Me käisime kolmapäeval ooperis! Tegelikult olime me seda juba pikalt plaaninud, aga tundus veider ainult plaanist rääkida. Igal juhul käisime me Mozarti "Cosi fan Tutte't" vaatamas, mis põhimõtteliselt räägib sellest, et tõelist armastust pole olemas ja kõik naised löövad üle aisa. Etendus oli tore, kuigi ühel naislauljal oli nii läbilõikav vibrato, et mingi aaria ajal tekkis mul tunne, et see raputab mul sünapsid ajus lahti. Päris ausalt.
   Etendusest oluliselt khuulim oli ooperimaja. Prahas on kokku minu teada kokku kolm ooperimaja pluss teadmata number balleti- ja niisama teatreid. Meie käisime Stavovske Divadlos (Estates Theatre), mis on Praha vanim teater aastast 1724 ja kus juhtumisi Mozart "Don Giovanni" esietendust juhatas. Selle tõttu on "Don Giovanni" absoluutselt iga teatri-ooperi-balleti-nukuteatri-valgusteatri-varjuteatri-muusikali raduvara ja seda mängitakse igas repertuaaris Mozarti viimasest Prahas käigust saadik. Niisiis on iga viimanegi prahalane seda mingil kujul näinud. Nagu meie "Kevadet".Väidetavalt on tegu kõige kaunima ooperimajaga Kesk-Euroopas ja meie patseerisime mõnuga mööda seda maja ringi.  
     Ilmselgelt olin ma ennast viimse piirini üles löönud, ikkagi ooperisse minek ja nii aga no osa inimesi tuleb ikka teksades ja pruunis kampsikus. Õnneks olid siiski kohal ülisoliidsed briti vanadaamid, tänu kellele ma end väga kohatult ikkagi ei tundnud. See oli ka esimene kord, kui ma midagi loožist vaatasin, nii põnev oli.

Maja nägi välja selline :

Ja mina selle sees nägin välja selline: 

  Pärast käisime veel oma lemmik itaalia restoranis söömas ja olime niisama nooblid. Meil, jah, sai kolm aastat koos sel kolmapäeval.



Vot!


Kallistades


Sirkka Johanna