Essa koolipäev

   Kuna eilne päev polnud kuigi värvikas, siis ei ole selle kohta ka midagi pikalt rääkida. Tsillisin nagu hiina turist mööda vanalinna ja jõllitasin kõike, mis ette juhtus, sest Prahas on iga komas maja väga ajalooline, ilus või põnev.

  Küll hakkas kino pihta täna kella kaheksa ajal hommikul, kui ma jõudsin kõiki Praha ühikaid haldava kontori ukse taha. Võtsin numbri ja sisse saades ei olnud too tädi nõus minuga ingliskeeles suhtlema. Kui ta seda lõpuks tegi teatas ta, et pean täitma ühe avalduse, mille mina kunagi juba netis olin täitnud ja neile saatnud, aga ilmselgelt tädi teatas, et ta ei saa must aru ja viskas mind oma koopast välja. Täitsin siis avalduse ära, läksin tagasi, sest minu number veel vilkus. Aga eiii, see, et minu number vilkus, pole võimalik, sest tädi ütles nii. Okei. Võtsin uue numbri ja ootasin oma korda. Saanud tagasi sisse, võttis tädi isegi mu paberid oma kätte ja vaatas neid. Ja ilmnes järgmine „probleem“, milleks oli siis see, et minu ülikoolitõendile(paber, mis tõestab, et ma olen päriselt ka nimekirjas ja õppiv) poldud kirjutatud, et ma õpin täisajaga. Archipis ei saa osalise ajaga õppida, isegi Erasmust ei võeta vastu. Nojahh, löntsisin siis kontorist välja, mingid India poisid soovisid minu õnnetu näo peale veel vedamist ja hakaksin kooli poole minema.

Kaasas oli mul umbes 15 kilo asju. Mina olen seljainvaliid. Võite kujutleda mu rõõmu, kui ma sain aru, et kooli viiv tramm asub mingis salapeatuses. Ja kui suur oli mu rõõm siis, kui ma sain teada, et ma sõitsin vale trammiga ja pidin tagasi sõitma. Lõpuks aitas mind mingi kutt, kes ilmselgelt lihtsalt haletses mu õnnetut olekut. Vahel on sitahäda olemisest ikka kasu.

  Jõudsin kooli viieminutilise hilinemisega, millest polnud hullu, sest osa rahvast jäi oluliselt rohkem hiljaks. Direktor pidas kõne, esmakursuslastele jagati nänni(muuseas ka kaart, kuhu on kohalike noorte poolt lisatud kõik olulisemad kohad, näiteks odavamad õllekad ja salapargid ja kohad, millest tuleks eemale hoida, kui ei taha nuga saada). Pärast seda võtsin herr Pištekil nööbist kinni, kes oli väga õnnetu, et minuga selline lugu on ja kirjuats mulle uued tõendid. Orienteerusin tagasi sinna kontorisse ja sain paberid ära antud ning pean nüüd 10. oktoobrini ootama, siis saab teada, kas mu taotlus rahuldati ja kuhu ühikasse ma sain.

  Olin äääärmiselt õnnetu ja kuri ja tahtsin tädile Vana Tallinaga piki pead äsada. Bronnisin siis endale sinnasamma hostelisse toa veel nädalaks ja läksin Archipisse oma kohvrite järele, sest mina ei suuda enam oma asjadeta elada. Seal aga teatasis mulle Pištek ja majandusjuhataja, et nemad ei saa mind nii raskete kohvritega kuhugi lasta ja hoidku ma oma asju ühe päeva veel siin ja mind viiakse homme pärast kooli autoga ära. Lisaks veel trööstisid mind ja rääkisid, et see pole reaalselt võimalik, et mu taotlust ei rahuldata, sest ühikaid on Prahas palju ja need on suured. Kuldsed inimesed on seal Archipi juhtkonnas.

  Tsillisin siis end vanalinna, käisin toidupoes hommikusööki ostmas ja lubasin endale luksust süüa päriskohvikus salatit. Kirjutasin ka Nordeasse ja teate mis, MA SAAN SEE NÄDAL ÕPPELAENU! AAAAAAWWWWWYEAAAAHHHH! Vähemalt on see mure kaelast.

  Kuulge, kas Eestist tuli ka Casual Vacancy(J.K. Rowlingu uus raamat, mis on täiskasvanute krimiromaan) välja? Sest siin just tuli ja mul on kohutav ahvatlus seda endale osta (maksab 600 korunat ehk umbkaudu 24 euri).

Nii palju siis minu praegusest elust. Homme saate reportaaži esimesest päriskoolipäevast.

Igatsedes

Sirkka Johanna