Kodutud ja arvutamine

  Iga kolmapäeva hommikul, on mul sotsioloogia loeng. Üldiselt arutame me suhteliselt igavaid asju ja Ludek räägib enamasti kõige põhilisematest asjadest, et me üldse midagi teaks. Ludek, meie õppejõud, tutvustas end esimeses tunnis lausega "Mu põhiline teema on Siberi enesetapud ja ma ei saa istuda". Ta reaalselt veetis neli aastat Cambridge's, et kokkuvõttes veeta oma elu siberi enesetappe uurides. Kuigi tõele au andes, ta uurib ka teisi siberi-teemasid.
  See kolmapäev me aga läksime hoopis metsa kodutuid vaatama. Ludek oli mingite tüüpidega, kes elavad Praha äärelinna metsades asuvates kommuunides, sõbraks saanud ja nüüd me läksime neid uurima. See oli päris esimene kord, kui ma tundsin end ärahellitatud rikka jõmpsikana, kes läheb inimloomaaeda. Õnneks tegelikult ei olnud nii hirmus, sest kodutud olid toredad, tegid meile väikse tuuri oma telkides ja me saime igasugu asju luegda ja nad rääkisid, miks nad kodutud on ja mis juhtus ja kas üldse midagi juhtus. Umbes kahel kolmandikul kodututest oleks tegelikult võimalus siseruumides, aga erinevatel põhjustel on nad selle ise valinud. Väidetavalt on Tšehhis keskmine pension nii väike, et lihtsam on elada telgis ja mitte maksta üüri, sest siis saab terve kuu süü osta.
  Minu absoluutne lemmik oli aga, et osa rahvast jõudis kohtumispaika hilinedes. Meile oli eelnevalt väga selgeks tehtud, et kui hiljaks jääd, siis pole mõtet kuhugi poole kõndima hakata, vaid mine lihtsalt koju tagasi. Kaks neiut aga otsustasid ikkagi meid üles leida. Tegemist oli veel inimestega, kes eelmises loengus, kus me arutasime kodutust ja sellega seonduvat, väga selgelt väljendasid oma seisukohta, et kodutuid pole mõtet aidata, sest nad on ühiskonnaväline probleem ja see pole teiste inimeste asi, kuidas nad hakkama saavad. Nagu arvata võite, läksid need tüdrukud metsas kaduma. Helistasid meile mitu korda, aga ega meie ka ju ei teadnud täpselt, kus me oleme ja kuidas kohale jõuda. Niisiis läksid kodanikud ühiskonnavälised ja otsisid neiud metsast üles ja teid nad ise kohale. Preilid olid ikka üsna kohmetud ega osanud kedagi tänadagi või midagi. Mõttes kallistasin karmat.
 
  Mu käsi oskab mõõtkavades 1:50 ja 1:100 peast õiges mõõdus vetsupotte joonistada. Oi vana, kui targaks ülikoolis ikka saab.

  Kuna ma olen mõistlik täiskasvanud inimene, kes oskab oma (loe vanemate ja pangalt laenatud) raha kasutada, ostsin ma endale kooli šokolaadikalendri. Et end motiveerida iga päev koolis käima. Šokolaad ju ikkagi ootab ja kui hiljaks jään, võib keegi kuri inimene (loe Feliks või Sona) selle juba ära söönud olla. Smurfidega pilt on peal. Ma alguses plaanisin Milka oma osta, aga see maksis 200 korunat (8 euri) ja nii palju vaba raha mul nüüd ka pole.

  Viimasel ajal olen ma käsitsi arvutamise peale tagasi läinud. Peamiselt seepärast, et ma olen liiga laisk, et telefonist kalkulaatorifunktsioon või kuskilt sahtlist päriskalkulaator üles otsida. ˇAga samamoodi ka sellepärast, et käsitsi arvutamine oli see õudne osa algkoolist, mis mu hinded peaaegu ära rikkus(pidin peaaegu nelja saama). Ja lugu on nüüd selline, et ma mäletan korrutamist, jagamist ja liitmist, aga ma lihtsalt ei suuda meenutada, mida lahutades teha tuleb. Ja ma olen täiesti surmkindel, et see pole minu süü, sest kõiki teisi tehteid ma ju mäletan-.- Niisiis, armsad lapsevanemad, leidke oma lastele algklassiõpetajad, kes ei tekita oma rumalusega seitsmeaastases õõva.


   Paidega

Sirkka Johanna