Mõtisklusi

  Nagu ma mainisin, kui ma midagi tarka teinud pole, muutub see reisiblogi automaatselt korraks tavablogiks. Kui kedagi siiski huvitama peaks, mida ma täna tegin, siis käisin arcutitunnis ja õpinguteks ettevalmistuse tunnis. Mõlemad tundusid põnevad ained ja lektorid olid ka khuulid.

   Millest ma aga tegelikult täna räägin, on hoopis minu suhe mu kursakaaslastega. Nagu te teate, olen ma kõige noorem ja ka ainuke, kes on tulnud ülikooli kohe pärast keskkooli. Ja kuna me pidime ettevalmistustunnis endast veidi rohkem rääkima, selgus, et umbes kolmveerand kursusest on varem kas disaini õppinud või sel alal töötanud. Ehk siis ma olen kõige noorem, kõige väiksema elukogemusega ja ma tunnen oma eriala kõige vähem. Ütleks, et päris metal stardiplats -.-

   Mina olen aga esimesest päevast peale leiutanud, kuidas saab nii olla, et me oleme sama eriala inimesed ja sellegipoolest pole mul nendega pea mitte millestki rääkida. Ja nüüd sain ma aru, kuidas ma nendest nii väga erinen – ma ei püüa end mängida osavamaks, erudeeritumaks või üleüldse kogenumaks. See on niii naljakalt veider, kuidas 21-aastased neiud omavahel arutavad, mida kõike nad disaininud on ja räägivad, kuidas üks neist pidi mingi asja vormi loomiseks Immanuel Kantist lähtuma. Päris ausalt WHAT THE FUCK? Esiteks, milline see vorm siis päris välja nägi, kui see Kantist inspireeritud oli. Selline, mis oli, aga tegelikult ei olnud ka, sest olemine sõltub sellest, kas me oleme või mitte ja see omakorda sellest kas me pistame endale hommikuti herneid ninna või ei.

Teiseks, no päris ausalt, kes sellist juttu usuks ja kuidas see info inimest kaunistama peaks?

   Ja teine asi – väga paljud rääkisid, kuidas nad on aasta selles ja teise selles ülikoolis ettevalmistuskursusi võtnud või lihtsalt kooli pooleli jätnud, et Prahasse tulla. Kuidas on võimalik, et nad ei oska joonestada? Et nad ei tea, mis on kolmvaade?

   Kolmandaks, kuidas ma üldse siis siia kooli sisse sain, kui kõik teised juba ette disainerid on? Sellises olukorras oleks olnud loogiline, et ma saan vastuseks, et saa veidi vanemaks, tegele millegi muuga ja tule siis. Ma ei saa midagi aru enam.

   Mõtlesin, et peaks hakkama koolis ainult multikategelastega t-särkides ja punupatsidega käima. Oleks vähe värvikam elu loengutes:D

   Kindlasti ärge arvake, et kool oleks nõme või et ma üldse nende inimestega läbi ei saaks. Kool on tõesti lahe ja ilmselt vajan ma veel aega, et harjuda oma kõige nõrgema staatusega.

Armastuega

Sirkka Johanna