Jutud

Tere!

   Andke andeks, et ma eelmine nädal ei kirjutanud. Mul lihtsalt ei olnud mitte midagi öelda ja vaadatud filmidest tundus ka kuidagi igav kirjutada. Nüüd on vähemalt midagi juhtunud, mida jagada saab.

  Mul käis isa külas!. Ta on praegu mingil elektriautode võiduajamisel, mis algas Peterburis ja lõppeb Monacos. Tema ülesanne seal on mingid tüübid igasse linna, kus etapp toimub, kohale sõidutada ja finishi/stardi poddium püsti panna. Nii tore oli näha! Ta oli siin küll ainult kolm tundi ja täielikus pärapõrgus(kaubanduskeskuses, kuhu jõudmiseks pidi metroo lõppjaamast jala edasi kõndima), aga kuidagi mõnus oli omadega suhelda. + Oli tal mulle moonakott suitsuvorsti ja Vana Tallinnaga kaasas.

   Vana Tallinn läks juba sama päeval õhtul käiku, kuna mu koolis toimus halloweeni pidu. See on ikka veider, kui oluline see üritus Ameerikas on ja kuidas neid pidustusi jäljendada üritatakse. Inimesed olid hullusti vaeva näinud, endale kostüümid ehitanud ja soetanud, kool oli kõrvitsatega kaunistatud ja puha.
Pidu ise oli sama uhke, isegi politsei käis kohal, mis pidi kohalikus ühiskonnas üsna suur asi olema, kuna üldjuhul ei vaevu keegi vinguma. Meie eriti vaeva ei näinud ja panime oma rüüd kokku kodus olemasolevast.

  Koolijuttu kah. Käisime täna Tšehhi Rahvusmuuseumi Antiik-kunsti majas (Kinsky Palace). Ekspositsioon oli nagu ikka, keraamika ja skulptuurid, lahe osa oli aga see, et too muuseum avati vaid meie jaoks. Terve maja on praegu tegelikult suletud asjade puhastusperioodi pärast, aga kuna meie õpetajal on ilmselt kuskil käpp sees, lasti meid sellegipoolest sisse. Vot see on veider tunne, kui absoluutselt kõike võib muuseumis katsuda, sest mitte üheski nurgas ei istu kurja vanatädi gardiganis. Üldse oli kuidagi õõnes tunne seal nende asjadega üksinda olla, sest ruumides pole tavalist sosinat ja sammukaja ja ˇkuklas tikub mõte, et niipea, kui pea ära keeran, ärkavad asjad ellu.

  Meil on täiesti masendav füüsikaõppejõud. Tegu on Praha Tehnikaülikooli mingi ränga bossiga, kes sõna otseses mõttes ei tunne inglise keeles kõiki tähti ka. Nõnda ei saa talt mitte midagi küsida, sest ta lihtsalt ei saa küsimusest aru. Materjalid ise on normaalsed, sest nende jaoks on ta mingist allikast tekstid võtnud ja oma sõnu ei kasutanud. Seletusi kuuldes läheb asi aga väga segaseks. Näiteks ei saatnud ta aru saada küsimuse küsimusest, mis sisaldas tähti x ja y, sest tähte y kutsutakse ju ülemaailmselt sõnaga "üpsilon". Mis tähendas, et ta ei saanud kuni lõpuni välja aru, miks me pidevalt miks küsime. Rääkimata sellest, kui hääldada tähte x "eks" ja mitte "iks", siis ta arvab, et küsimus käis eelmise teema kohta. Kõigele otsa on minu eesnimi kaugelt üle tema hääldamisvõimete, mis tähendab, et kuigi me oleme juba kuus nädalat koolis käinud, on staatikas minu nimi Siiirrkkaassrrrraaiiiirkkakakkaakaakaksiirrkkaaaaaasiiiirrrrrkkkakaaaaaasirkka.

  Ka te teadsite, et kui inimene saab Ivy League'i (Ameerika parimate ülikoolide ühendus, kuhu kuulub näiteks ka Harvard) sisse, aga pole seal õppimiseks raha, siis kool leiab talle võimaluse, kuidas see raha kokku saada (pakub tööd, annab laenu või leiab toetaja)? Mina ei teadnud.

 Neljapäevani!

Sirkka Johanna