Thursday, November 13, 2014

Sirkka võitleb süsteemiga 2

   Vahel juhtub, et näed justkui kõrvalt ja pead nentima, et ei kujuta ette ka, kuidas elu Su sellisse kohta viinud on. Mina arutlesin selle üle viimati istudes kell kuus hommikul bussi peal, mis vedas 50 pastelltoonides rullilokkidega vanatädi (ja minu, seekord pastelltoonideta) linnaäärsesse haiglasse.

  Nimelt pean ma olema kellegi meditsiiniteadliku silma all ja andma analüüsideks verd. Tundub nagu lihtne ülesanne, aga ühel hetkel tundus kasulikum kool pooleli jätta ja laborandiks õppida, et ise oma testid ära teha, sest mitte keegi ei tahtnud mu verenatukest. Rääkimata sellest, et kui nad selle lõpuks vastu võtsid, ei osanud nad midagi peale hakata.

  Kõik algas juba Tallinnas, kui reumatoloog umbusklikule Sirkkale väitis, et meedikud teavad, mis teste teha, kui nad Su diagnoosi teavad ja epikriise näevad. Mina kogenud naisena haistsin pullikakat sõnas "teadmine" ja "nägemine". Samamoodi väideti mulle kaks aastat tagasi ühikapalundra ajal, et tule aga kohale, küll neile minu nägemisest piisab, et mulle tuba anda. Polnud miingit mõtet vaielda, sest arstitädil ju sellekohane kogemus puudub ja sinna vereprooviteema jäigi.

  Kuni nimetet aeg kohale jõudis ja mina asusin endale sõbraliku Praha arstitädi otsima. Kuna ma olen uhke Euroopa Liidu kodanik, kellel on kehtiv haigekassakaart, ei näinud ma põhjust erakliinikusse minna. Peale selle soovitas empsi vana töökaaslane mulle kohalikku reumakliinikut. Sinna ma ka helistasin, keegi ei vastanud. Nii kolmandal päeval võeti lõpuks vastu ja kuigi mind suunati umbes viie erineva inimese juurde, ei rääkinud keegi neist inglise keelt. No okei, sellisse kohta pole mõtet minna, kus ma ennast selgeks teha ei suuda. Otsustasin siis otsida erakliiniku, kui kallis see ikka olla saab. Kesklinnas asuvas ühes suurimas kliinikus oleksin aja saanud sisuliselt kohe, aga enne vere andmist pidanuks keegi arstitädi mu uuesti üle vaatama ja diagnoosima. Koos kõigi analüüsidega kokku 280 eurot. See on hea õnne korral kaks edasi-tagasi piletit koju, kus ma saaks verd tasuta anda. Niisiis ei.

  Edasi otsustasin käituda nagu kohalik ja läksin linna suurimasse haiglasse, mis on ühtlasi ka ainus ülikoolihaigla. Motol asub päris linna ääres, kohalejõudmiseks kulub tund ja 20 minutit, kaks trammi ja buss. Bussid on siin linnas ühes veidrad sõidukid sest kõik kasutavad neid vaid karjuval vajadusel. Normaalne inimene sõidab trammiga. Buss haiglasse oli rahvusvaheline klassika - pilgeni täis täiesti terveid pensionäre, enamik neist täiesti terve moega, umbes pool täismeigis ja helelillade rullilokkidega. Vanatädide hordi vahele oli sattunud mõni surijanäoga meditsiinitudeng ja paar inimest karkudega, et ikka haiglabussi mõõt välja anda. Istekohti muidugi kõigile ei jätku, sest vanatädid on kella seitsmeks hommikul juba nii väsinud, et jalg ei kanna ja suurte kompsudega tudengid peavad ikkagi ju austust avaldama.
  Kui kuulsin õige peatuse välja hõigatavat, pani buss mu maha keset ehitusplatsi. Tuli välja, et järgmisel aastal peaks valmima uus ots metrood, mis ühendaks haigla kesklinnaga, praegu müttasin ma oma helelinna kaaskonnaga läbi pori üle ehitustandri, teadmata, kus haigla tegelikult asub. Tädid selle-eest olid enesekindlad, niisiis ma lihtsalt kõndisin nende järel.

