kokku kasahhivenelase Yuliyaga, kes sel kevadel Archipi lõpetas. Kodu asub Praha 8-s, 20-minutilise trammitee kaugusel koolist või kesklinnast. Kui teil peaks tekkima vastupandamatu tahtmine mulle Tõmmu komme saata, siis aadress on Pod Labut'kou 13/952, Liben Praha 8, 18000, Prague Czech Republic. Ühtlasi on see esimene kord pärast Jalaka tänavalt välja kolimist, kui ma elan oma toas üksinda. Yuliya pole ka veel sisse kolinud, niisiis on terve korter minu päralt ja ma tõesti ei mõista, mis imest inimesed räägivad. Siiamaani on ainus tehniline muutus olnud toidukogus, mis õhtusöögist üle jääb, sest ma ei oska ühele inimesel kokata. No ja pesu peab harvem pesema, aga muidu on elu täpselt samasugune nagu kellegagi koos elades. Ilmselt räägin ma kuu aja pärast teist juttu ja toon Skype-jumalale inimohvreid.

   Praha 8 tundub olevat üsna turvaline ja rahulik paik. Tegelikult peetakse kõiki Praha "vanu" (Praha 1-Praha 10) osi linna pärisosadeks, kus tänavabandiite väga ei kohta. Erandiks vaid Praha 4 ja Praha 5 lõunaosa, mis on mustlasasundusteks muutunud. Praha 8 on sellega võrreldes väga tore ja puhas, kui ka siin on omad veidrused nagu mahajäetud vetsupott mu majaukse ees või tivoli, millele on keegi okastraadi ümber tõmmanud.

   Peatuses, kus ma trammi vahetan, asuvad kaks väga meeleolukat toiduputkat. Ühes lavkas müüakse ainult kohupiimakorpe. Mitte teine saiake ei kuulu sortimenti. Samuti ei tundu täidis kuidagi erinevat, täiesti tavalised kohupiimakorbid. Teises müüakse terveid praekanu ja hapukurke. Jällegi, midagi muud ei tundu müügil olevat ja ma ei ole veel kordagi näinud kedagi ostmas ainult kurki või ainult kana, mis ilmselt tähendab, et tegu on komboga. Kana on võimalik osta nii toorelt kui praetult, aga alati terve kana. Mis tähendab, et ma sõidan viimased kaks peatust terveid tooreid kanu hambus hoidvate koerte ja nende peremeestega, kes on oma kana lasknud ära praadida.

   Võiks arvata, et kuna ma viimase kahe aasta jooksul olen neli korda kolinud ja iga kord oma kompsud enda pisikeste kätega kohale olen tarinud, tean ma täpselt, kui palju ja miks mul on. See ei ole teps mitte nii. Neljapäeva öösel oma uues korteris asju lahti pakkides leidsin ma piinlikult palju asju, milles olemasolu mul ammu meelest oli läinud. Sama veider tunne valdas mind siis, kui kõik asjad endale koha leidsid ja tuba ikka tühi oli. Kuidagi muutus arutu hulk riideid, raamatuid ja nõusid pisikeseks toaks riiuli ja pooleldi täidetud kapiga. Mul nagu polekski asju, ainult kohvrid, mis sellise illusiooni loovad.

   Sel aasta on koolis hirmus. Enamik meist plaanid kohe magistrisse edasi minna, mis tähendab, et jaanuariks peavad portfoliod valmis olema. Mis tähendab, et inimesed sattusid paanikasse juulis ja on nüüdseks saavutanud paanilise ringitõmblemise kõrgema astme. Uutest õppeainetest on märkimisväärseim Painting and concept, mis seisneb selles, et me saame iga tunni alul teema, mida me peaks maalima. Siis me kritseldame jooniseid ja ideid, mida ja kuidas me tahaks maalida, siis valib õpetaja paremad ideed realiseerimiseks välja ja siis lähme me koju. Maalimine ise toimubki kodus, sest järgmine tund peab juba asi valmis olema. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, mida ma neist tundidest õppima ja endaga kaasa võtma peaks. Peale selle, et üldjuhul on kunstnikud kehvad õpetajad.

   Selle semestri erialaprojekt pole arhitektuur, vaid hoopis urbanistika. See tähendab, et tegeldakse kõigega, mida tänaval näed välja arvatud majad. Brief teatas, et me peaksime looma "kogemusi, teekondi ja arusaamu parandades sealjuures elukvaliteeti". Ehk siis keegi ei tea kuigi täpselt, mida me tegema peaks või mis meie töö tulemus saab olema. Aga ma ei saa öelda, et see mind häiriks, ma ei suuda end niikuinii kuigi tõsiselt võtta viimasel ajal.

   Meil on koolis terve hunnik uusi inimesi, kuna uus esimene kursus on kaks korda suurem kui varasemad. Minu lennus on 12 inimest, neil umbes 30. See tähendab päris mitut uut riiki meie õpilaskaardil. Nüüd on meil inimesi ka Hollandist, Saksamaalt, Soomest, Rootsist ja Süüriast, rääkimata juba esindatud kohtadest nagu Prantsusmaa, Mehhiko, Norra, Indoneesia, Iraan ja Eesti. Jep, esimesel kursusel on neiutis Dasha, kes on originaalis küll Venemaalt, aga käis Tallinnas eestikeelses gümnaasiumis. Niisiis on mul keegi, kellega musta leiba, kohukesi ja Vana Tallinnat taga nutta.

    Kui kellelgi, näiteks minul, peaks tekkima tahtmine jääda haigeks ja minna seetõttu apteeki, siis ärge seda nädalavahetusel tehke. Nädalavahetusel ristiinimene puhkab, mis tähendab, et KÕIK apteegid on kinni. Jutud käivad, et kesklinnas on üks apteek, mis puhkepäeviti luugimüüki harrastab, aga see tundub väga muinasjutuline kõlakas olevat. Järjekord pidavat väga pikk olema ja tädi räägib ainult kohalikku keelt, kui sedagi.

   Kui aga lõpuks apteeki jõuda, siis võib saada üllatuse osaliseks. Tšehhis on valuvaigistid kiiskavoranži värvi. Väidetavalt selleks, et inimesed neid liiga palju ei võtaks ja lapsed neid katsuda ei julgeks. Kummikommid on ka naturaalsemat värvi kui need greibitooni pillid.

   Sel aastal ei luba ma midagi, sest näha oli, mis sellest kirjutan-iga-nädal-lubadusest välja tuli. Iseenesest pole mul kellegagi eesti keeles rääkida, ehk toob see mu oma elust rohkem jutustama.

Olgem tublid!

Sirkka Johanna