Sõit

   Ja kolmapäeva hommikul kell kuus hommikul hakkasimegi liikuma. Ega midagi väga khuuli ei juhtunudki. Põhiteema oli Näljamängude kolmas osa, mida ma issiga jutustamise vahel võimalikult palju lugeda püüdsin. 1300 kilomeetrit ja 15 tundi pärast Džalaaka striidilt lahkumist jõudsime Wroclavisse, kus meid ootas öömaja olümpiastaadioni kõrval, õlu armsal ja väga hästi taastatud linnaväljakul ja mäki burks. „Hotell“ oli üle ootuste okei ehk süüa sai hästi ja oli pehme. Kuna meil oli sõita veel vaid mõnisada kilomeetrit olime me issiga kella kaheks Prahasse. Võite arvata, kui närvis ma olin(ja olen siiani).

Algas ühikadraama. Esiteks oli seda võimatu üles leida, sest olemasolev aadress hõlmas enda all umbes viit staadionit, kümmet hoonet ja mõnda hektarit parki. Kui me lõpuks pärale jõudsime, hakkas pihta uus jama. Ma ei tea, kui palju keegi teist minu ühikakoha broneerimiskatsetest teab, aga üldjoontes on lugu selline, et ma olen kirjutanud kõigile Praha ühikatele õige mitu kirja,millele on vastanud ainult too ühikas, mille juurde me jõudsime, ja sedagi ainult paaril üksikul korral. Umbes kümnenda kirja vastuses oli lõpuks ka mingit sorti avaldus, mille ma siis suure hoolega ära täitsin ning tagasi saatsin, kuid kokkuvõtytes vastust ei saanudki.

Ühikakohta mul polnud. Nad ei osanud ka selle peale midagi kosta, kui üritasin selgeks teha, et olen nende mailboxi stammkunde, võiks ju midagigi meeles pidada. Üritasin siis koha peal end ära registreerida, aga ei, selleteemaline kontor on lahti tööpäeviti kella kaheni ja kell oli juba 14.15. Mõtlesime siis järgmisel päeval tagasi tulla, aga ka sellest poleks mingit kasu olnud, kuna tšehhi rahval on homme(reedel) riiklik püha ja kõik on kinni!

Oleks see ühikas siis natukenegi mingi asi. Minule meenutab ta peamiselt piimakombinaadi, filmihullumaja ja USA vangla ristsugutist. Koridorid on laiemad kui toad. Toad ise on umbes 2x5 ruutmeetri suurused. Maja peale on ainult üks vannituba neiudele ja teine kuttidele, kumbki täiesti suvalisel korrusel. Selliseid maju on kokku 12, millest üks tundub sutsu okeim ja nõnda küsitakse tolle maja tubade eest ka soolasemat hinda. Ütleme nii, et olen üle keskmise muserdatud.

Hankisime siis samasse ühikasse hostelikoha ja läksime issiga uurima, äkki teised ühikad on normaalsemad. Ilmselgelt olid, aga kuna oli ikkagi riigipühaeelne päev, olid kõik kontorid juba kinni. Esimene aeg ühikakoha taotlemiseks on esmaspäeva hommik. Sellest kasvab välja aga järgmine probleem – ma ei suuda ühtki oma kompsu üleski tõsta, rääkimata nende kõigi läbi linna tarimisest(Mul on üks suur ja üks väike kohver, kaks üüratult suurt spordikotti ja minu miniridikül, mis on pilgeni asju täis.). See tähendab, et a) issi jääb esmaspäevani siia või b) mul tekib võimalus oma kotid õigesse ühikasse kuhugi maha panna.

Muuseas peaks mul homme(reedel) olema ka paberite sisse andmine ülikoolis, aga selleski ei saa enam 100% kindel olla, sest ikkagi ju riigipüha ja äkki tehti kuupäeva määramisel viga. Kui aga selles osas peaks kõik hästi minema, on lootust, et kooli asedirektor saab mind ehk aidata ja suudab ära moosida mõne ühikatädi, et ma saaks oma asjad õigesse kohta poetada.

Et jah, kino saab.

Ma üritan iga kord võimalikult lühidalt teha ja vältida heietamist, aga ikka tuleb jube palju tähemärke -.- Ärge palun näkku lööge, ma elan piimakombinaadis.