28.10.12

Suur aitäh kõigile, kes mulle kirjutanud on!! Väga tore on lugeda teie tegemistest!
Kui keegi peaks tahtma mulle paberkirju või postkaarte saata, siis mu aadress on Thakurova 1,160 00 Praha 6. Igaks juhuks võite ka lisada, et toanumber on S404.
Minuga ei juhtu midagi kuigi huvitavat. Ma unustan pidevalt fotoka kool kaasa võtta, ehk tuleval nädalal on meeles :D
  Elu möödub vaikselt. Kuna mul on nüüd toa internet, lahkun ma ühikast sisuliselt ainult kooliks. Saime ka uue projekti juhised kätte. Töötame nüüd tiimides ühe paviljoni kallal, mis idee poolest peaks reklaamima teise kursuse arendatavat rajooni. Keeruline värk, eriti arvestades, et osa meie tiimist on üsna suvakad inimesed. Minuga samas grupis on siis kutid, Usast, Norrast, Brasiiliast, Aserbaidžaanist ja Indoneesiast. Absoluutselt kõigil on täiesi erinev arusaam töötegemisest ja asja eesmärk. Nii et saab värvikas olema.

  Siin on pesupesemiseks kohutvalt nõme süsteem. Nimelt on iga korruse peale üks pesutuba ja selle jaoks ainult üks uks. Pesutoas on ainult üks pesumasin. Igal korrusel elab umbkaudu 100 inimest. Nõnda on pesupesemiseks löögile saamine päris tegu.

   Laupäeval ikkagi joppas ja sain oma hilpe siiski loputama minna. Minu võti viib mind kolmandale korrusele, pistan pesu sisse, panen masina tööle jalutan oma tuppa. Neljakümne minuti pärast olen tagasi, et pesu välja võtta, aga masina uks ei tule lahti. Kangutan natuke, uks annab sutsu järele, aga jääb siiski suletuks. Kangutan natuke veel, ikka sama. Lähen siis paar ruumi edasi asuvasse õpilasühendusse abi paluma. Mind aidata otsustanud kutt kangutab, kuis saab, aga tulemus jääb samaks.

  Okei, lippan siis alla registratuuri ja räägin oma murest. Tädi vastab, et jaaa, vahel on sellega jama, see on mingi turvateema, et viis-kümme minutit pärast pesu ei pruugi uks kohe lahti tulla. Selleks ajaks olin ma erinevail viisidel kangutanud umbes 20 minutit, aga otsustasin siiski igaks juhuks korra veel proovida ja ronisin tagasi kolmandale korrusele. Nagu arvata võite, tulemust polnud. Teist korda registratuuris olles tädi helistab kohalikule remondionule. Too lubab kohal olla umbes 20 minuti pärast, aga tädi lohutab mind, et selle aja eest mult raha ei võeta. Muidu maksab tund 20 korunat ehk natuike alla ühe euro.

  Onu ilmus kohale umbes 40 minutit hiljem. Selleks ajaks olin juba üle keskmise kuri ja valmis oma pesu sinna lihtsalt jätma. Onu proovib üht ja teist nuppu, uks ei avane. Võtab siis masinalt ümbrise pealt maha, proovib uuesti samu nuppe, tulemusteta. Kokku kõpitses ja vajutas remondimees umbes pool tundi, mille tulemusena ma siiski sain oma asjad kätte ja tädi mult raha ei võtnud. Ma ei kujuta ette, kas ma julgen enam oma pesu siin pesta :D

  Täiesti masendav, mul on šokolaad jälle otsas ja vorste on ka ainult kolm alles.
See nädal on mul rohkem aega, saate lõpuks ometi ka minu Praha-teemalisi mõtteid lugeda, mida minu sisse on juba hulgem kogunenud.

Armastusega

Sirkka Johanna