  Motol on ka ainus haigla, millel on eraldi registratuur välismaalastele. Jõudnud lõpuks haiglasse sisse, mõistsin sildisüsteemide olulisust - seda registratuuri oli võimatu üles leida. Inimesed, kes on Põhja-Tallinna Regionaalhaiglasse sattunud, võivad ette kujutada midagi sarnast, ainult poole suuremat, kaks korda tihedamat ja tšehhi keeles. Muuseas on haigla jagatud laste ja täiskasvanute osaks, aga arstikabinetid seda ei järgi, vaid on jagatud korruste vahel osakondade kaupa alustades kiirabist, mis asub teises majas. Laborid jooskevad läbi maja horisontaalselt ilma ilmse süsteemita. Õige ukseni jõudsin ma 8.06, mis tähendas et verd mult enam vastu ei võetud, jäin ju kuus minutit hiljaks. Kuna ma juba seal olin, siis üritasin vähemalt paberid korda saada, et uuesti tulles mingit jama poleks. Algas pikem debatt, kas ma tean, mis mul viga on või olen ma kõik ise välja mõelnud ja tahan lihtsalt riigiraha raisata. Siinkohal aitas varem väga tõhusalt töötanud seisa-ja-vaiki-kuni-olukord-laabub-ja-sinuga-räägitakse-inglise-keeles-taktika.
  Järgmisel päeval olin kohal 7.00, valmis igale süstlaga inimesele oma vasakut kätt pakkuma. Mida ei juhtunud. Võtnud registratuurist paberid ja saanud suulise kinnituse kohalikult perearstilt, algas seiklus õige laorini. Verd antakse E-R 7.15-8.00, rahvast oli nagu murdu, noored ja vanad, terved ja haiged segamini. Minu PERHist saadud saatekirja pealt ei  olnud nad võimelised välja lugema, mida mul vaja läheb, niisiis suunati mind uuesti välismaalaste perearsti juurde. Tema jällegi et, wtf, paberi peal on ju kirjas, mida vaja, oodaku ma lihtsalt keelt rääkiv õde ära. Selleks hetkeks oli kell juba kaheksa saanud.

  Kolmanda päeva hommikul mõtlesin ma, et suren ära, kui nüüd verd  antud ei saa. Väga varakult ärkamine on niisamagi hirmus, rääkimata siis samal ajal söömata-ravimideta olemisest. Kirjutasin endale ise paberi, mis nimetas kõik vajaminevad analüüsid sest mingeil põhjuseil ei vastanud mu kirjale kumbki mu kodumaine arst. Seekord oli kohal residentõde, kes inimkeeli mõistis ja pärast neljakümneminutilist ootamist 200 inimese vahel SAIN MA LÕPUKS JAOLE. Kõik oli väga mõnus, kuni  ma aru sain, et lahkusin haiglast teadmata, kuidas ma tulemused teada saan. See lahenes aga ootamatult kergelt, kui kaks päeva hiljem helistas mulle too välismaalaste perearst ja ütles, et kõik on korras. Mis tähendab, et ega ma tegelikult ei tea, kuidas mu tervisel läheb.

  Nüüd käin ujumas, sest kõik on ju korras. Siin on üks väike bassein, kus on minutihind. Minusuguse amatööri jaoks ideaalne, sest praegu suudan ma ujuda umbes kümme minutit, nii et pesemisele kulub rohkem aega kui ujumisele. Peaksite nägema vanatädide õnne, kui nad minust mööda ujuvad! Aga ma pole sellest kuigi murtud, sest varsti ujun ma nagu tuul ja vähemalt pool tundi!

  Päris endises vormis veel pole - üht koolis töötades veedetud ööd magasin välja kolm järgnenud päeva.

  Minu kodutrammipeatusesse on tekkinud uus putka, mille nimeks Moda "Šik". Näeb igati noobel välja, peamine müügiartikkel tundub olevat kiirelt tuldvõttev nailonkampsik. mida pakutakse igas mõeldavas värvitoonis.


  Tervitades

Sirkka Johanna
 

3 comments:

  1. ma arvan, et sind võib kahtlematult sarkasmi jumalannaks nimetada!! ja sellepärast kõik need USKUMATUD asjad sinuga juhtuvadki, et sa saaksid need crazyfunny huumorina oma publikumile edastada :D väga rahul selle postitusega, järgmisest juba elevil!!!

    ReplyDelete
  2. Sekundeerin Kaarit :D nii tore on lugeda su seiklusi, kirjuta ikka jõudsalt edasi! Ja käi kindlasti usinalt ujumas ja ole tubli ja tugev edasi!!

    ReplyDelete
  3. Tore on lugeda muidugi, kuid kas see elu ikka peab nii sürr olema. Kui vähemalt vereproovi tulemus korralikult tehtud oli, siis ei jää muud üle, kui ohata ja öelda, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.

    ReplyDelete