Miks mulle ei meeldi ühikas elada

Lugu 1

   Värvisin siis mina siis reede pärastlõunal pead ja ilmselt tilkus värvi natuke kellegi rätikule. Räti omanik tuli minu ukse taha, kisas ja sõimas, ma passisin lihtsalt, ootasin kuni ja lõpetab vabandasin ja tahtsin rätiku ise ära pesta, sest värvijäljed tulevad tegelikult väga kergelt välja. Neiutis ei uskunud mind ja arvas, et tahan tema saunalina endale saada, aga pikema veenmise peale siiski soostus oma rätiku minu kätte andma. Ilmselgelt tulid plekid pesus maha, kuivatasin rätiku ära ja enne neiule tagasi andmist pistsin voldi vahele šokolaadi. Järgmine päev kuulen jälle kedagi köögiuksele koputamas. Tegu oli eelmise neiu toakaaslasega, kes teatas mulle, et tema riietel on ka värvijäljed. Palusin riiet näha ja tüdruk võttis välja kampsiku, mille peal olid suured šokolaadipruunid plekid. Seletab ja seletab, nõuab, et ma tema kampsiku ära peseksin ja valuraha plekiksin, mina passin jälle vait olla. Kui piff hetkeks vait jääb, ütlen talle, et võib-olla pole ta ehk märganud, aga ma olen punapea ja panen ukse kinni. Ilmselt tahtis ka šokolaadi.

Lugu 2

   Meil on kaks väga väikest külmkappi, kuhu idee poolest peaks ära mahtuma viie inimese asjad. Reaalsuses aga nelja inimese, sest Katja ei söö kunagi siin. Nõnda on kogu aeg probleem, kelle asju on külmkapis kõige rohkem. Ühel õhtul kuulen jälle koputust köögiuksele. Üks vastastoa neiudest tuli mulle teatama, et tema ei ole nõus enam niimoodi elama, et ma kogu külmkapi oma asjadega täidan. Lihtsalt infoks, ma hoian külmkapis ainult oma pooleliitrist piima. Vahel on kaks jogurtit ka, aga seda juhtub harvemini, sest jogurtit ostes söön ma selle enamasti kohe ära. Nõnda ei saanud ma kuigivõrd aru, milles üldse probleem on ja järjekordselt ei vaevunud üldse vastama sellisele nõudmisele. Järgmisel päeval tuli välja, et kõik need asjad, mis neiul ees olid, olid tema enda omad, lihtsalt ta oli unustanud, et ta käis juba poes

Lugu 3

   Polegi eriti lugu, vaid lihtsalt ärritusallikas. Te ei kujuta ette, kui väga ma vihkan säästupirne. Kui muidu on probleem selles, et need ei hakka kuigi kiiresti tööle, siis meil on siin laes klass omaette - need ei ole nõus ka kustuma. Nii ongi, et igal hommikul paneb esimene ärkaja tule põlema ja peseb hambaid pimeduses. Eelviimane inimene vajutab uuesti lülitile, et tuli kustutada ja selleks ajaks, kui tuli üks kord kustu läheb, on ka viimane inimene end ära pesnud. Ma pole viimased kaks nädalat kordagi valguses hambaid saanud pesta -.-
Samasugune olukord on "magamistoas" tule kustutamisega. Vahel põleb tuli paar tundi pärast kinni vajutamist ka veel.

Lugu 4

   Samamoodi pole lugu, vaid lihtsalt rängalt tüütu. Vene neiud ja nende arusaam oma asjade hoidmisest. Esiteks on mu tuba vahelduva eduga kas riide-,  kosmeetika-, lõhna- või lillepood. Ja ma ütlen teile, ei ole midagi õudsemat sellest hetkest, kui avastad, et tappev liilia-parfüümi-sigareti hais ei lahku enam Su juustest. Alinal oli paar päeva tagasi sünnipäev, nii et muuseas on kõik aknalauad täis röögatuid lillebukette. Enamasti liiliad ja nelgid.

  Teine asi on see, et no miks peab end meikima mitu korda päevas?? Ehk siis vannituba on pidevalt okupeeritud, sest mõni neiudest võtab esimese päevapooliku meiki maha ja kannab teist peale. Miks see vajalik on?????

  Ja vene keel. Enne suhtusin ma sellesse mõõduka vastumeelsusega, mis seostus enamjaolt minu võimetusega seda selgeks saada. Nüüd on see lihtsalt tülgastav. See ei lõpe mitte kunagi, seda saab kuulda vaid kahes valjusastmes(väga valju ja veel valjum) ja enamik ajast peab üks vestluses osalejaist valjust tekstist hoolimata kõigest üle naerma. Vahel on mul tunne, et ma peaksin hakkama iseendaga kõval häälel eesti keeles rääkima. Lihtsalt, et huvitavam oleks.

Lugu 5

   Mis värk selle majaga üldse on??? Sattusin kokku ühe minu kooli teise kursuse neiutisega, kes ka siin elab. Ta väitis, et kuigi ta on siin juba poolteist aastat elanud, eksib ta vähemalt korra nädalas ikka veel ära. Ja ma täiesti usun teda. Lifti juurest minu tuppa saamiseks peab keerama kokku 9 korda. Minu toast pesumasinani jõudmiseks tuleb kõndida kokku 12 erinevas koridoris ja minna läbi kolme paari uste.


Kuna mu elu on jätkuvalt väga vaikne, siis mul lihtsalt pole oma tegemistest eriti midagi kirjutada. Käisin Sonaga pitsat söömas ja homme hakkame poistega uue projekti maketti ehitama.


Kallistades

Sirkka Johanna