28.09.12

  Järgmise päeva hommikul toimus minul koolis paberite sisseandmine. Inimesed olid üle mõistuse sõbralikud ja abivalmid ning sain isegi oma kompud ja kohvrid ARCHIPi kontorisse jätta. Nimekirja järgi tundub minu kursusel olevat umbes 20 inimewst, kellest umbes pooled on kohalikud. Samas täitsin ma oma pabereid samal ajal mingite kuttidega, kes juba kaugelt amerriklased olid. Eks saab näha, mis seltskond kokku saab lõpuks.

  Lisaks kõigele muule aitas herr Pištek mul otsida ka ühikat ja helistas välistudengite ühikasse, mis on küll veidi kallim kui too piimakombinaat, aga selle-eest oleks transpordikulud väiksemad ja igale poole oleks lihtsam liikuda + oleks seal majas internet.

  Saanud paberitega kõik korda, läksime issiga KFC-sse sööma. Jep, sain ka selle märgi maha lõpuks :D. Kuna mul ühikat veel pole, aga elama kuskil pean, siis võttis iss mulle sinnasamma hostelisse toa, aga seekord poole odavama ja inimväärsema väljanägemisega, mis kõik tuli tänu sellele, et receptionilaua taga juhtus olema tore tädi.

  Jessas, ma unustasin teile rääkida, kuidas me Poolas aiapäkapikku ostsime :D:D:D:D Minu emal on alates Amelie-filmi vaatamist olnud kinnisidee saada ka meie aeda aiapäkapikk ja veidral kombel on just Poola teede ääres hunnikus aiapoode, kus müüakse erinevaid aiakujukesi. Selles, kuhu meie sattusime, müüdi peale päkapikkude veel Shreke, Fionasid, Simpsoni perekonda, Jääaja tegelasi, tuulikuid, kaevusid, Veenuseid, Mõtlejaid, Notre Dame'i veesüliteid, lumemmesid, tänavapinke istuvate vanapaaridega, Lumivalgekesi jne. Valisime välja ühe eriti khuuli gnoomi(mida sõna :D:D:D), keda te nüüd meie aeda takseerima võite minna.

  Päkapikutuli meelde sellega, et üks hetk olime me issiga tagasi kesklinnas ja üritasime vanaisale osta kohalikku samakat Becherovkat. Kahjuks polnud võimalik seda osta, kuna ika veel vältava metanoolitragöödia tõttu on kogu üle 20-protsendilise alkoholi müümine keelatud.

  Kurvastuse leevendamiseks võtsime kohad sisse Praha kõige vanema(aastast 1499) ja kuulsama õlleka U Fleku laua taga. Iss libistas eriti tumedat õlli, mina olin jätkuvalt Cocale truu. U Flekus aga on traditsioonilised Praha pubi reeglid, mis sisuliselt tähendab, et keegi ei küsi, kas Sa tahad õlut, see lihtsalt tuuakse kohale niipea, kui maha istud. Samamoodi oli ka mingi kohutava meenapsiga, mida me issiga proovisime, sest see toodi lihtsalt lauale. Minus lihtsalt pole magusate ja kangete jookide joojat.

  Tuterdasime veel siin-seal ringi ja ootamatult oligi käes aeg, kus iss end koduteele asutama hakkas. Õnneks väga dramaatiliseks hüvastijätuks ei läinud, muidu oleks veel vihma ka kütnud, kellele seda veel vaja. Küll aga sain ma issi autost kätte oma 8 suitsuvorsti, Kalevi šokolaadid ja Vana Tallinnad, mis kõik olid ununenud, kui kohvreid ARCHIPisse viisime. Nõnda sain ma järjekordsete kompsudega mööda linna ringi konnata. Täistunni ajal käisin astronoomilise kella urit nukkude rituaali vaatamas, tsillisin erinevate kirikute juures. Kuna ma unustasin fotoka kohvrisse, siis pilte saab alates järgmisest nädalast. Siit ka küsimus, tahate te üldse turistikaid vaadata või eelistate rohkem minu enda eluolu pilte(Raudselt on kõik blogiklikid miu enda tehtud ja ma räägin praegu tühjale saalile)?

  Õhtul tsillisin veel Starbucksis, sest seal on kõige odavam tee, wifi on tasuta ja seinas on pistikud, kuhu läpaka laadija sisse lükata. Koju otsustasin ma minna jala, sest tahtsin natukenegi juba linnaga tuttavaks saada. Kurjjjja, see oli küll eriti rumal idee. Praha nimelt asub seitsmel mäel ja kesklinn nende kõigi ühises orus, mis tähendab, et ma kõndisin terve tee ülemäge -.- ja ööbimispaika(keeldun kutsumast seda kohta koduks) jõudes olin surnud.

Ootamatult üksinda

Sirkka Johanna