Alatud lollid

  Meie võistlusepaviljoni ei ehitatagi! Lugu siis selline, et pärast seda, kui meie juhendaja töö ehitajatele juuni lõpus üle andis, polnud mitte keegi mitte millestki kuulnud. Niisiis otsustas meie armas direktor Regina ükspäev sinna haiglasse/hooldekodusse kohale sõita ja uurida, miks asjad viibivad ja kas keegi midagi teab. Ja tuli välja, et tüübid olid otsustanud ilma kellelegi eelnevalt mainimata sinna midagi muud ehitada lasta. Sellel samal ehitusfirmal, mis meie paviljoni püsti pidi panema. Põhjendusteks toodi väiksemad kulud ja vähem vaeva. Ma ei kujuta ette, mis pakkumine see olema pidi, sest tasuta disainist, materjalist ja tööjõust eriti odavamaks minna ei saa.

   Olen avastanud, et ma ei kannata trammiga sõitmist. Prahas on iseenesest täiesti imeline ühistranspordi-
süsteem, aga sellegipoolest trammiga sõitmine on ikka rängalt nõme. Esiteks on iga trammijuhi püha kohus kohalt võtta RÄNGA PAUGUGA, nii et kui matsu ei käinud, siis peaga piki posti, reelingut või kõrvalseisjat käid ikka. Teiseks on umbes sama oluline igas viimases kui kurvis TÄIE PASAGA  kiirendada. Kui aknast välja ei lenda, siis vastu seinu oled ikka surutud. Kõige jubedamad on kõige uuemad trammid, ses nendest on keegi disainer üle käinud. Mis tähendab, et reisijate peale pole keegi mõelnud. Istmed on tehtud poleeritud ja lakitud painutatud vineerist, mis on nii imelibe, et Pljuštšenko saaks sellele pinnal tõmmata kolmekordse salto. Tavainimene lõpetab tooliservast kõigi küünte ja hammastega kinni hoides, sest iga kurv on eluohtlik. Peale selle peab kogu aeg oma kotil ja taskutel silma peal hoidma, sest taskuvargaid on Prahas rohkem kui piletita sõitjaid. Ja piletita sõidab eelmise aasta statistika järgi umbes iga viies inimene bussis või trammis.

   Peale kõige olen ma ka sunnitud suurema liha söömise lõpetama, sest ükski pood ei müü normaalse inimese hakkliha. Praha on teatavasti sealihasse sisse mässitud linn, mis tähendab, et segu- või loomahakkliha lihtsalt ei olegi olemas. Sealiha sisse pannakse aga ikka mõnuga kogu jama sisse, mis tähendab, et praadides peab kolm korda rasva välja nõrutama, et üldse süüa saaks. Rääkimata sellest, kui samal päeval kõike ära süüa ei jõua ja hommikul vaatab toidu pealt vastu kolmemillimeetrine valge rasvakiht. Uus plaan on leida kuskilt asjalik lihapood. Kuna aga lihapoode peavad üldjuhul inimesed, kes inglise keelt ei räägi (mitte et ma inglise või isegi eesti keeles tegelikult teaks, mida täpselt küsida) ja me elame mustlasrajoonis, siis on see kaunis keeruline ettevõtmine. Laupäeval proovime linna suurimal turul mingit diili teha. Võtame eesti-tšehhi vestmiku kaasa.

   Mainides meie kaunist mustlasrajooni tuli mul meelde, et meie vastas majas asub üks pood, mis sildi järgi arvestades müütab vene toiduaineid. Avatakse kell kuus õhtul, suletakse enamasti üheteistku ajal. Ise oled loll, kui pelmeene lõunaks süüa tahad.

  Selle gurmeekaupluse kõrval asub asutus nimega Nuga Best, mille läheduses pole ma iialgi ühtki inimest näinud.

  Kallidega

Sirkka Johanna