Tõusin surnust üles/kool/vene neiud/mõtisklusi kooliteemadel ehk kas ma sessi ajal ka midagi õppisin/muud jutud

Armsad inimesed!

  Ootamatul kombel olen minagi varjusurmast tagasi tulnud, et teiega oma elu parematest hetkedest rääkida.

  Esiteks sai just läbi mu elu esimene sess. Praeguseks on teada kuus hinnet seitsmest  - kaks A-d (Geometry, Introduction to Studies), kaks B-d (History of Architecture 1, Architectural Design 1),kaks C-d (Constructions 1, Professional English) ja arvutitunni hinne on veel puudu. Ei, ma ei ole rahul, aga vähemalt on see nüüd möödas.
  Kui ausalt rääkida, siis ma siiralt ei saa aru, miks eksamisessioon selline on nagu ta on. Kui õppejõud teab ise ka väga hästi, et ta ei viitsi üle ühe esseepaki semestri peale lugeda, siis miks kurat on see vaja see tähtaeg panna semestri viimasele nädalale. Eksamite loomusest saan ma aru, kuigi too võidab-see-kes-õpib-kõige-kiiremini mentaliteet on jätkuvalt täiesti arusaamatu. Või mis mõte on semestrihinde välja panemisel arvestada kohalkäimist. Osa inimesi on enne siia kooli tulemist 2-3 aastat midagi sarnast õppinud, miks nad peaks istuma tunnis, kus seletatakse, mis on tala ja sarika vahe, kui nad eksami ka kohalolekuta ära teevad. Peale kõige muu avastasin ma, et ma sakin esseede kirjutamises. Reaalselt wtf? Mis mõttes kirjuta 3000 majast, mida näidatakse ainult pildi pealt ja pildid on ka 3 aastat vanad. Ja kui me pole terve semestri jooksul kordagi rääkinud erinevatest betoonidest, siis kuidas ma peaks kolm päeva enne semestri lõppu pildi järgi neil vahet tegema?
  No ja autocad-.- Esiteks ei puudutanud me seda programmi 14 nädala jooksul kordagi, sest õpetaja arvas, et meile sobivad teised programmid paremini. Ja siis tuli sama aine lõpuportfolio teha autocadis. Võib-olla on see mingi tšehhi loogika, mida mina ei taju. Vahepeal oli küll tunne, et ma ei saa puhtalt sellepärast iialgi arhitektina töötada, sest ma ei kannata autocadi.
  Erialaprojekt läks võrdlemisi hästi, kuigi mu meelest on see ikkagi väiklane mul terve hinde jagu tulemust alandada, sest ma jäin pool tundi tähtajale hiljaks. Pool kursust jäi terve nädala. Samas kriitika ja kommentaarid olid konstruktiivsed ja suures osas positiivsed ning Regina väitis, et ma olen hirmsasti arenenud. Ma küll arvan, et ma ei saanud enne ülesannetest 100% aru :D. Kui kellelgi on tahtmist mu semestriprojektist aimu saada, siis andke märku, mul on hunnik pilte ja jooniseid, nii et mul pole kahju selle tarvis eraldi postituse teha.
  Mis oli aga väga khuul sessi juures, oli see, et ma sain aimu, kuidas erinevatest kultuuridest inimesed on õpetatud õppima. Absoluutselt kõige osavam oli norra kutt Feliks, kes käis keskkooli lõpuni waldorfkoolis ja   suutis asju pähe jätta ebareaalse kiirusega. Samuti olid ta märkmed puhas kuld, sest väidetavalt oli tema koolis põhiliseks õppevõtteks ise endale "õpikuid" kirjutada, sest muid õppematerjale peale õpetaja suulise info pole kunagi kätte antudki. Samas aasiaseltskond andis üsna varakult alla ja läks vaheajale juba enne, kui kõik eksamid läbigi said. Väidetavalt pole neil tavaks asju pähe õppida, sest teoreetilise teadmisega pole niikuinii midagi peale hakata

  Sona väitis, et ma olen nüüd Kesk-Euroopa talve ära näinud ja nüüd hakkab kevad. Lumi sadas kuuendal jaanuaril maha, kuu keskel oli nädal aega külm ja üleeile hakkas vihma sadama ja läks jälle soojaks, nii et ilmselt kellukesed juba õitsevad. Idee poolest ei peaks enam külmaks minema, aga minu eestlase hing sellist luksust küll ei usu. Igal juhul olen ma talvesaapad koos villaste kinnaste ja paksu salliga kappi ära pannud ja käin jälle ketsides. Varsti saab kevadmantlile ka üle minna.

