Enne proloogi

Nõndaks, olengi siin olemas :)

   Kuna ma pole kuigi osav kirjeldamises, siis saab siinsest blogist ilmselt üsna kaootilist infot, aga ma üritan endast parema anda ja, olgem ausad, ega te minult verbaalselt loogilisemat teavet saa :D

  Esmaspäeval oli meeletu ärasaatmisprassing, kuhu olid minu sugulaste ja peretuttavate vahele ära eksinud ka mõni veel Viljandis tšilliv sõber. Teatavasti on meie pere pralled ALATI totalmetalid, nii ei saanud ka see pidu kehvem olla. Sai hästi süüa, tasuta alkoholi, sõpradega jutustada ja nuttes hüvasti jätta. Kell kuus hommikul saatsin ka Mihkli rongi peale, mis jätkas hüvastijättude niisket joont.

  Nüüd olengi ma terve päeva erinevaid kompse moodustanud ja asju pakkinud. Mul oli kindel plaan, et minu riided peavad ära mahtuma ühte suurde ja ühte väikesesse kohvrisse ning kõik ülejääv tuleb Eestisse jätta. Hakkasin siis hilpe kohvrisse kuhjama ja üks hetk istusin ka väga rahulolevana kohvrile otsa ja suure vaevaga    sain ka kinnitused kinni. Ja siis sain mahti vaadata ka selja taha, kus ootasid mind minu mantlid, jakid, pesu, sukad, sokid, kingad ja kotid. Sellist joovastust kohtab harva...

  Kokkuvõttes sain siiski hakkama. Käisin isegi emmega poes ja ostsin endale(loe:lasin emmel osta) fööni. Saan nüüd kiharaid uhiuue vidinaga tuulutada.

   Tegelikult oleksin tänulik, kui te mulle siia oma postiaadressid ka jätaks, saan teie postkastid kaartidega ummistada.

Ootusärev ja sutsu hirmul

Sirkka Johanna