Sinna ja tagasi

 Bussiga sõitmine on ikka õudne. Esiteks oli mu tagumik viimse piirini kange. Teiseks oli buss rahvast pilgeni täis. Kolmandaks sõitsime me enamik ajast 50-60 kilomeetrise tunnikiirusega, sest bussijuhid olid bulgaarlased ja ei osanud „lumisel“ teel sõita. Lumine tähendas siis umbes nii suurt sadu, kui tuul natuke maas olevat kirmet keerutab. Peale selle suutsid nad ka mitu korda valesti sõita. Tegu oli iseenesest täiesti ulmelise Sofia-Riia bussiliiniga, mis sõitis läbi Viini, Praha ja Bratislava, et ikka ilusa ringiga saaks. Peale kõige muu oli bussis kohutavalt palav, kuna soojustus oli konkreetselt kõrvetavalt kuum ja buss oli puupüsti täis. Õnneks istus minu kõrval tore leedu neid, kellega me kordamööda halisesime, kui tüütu ja väsitav see sõit on. Kõige tipuks peeti meie buss veidi pärast Eesti piiri ületamist politsei poolt kinni ja kõik reisijad kontrolliti üle. Kuna midagi muud ei toimunud, polnud keegi terroriste oma kompsudesse pakkinud. Kogu selle jaburdamise tulemusena jäi buss tund aega hiljaks, nii et Kirke ja iss said kogu selle aja Pärnus tühja oodata.

  Kodus tagasi olla... oli imelik. Või no, kuidagi harjumatult kodune? Nagu polekski iial ära kolinud. Saskia ei teinud esimese hooga teist nägugi, kui me talle lasteaeda järgi läksime minu saabumise õhtul. Pärast mõnda hetke enda kogumist ta muidugi keeldus minust enam lahti laskmast.

  Muidu on kodus nagu ikka – hommikul külm ja õhtul jaburalt soe, lõhnab linaõli järgi ja kapis on kogu aeg süüa. Te ei kujuta ette, KUI mõnus on käis duši all, kui vannitoas on normaalne valgustus. Ja et iga päev ei pea kartuleid praadima, sest emps teeb süüa.

Ausalt, ma ei tea, mida ma tegin kogu selle aja. Molutasin ringi ilmselt, sest mul oli vaheajaks kohutavalt palju õppida, aga kokkuvõttes sain ainult natuke joonestatud ja sedagi aitas Mihkel teha. Kinos käisime Kääbikut ja Pii elu vaatamas ja Viljandi gümnaasiumi jõulukirikule sattusin. Kääbiku muljeid te teate, Pii elu on umbes sama lahe ja jõulukirik oli nunnu nagu ikka, lihtsalt esinejad polnud kuigi väikesed enam, nii et nunnudus oli rohkem jõulutunne. Erinevad inimesed külastasid mind, sest ma olen ju liiga boss, et ise kellegi juurde minna. Isegi maailmarändur Anni hüppas üheks õhtuks läbi, enne kui Gambiasse minema hakkas.

Jõululaupäev ja jõuluõhtu olid sellised, nagu iga aasta – kohutavalt palju süüa, lärmakad lapsed ja veel lärmakamad täiskasvanud, aastakokkuvõtted, jõuluvana meeletu kingikuhjaga, vastsaadud lauamängude mängimine ja lõpuks kojuminek. Iga aasta samamoodi armas ja jabur ühtaegu.

Kingiks sain peamiselt riideid ja raamatuid, sekka ka erinevaid aksessuaare. Mihkel kinkis mulle imeilusa pitsist, hõbedast ja eebenipuust kaelaehte, mida ma mõne korra juba uhkelt kanda olen saanud. Tüübik tuli kohale 26-ndal, nii et saime koos olla tervelt 9 päeva.

Aastavahetusel suutsin ootamatult püstitada isikliku rekordi aastavahetuspeol üleval püsimises – pea jõudis padjale kell pool seitse hommikul. Sellest võiks nüüd järeldada, et osalesin mõnel eriti rajul peol, aga tegelikkus oli vähe rahulikum. Emps küpsetas kala ja pliine, Andra tuli suupistete ja salatiga, Heiko-Mammu metsaseapraega ja Punnar (Viljandi Gümnaasiumi koolilehe kõrgeauline peatoimetaja) salatiga, nii et enamik ajast ma sõin ja ajasin inimestega juttu. Mõlemad olid äärmiselt kosutavad, sest kumbagi nimetet tegevustest ei tee ma Prahas kuigi järjekindlalt või sisukalt.

Pärast mõnepäevast lisamolutamist, hakkasin ma kolmanda hommikul ennast jälle bussile asutama. Eelmisel õhtul toimus meeliülendav pakkimisprotsess kahes vaatuses. Esimese korraga ei suutnud ma kohvrit mingitki pidi liigutada. Liiga palju raamatuid olin kaasa ahnitsenud. Teise korraga sai olukord veidi normaliseeritud, aga sellegi poolest otsustasin ma bussijaama ja ühika vahelise tee läbida taksos ja mitte tarida oma kompse mööda metroojaamu. Kohvrid on mu meelest kõige nõmedam osa reisimisest. Need on alati lõputult rasked, kogu aeg ees, alati on sealt midagi olulist puudu ja mitte kunagi ei satu mu radadele mõnda abivalmist jõutõstjat.

Ka seekord suutis Ecolines mind üllatada. Kuigi liin ise oli mõistuslik(Riia-Stuttgart), oli teenindus täiesti kohutav. Koos kohvrite ära andmisega jäi mul Mihkli ja issiga hüvasti jätmiseks umbes kaks minutit. Jõudsin mõlemat kergelt kallistada ja juba pandi uksi kinni, mina alles tänaval. Umbes samasugune suhtumine läbis kogu reisi. Kuna Pärnust Riiga viib teine liin, pidin Riias bussi vahetama. Uus buss oli aga katki, nii et ootasime jaamas pea kolm tundi. Mitte keegi ei maininud ka, et inimesed, meil on buss katki ja tunni aja pärast, minge leidke endale senikaua muud tegevust. Ei, istusime kõik rõõmsalt oma kohtadel, sest iga hetk võis ju sõit alata. Kui kell ühe ajal lõpuks liikuma saime(algne väljasõit oli 10.35), rääkis stjuardess läti, leedu, poola, saksa ja vene keeles. Mul oli väga lõbus. Õnneks ei pidanud ma temaga sisuliselt üldse suhtlema, sest vetsu leidsin ma ise ka üles, mikrolaineahjus soojaks tehtud viinereid kapsasalatiga ei tellinud ja Praha bussijaama tundsin ka ära.

Ühikas tagasi, veetsin neli tundi oma kappe-sahtleid pestes-puhastades ja asju lahti pakkides. Kuna raamaturiiul on täpselt minu voodi kohal, on mul nüüd pidev hirm, et selle kinnitused ütlevad üles kõigi nende raamatute all ja kogu kupatus kukub mulle pähe, kui ma magan. Kuna üks mu toanaaber on juba pooleteist kuud kadunud ja teine tuleb alles 30. jaanuar, saan mõnusasti kuu aega üksinda olla, ainsaks välisheliks kööginaabrite lärm.