  See muidugi ei tähenda, et ma vahepeal haige poleks olnud. Palavikku päris polnud, aga tatti lappas hirmasti ja köha tahtis tappa. Ainsad inimesed terve kooli peale, kes haigeks ei jäänud, olid norrakad. Feliks väitis, et külm võib ju olla, aga see ei tähenda, et tema külmetama peaks. Tundub loogiline.

  Ükspäev valdas mind kohutav kadedus. Mu brasiilia kursavennal Luizil on nimelt selline diil mingi lennufirmaga, et ta maksab aastas 2000 euri ja siis võib sõita ükspuha kuhu ükspuha millal. Mine lihtsalt lennujaama ja kui lennule on vanu kohti, võid kohe peale minna. NIIIIIIIII LAHEEEEEEE. Luiz ise muidugi ei saanud sellise võimaluse võlust aru, rääkis kuidas tore on tihti kodus käia, aga meil Beniga hakkas suu ikka  hirmsasti vett jooksma. "Hei, mis nädalavahetusel teed?" "Ahh, ma ei tea veel, Kaplinna lähen vist. Või Sidneysse, ma pole kindel."

  Minu armsad vene neiud lähevad iga hetkega aina jaburamaks. Tulen mina ühel päeval koju ja avastan, et mu neljast taldrikust on alles ainult üks. Tegelikult oli mu asju kadunud juba mõnda aega, aga enne polnud see nii häiriv. Kolm taldrikut ühe päevaga rotti lasta on aga vähe liiga nahaalne. Niisiis varitsesin ma sama päeval õhtul hetke, kui kõik kolm olid rõõmsasti köögis mingil teemal röökimas. Hüppasin kööki sisse, marssisin nende riiulite juurde, leidsin sealt oma kolm taldrikut, kaks kahvlit, kaks nuga ja kolm lusikat, tänasin neid rõõmsalt, et nad nii toredasti mu nõud on ära pesnud ja jalutasin oma tuppa tagasi. Pärast seda pole asjade kadumist täheldanud.
  Teine tore lugu on selline, et ükspäev hiljuti oli meil elekter kontaktidest ära. Üldiselt on meil selline süsteem, et kuna Alina unustab pidevalt, et ma vene keelt ei räägi, siis küsib ta minu käest midagi kõigepealt vene keeles ja siis kohe inglise keeles järgi. Tol päeval, kui meil elektrit polnud, küsis Alina mult koju tulleskas elekter on ikka läinud ja enne, kui tema jõudis hakata oma venekeelset küsimust tõlkima, jõudsin mina tollele juba inglise keeles vastata. Peab ütlema, neiutis oli ikka väga kohkunud ja jooksis otsemat teed teise kahe juurde rääkima, et näe vastas vene keelele. Minul on iseenesest väga mõnus, kuna nüüd ei röögi nad enam kogu aeg, vaid pigem sosistavad oma salajutte :D:D
  Mul on tunne, et mitte kellelgi neist pole eksameid. Alina läheb iga päev kell 8 õhtul magama ja ärkab nii kell 1 päeval. Esiteks, mis teema sellega on, et kellelgi on kogu aeg nii hirmus uni peal ja teiseks, mis mõttes nad lihtsalt molutavad ringi. Mina ei saanud vahepeal kolm ööpäeva magada, siis tudusin 6 tundi ja läks järgmine kaheööpäevane tööpäev edasi. Jobud.

  Aa ja tähtsaid uudiseid teile ka! Mihkel kolib teiseks semestriks siia!Tüübik läheb mingi kohaliku ehtekunstniku juurde praktikale ja veedab siin neli töist kuud.  Leidsime endile tibatillukese korteri ka juba, mis asub praktiliselt jõe ääres vanalinnas. Väga khuul. Kui sisse kolime, teen pilte ka :)

Aaa ja see ka - ma olen 1.-15. veebruar Eestis, kel tahtmist, tulgu külla. Mul pole niikuinii midagi tarka teha :D

Armastusega

Sirkka Johanna