Neiu Siimso kontoritaktika

Tere üle pika aja :)

  Kuna ma otsustasin juba enne blogi avamist, et ma ei hakka seda kohta täitma aruannetega, vaid kirjutan ainult siis, kui midagi ka juhtunud on, siis saate uusi postitusi lugeda üle mõne päeva. Kui ma lõpuks ühikasse ära kolima peaks, siis hakkan jaokaupa jagama teiega ka neid tekste, mida ma Praha kui linna kohta olen kirjutanud. Kes ikka jaksab kogu aeg minu elust lugeda.

  Nädalavahetusel ei toimunud justkui midagi. Üsna suvaline passimine.
Esmaspäeval oli mul mu esimene konstruktsioonide tund, mis oli võrdlemisi igav. Sama võib öelda ka arhitektuuri ajaloo kohta, aga selle puhul võib probleemiks olla ka loengu jabur pikkus, mis on järjest ilma pausita peaaegu viis tundi.

  Kuna ma olen tuntud selle poolest, et suudan korralikku tööd teha vaid suure pinge all, siis võite kolm korda arvata, millal ma hakkasin tegema oma Piece of Prague'i projekti joonistama, kui oli teada, et ma seda teisipäeval lõunal esitlema pean. Ilmselgelt teisipäeva varahommikul. Ootamatul kombel sain isegi päris okeilt hakkama ja sain ka esimesena oma jutu ära rääkida. Teised olid valinud peamiselt parke ja erinevaid spordikeskusi. Ainult üks inimene oli valinud oma kohaks kunstimuuseumi, mis on mingis mõttes väga üllatav, sest idee poolest on siiski tegu inimestega, kes peaks kunstist väga huvitatud olema.

  Pärast projektide esitlusi tulid minu juurde kaks teise kursuse kutti ja küsisid, kas mu pärisnimi on ka My. Sattusin väga segadusse, aga väidetavalt oli küsimus tekkinud sellest, et kandsin oma väikese My'ga pusa, mul on punased juuksed ja ma kannan enamasti krunni. Igal juhul polnud need tüübikud nõus uskuma, et ma tegelikult pole My ja praegu kutsuvad nad mind kogu aeg My'ks, sest juhtumisi sattusime ka samasse semestrigruppi. Mind pandi gruppi, mida juhendab direktor ise - ei tea, mida sellest arvata, sest võimatu oli mõista, mille järgi meid gruppidesse jaotati.

  Teisipäeva õhtul leidsin lõpuks üles ka õige "kontori"(hulk kollaseid putkasid ühes kindlas metroopeatuses), kust saab osta kuupileteid. Läksin siis rõõmsasti järjekorda ja minu korrani jõudes avastasin, et putkas istuv tädi oli pealtnäha umbes 95-aastane. Andsin siis oma passi ja koolist saadud õppetõendi. Tädi võtab selle peale välja mingi igivana raamatulaadse toote ja hakkab a-tähe juurest indeksist midagi otsima. Vahel peal jõllitab tõendit, vangutab pead ja seletab midagi omaette( nii tõend kui jutt olid tšehhikeelsed). Üks hetk paneb oma "raamatu" käest, annab mulle dokumendid tagasi ja hakkab üle minu järgmise inimesega dialoogi karjuma, sest ta vist ei osanud minuga midagi peale hakata. Oiiiii vana, kui kurjaks ma sain, aga kuna õhtu oli juba käes ja tädi silmnähtavalt ühe jalaga hauas, ei hakanud ma praalima või uuesti proovima.

   Sain ka e-maili ühikakontorist, mis oli samuti tšehhikeelne(sest ilmselgelt võib eeldada mu ingliskeelsetest dokumentidest ja avaldusest, et ma saan tšehhi keelest aru), mis idee poolest ütles, et ma pean nende kuulsusrikkasse kontorisse naasma.

  Nõnda ma ka täna hommikul tegin. Ootasin väga viisakalt oma numbri ära, läksin sisse, olin üliviisakas, aga teatavasti on mul üks kohutav viga: kui inimesed räägivad samal ajal mulle otsa vaadates, arvan ma, et nad räägivad minuga. Ma tean, see on ääärmiselt võhiklik, aga ma olen ka veel väike tüdruk. Igal juhul seisin ma seal kontoris lihtsalt ja ootasin oma pabereid. Mõttes võtsin vastu otsuse, et senikaua, kuni minu poole ei pöörduta inglise keeles, ma ka ei reageeri, sest dokumente tädi kätte andes sain ma juba kaks korda sõimata, miks ma segan vahele tema ja ta kollegi vahelisele dialoogile. Kõik aga kulmineerus sellega, et ma sain paberi, mis ütleb, et mind ootab homsest tuba Masarykova ühikas!!!! Isegi hind pidi jutu järgi odavam olema, kui ma olin eeldanud. Iseenesest tegi mind natukene ärevaks aga tõik, et mu toa number on E404 - võib ju juhtuda, et lähen homme kohale, aga mu tuba on not found.

  Muide, leidsin endale bussist tuttava! Sõitsin koju ja lugesin Sõrmuste Isanda esimest osa, kui minu kõrval istuv neid mind ootamatult kõnetas. Tegu oli ühe saksa tüdrukuga, kes olevat aasta Eestis vabatahtlik olnud ja tundis keele mu raamatus ära. Väga armas neiu oli ja vahetasime kontakte, nii et nädalavahetusel lähme ilmselt kohvile :)

  Koolis ei saanud täna arvutitunnis pea mitte midgai aru, aga õnneks on kõik materjalid netis saadaval, nii et teen asja endale nädalavahetusel korralikult selgeks.

  Täna käisin uuesti kuukaarti hankimas. Mõtlesin, et ilmslet tuleb kasutada sama taktikat, mis ühikakontoris - lihtsalt mitte reageerida. Ja see toimis! Seekord iseenesest oli kuudis ka umbes 75-aastane tädi, eks rääkis inglise keelt, aga ikkagi! Mul on nüüd minu piltiga kuukaart :D

  Kahjuks seekord ei saa kooli majandusalajuhataja mind ära viia, nii et ma ilmselt võtan takso. Saame näha, mis kino saama hakkab.

  Vot ja selline mu elu ongi :)

 Varsti saate siis ülevaateid ka Prahast kui eluvormist minu silmade läbi, praegu mul lihtsalt pole jõudu olnud oma mõtteid väga "paberile" panna.

  Bussiga ringi paarutades

Sirkka Johanna