Pildikesi oktoobrist

  TESCOS ON JÕULUKAUNISTUSED ÜLEVAL! Olin jahmunud, aga mõistsin, et võidelda pole mõtet ja ostsin kaks kilo mandariine. Tahad või ei, jõuluhooaeg on nüüd avatud.

Ma loodan, et too tüüp, kes gaasiboileri leiutas, suri gaasimürgitusse. Päris ausalt, mis seadeldis see üldse on. Kõik algas hästi, vesi oli kogu aeg soe ja nii. Nüüd on selline olukord, et veetemperatuur sõltub kellegi kurja tundmatu tahtest. Alul on jääkülm, siis soojeneb ja soojeneb, jõuab keemiseni ja siis jääkülmaks tagasi, korrata. Peale selle kustub gaasil ju vahel leek ära. Mis enamikule inimkonnast ilmselt polekski probleem, aga siin elavatest neiudest ei suitseta kumbki, meil pole vajadust igapäevaselt midagi läita. Mis tähendab, et kolmapäeva hommikul kell seitse leidsime me Yuliyaga end sedasama kanaputkat tirriteerimast, sest see oli ainus lahtiolev asutus, kust võis tikke leida. Nüüd on meil palju tikke. Kumbki üksi veel seda tuld põlema ei saa, aga küll me sellenigi jõuame.

Esmakursuslased on ootamatult osavõtlikud või vähemalt osavõtlikumad kui meie omal ajal. Üks neist – Jasper Hollandist – korraldas meile filmiklubi. Nüüd käime nii iga kahe nädala tagant koolis filmi vaatamas. Parim osa – archip otsustas ausat üritust sponsoreerida ja kohaletulijaile snäkilaua korraldada. Igati kaunis. Mitte miski ei too inimesi paremini kohale kui tasuta söök, isegi kui filmiks on Austria õudus-thriller klassika „Funny Games“.

Vähe tervisest kah – uue ravumi mõju pärast ei ole ma vanast rohust enam nii sõltuv, mis tähendab, et ma ei pea enam iga päev kell kaheksa tõusma! Ükspäev ärkasin isegi kell 11 ja polnudki surnud, sõrmed liikusid ja puha! Muus osas on kõik enam-vähem sama kui Eestist lahkudes, ainult väsimusaste on tunduvalt tõusnud.

Ma olen alati imestanud, kuidas inimesed suudavad trammis raamatut lugeda. Eelmisel aastal elasin ma koolist 40-minutilise tee kaugusel ja tramm oli kogu aeg rahvast pilgeni täis, ei tulnud pähegi sinna raamatut kaasa vedada. Sel aastal aga olen ka mina trammilugejaks hakanud. Tee on küll poole lühem, aga oma 5-6 lehekülge jõuab ikka lugeda. Peale selle elan ma nüüd sellisel liinil, kus sõidab palju erinevaid tramme, nii et ükski pole ääreni täis ja kui olekski, siis kahe minuti pärast tuleb juba järgmine, pole vaja end sinna hunnikusse lükata.

Kuna Mihkel peab selle õppeaasta Eestis veetma, on minu lõbustamise ja elu sees hoidmise enda peale võtnud Atoosa ja Feliks. Mõlemad võtavad oma rolli tõsiselt, niisiis tarbin ma kohalikku kultuuri umbes kolm korda rohkem kui eelmistel aastatel. Eelmine nädal käisime disainifestivalil Designblok, sel nädalavahetusel väisame valgusfestivali Signal. Feliks on meile hulga teatripileteid broneerinud (seekord loodetavasti inglise keeles), Atoosa ajab mind järgmine nädal Veletržni Palaci mingile Iisraeli fotonäituse avamisele. Peale selle tuleb varsti viimane Kääbik välja, mida me traditsiooni kohaselt esilinastusele vaatama lähme. Sellise tempoga on väga keeruilen kodus molutada, aga ma annan oma parima, sest keegi peab ju seda ka tegema.

Kallistades

Sirkka Johanna