Aastakokkuvõte

  Nõndaks, mõtlesin ka läinud aasta kokku võtta, ikkagi nii palju olulisi sündmusi ja olukordi. Kuna erinevalt õpetaja Raudsest on minul keskkool veel vägagi selgelt meeles, ei taha ma struktueeritud refleksiooni peale mõeldagi ja alljärgnev info on pigem olulisemate märksõnade kuhi kui kena nimekiri.

  Arhitektuur – Üsnagi eeldatavalt selle aasta märksõna number üks. Miskipärast on ikka nii, et ka kõige loogilisemad otsused tunduvad otsustamishetkel väga ebakindlad. Ausalt, ega ma tegelikult ju ei tea, miks ma arhitektuuri valisin. Ilmselt on see kõige maapealsem kunstiharu ja nõnda ka ainus, milles võiks ka teatav ühiskondlik kasutegur leiduda. Noh ja tegelikult pole minu valikut mitte keegi kahtluse alla seadnud või isegi küsinud, miks just arhitektuur. Küllap siis ikkagi on loogiline valik.

  Ootusärevus ja hirm – Ootusärevus ja sellele sekundeeriv hirm saatsid mind läbi aasta. Ootasin ju väga ärevalt ülikoolide vastuseid, kartsin lõpueksamite tulemusi, nii kartsin kui ootasin Prahasse kolimist, olin väga ärevil ülikooli mineku osas, ootasin Mihklit mulle külla ja jõuluks koju tulekut. Arvestades läinud aasta toodud ülisuuri muudatusi, on see vast ka mõistetav, kuid sellegipoolest mitte kuigi mõistuslik. Ei taju seda biiti kui osavalt.

  Sõbrad – Osa jäi maha ootama, osa kadus, osa tuli juurde. Tegelikult hakkas mul endast natuke hale, kui ma avastasin, et kui Mihkel ja pere välja jätta, tunnen ma puudust täpselt neljast inimesest. Ülejäänuga on tore suhelda ja ma siiralt huvitun nende probleemidest, aga seda kõik saab ka sotsiaalmeedia vahendusel teha. Teine teema on aga uute sõpradega. Ma pole kunagi kuigi osav uute tutvuste loomisel olnud ja ma ei viitsi ega oska suvaliste inimestega suvalistel teemadel rääkida. Nüüd, kolm kuud pärast kooli algust, on mõni juba tekkinud, aga ilmselt on tegu üle keskmise pika protsessiga.

   Nauding – Keskkooli lõpetamine oli täiesti surmkindlalt nauditav. Oli absoluutselt nauditav minna lõpetamisele maja kõige ilusama kleidi ja kingadega. On absoluutselt nauditav mõelda, et neid jobusid näen ma nüüdsest iga viie aasta tagant mõnes turismitalus ja sedagi siis, kui viitsin kohale minna. Oli nauditav terve oma suvi maha molutada ja mõõduka distantsiga jälgida endiste lennukaaslaste sisseastumisi. Oli vägagi nauditav oma tuleviku osas varakult kindel olla ja sooritada lõpueksameid teadmisega, et need ei mõjuta mu elu.

  Keel – Sellega on jällegi väga segane teema. Esiteks väga segadusse ajav keelekeskkond mu ümber – mõtlen eesti, õpin ja suhtlen inglise, elan tšehhi ja ühikas on valdav suhtlus vene keeles. Viimane pole tegelikult kuigi suur probleem, kuna suhtlus vene keeles tähendab minu jaoks vait olemist ja sellest on vene neiud ka nüüdseks aru saanud. Teistega on veidi keerulisem. Nüüdseks on mu aju hakanud enamjaolt inglise keeles opereerima, aga see muutub iga päev eesti keelde tagasi, sest netis suhtlen ma ju eesti keeles. Teine asi on see, et tõenäoliselt räägin ma ikka väga suure puudega inglise keelt, kuna keel, mida ma igapäevaselt kuulen, on vigane. Koolis räägib igaüks nii, nagu meeles on ja oskus lubab, mis tihtipeale tekitab raskusi arusaamisega. Võib-olla sellepärast ma suhtlengi peamiselt Ameerikast ja Norrast pärit inimestega, sest ma ei pea iga kord leiutama, mida mulle just öeldi.

  Pettumus – Ei saanud ka seda emotsiooni välja jätta, kuna, kuigi ma seda endale ega kellelegi teisele enamik ajast ei tunnista, oli pettumusi palju. Esialgne stipendiumi mittesaamine oli pettumus, kuna see tähendas, et pean hakkama otsima eriala ja kooli Eestis. Eesti keele ja mate lõpueksami tulemused olid pettumused, aga ilmselt olid mu ootused ka ebarealistlikud. Mihkli Prahasse kooli mittesaamine pani mind pettuma soovi ja tahtmise jõus. Igaühega neist on võimalik elada, kuna osa neist ei oma tegelikult tähtsust ja ülejäänud said ja saavad teise, samamoodi positiivse, lahenduse.

  Välismaa – Ausalt, mina ei enam ei teadvusta enam seda fakti, et ma elan reaalses suurlinnas. Või et see on midagi erilist. See tuleb meelde vaid siis, kui ma pean minema kuhugi, kus ma varem käinud pole ja pean selleks kasutama kaarti. Või kui poemüüja mult midagi küsib ja ma sõnagi aru ei saa. Esimesed kuu aega oli muidugi teistmoodi, olen nüüd ikkagi suurlinnapreili ja puha. Kokkuvõttes pole vahet, kas aknast paistab Viljandi järv või Karli sild, õppimine on ikka samasugune ja inimesed on siin kokkuvõttes sarnased.

  Üksildus – Probleem, mille ilmnemiseks olin ma valmis ja üritasin asjasse suhtuda võimalikult rahulikult. Oktoober oli ikka päris masendav. Ühel hetkel aga harjub ära, et igas liigutus on uus ja emotsioone saab emakeeles jagada vaid interneti vahendusel. Iseenesest on üksilduses ka tore positiivne tõik. Nimelt pole mul enamik ajast mitte midagi muud teha kui õppida. Tänu sellele on oluliselt lihtsam koolile pühenduda, kuna teisi variante sisuliselt polegi.

  Kirjandus ja muusika – Idee poolest ei tohiks mul olla enam aega, et lugeda ilukirjandust, kuna arhitektuuriraamatud võtavad kogu lugemisaja ära. Aga ma lihtsalt ei suuda neid lugeda. Ma ei saa aru, kuidas inimesed viitsivad lugeda erinevate kuulsate meeste heietusi enda loodud konseptsioonidest. Kokkuvõttes hakkavad inimesed kasutama ehitisi, mitte konseptsioone. Konseptsioon on lihtsalt põhjus, miks arhitektuur käib kunstivaldkonda ja põhjendus valikute taga. Muusikaga pole mingit probleemi, lihtsalt selle aasta jooksul olen ma suutnud välja vahetada kaks kolmandikku oma igapäevalugudest, mis on minu kohta ikka väga palju.

  Iseseisvus ja distsipliin – üsnagi enesestmõistetavad märksõnad, arvestades aasta põrutavamaid sündmusi. Ma ei saa aru, miks iseseisvumine alati nii suur teema on. Elu on ikka samasugune, lihtsalt süüa tegema ja pesu pesema peab ise. Distsipliiniga on sisuliselt sama. Keskkoolis käisin ma ju samamoodi iseenda pärast, see oli puhtalt minu asi, kuidas ma õpin ja kas ma ärkan esimeseks tunniks üles. Tundub, et ma olen endaga päris okeilt hakkama saanud, kuna mul on kõigi ainete peale kokku viis puudumist, millest kaks olid tingitud sellest, et ma ei jõudnud 3. ja 4. jaanuaril toimunud loengutesse.

  Blogipidamine – Täiesti uus nähtus minu jaoks ja ma mõtlesin ikka väga pikalt, kas ma oskan/viitsin/tahan/jaksan sellega tegelda. Miskipärast pole oma elust kirjutamine mulle kunagi kuigi põnev olnud ja ma pole kindel, kas see tegelikult on kõige parem moodus mälestuste säilitamiseks. Tulemuse kohta ei oska mina ise midagi öelda, selle koha pealt olete teie targemad:)