Elu-olu

Tsau, tüübikud!

   Andke andeks, et ma teile nii harva kirjutan. Ega siin polegi võimalik kuidagi välja vabandada, lihtsalt mul pole internetti, kus oma vabu hetki ülestähendustele kulutada.

   Olen end ühikas sisse seadnud, mul on nüüd teine toakaaslane veel(neiutis Sotšist) ja tegin tutvust ka vastastoa piffidega(Sibersist ja kuskilt mujalt Venemaalt). Nii et mul äärmiselt põnev nende venekeelset sädistamist kuulata. Õnneks annab see mulle vabaduse inimestega mitte rääkida ja enamik ajast on mu tuba tühi ehk elu on üsna rahulik.

   Koolis on mul nüüd lisaks konstruktsioonide loengule ka konstruktsioonide joonestamise tund, mis on võrdlemisi igav, sest õppejõud on veendunud, et me saame infost aru alles siis, kui ta on sama teavet umbes kakskümmend korda erinevat moodi lausesse pannud ja erineva pildiga illustreerinud. Muuseas näeb ta välja nagu meesvariant filifjonkast.

   Panen vaikselt oma projekti püsti, varsti hakkan vajalikke raamatuid tellima, mingi aeg peaks ka tšehhi keele tunnid algama. Kolmapäeval tuleb vanaisa, kellega ma kavatsen minna liha sööma. Viimase kolme nädala jooksul on ainus saadaval olev lihavorm olnud minu jaoks suitsuvorst, mida muide on alles ainult 5 latti. Neljapäeval peaksin oma tuppa interneti saama, sest neil pole wifit ja ma pean juhtmeühenduse hankima. Väidetavalt olevat eelmine aasta vestibüülis(mida khuuli sõna) wifi olnud, aga see olevat uuesti välja lülitatud, sest inimesed ei tahtnud enam oma tubadesse laiali minna ja melu olevat väga suureks läinud.

   Muide, ma loen uuesti Sõrmuste Isandat ja see on üllatavalt khuul triloogia. Asi võis ka selles olla, et ma esimest korda võtsin ma selle kätte umbes 12-aastaselt, aga see tundus mulle ikka rängalt igav ate ja lõpututse sõjakirjeldustega poistekas. Nüüd ei ole enam ei nii poistekas ega sõjane :D

   Lähen saan nüüd teada, mis hinde ma oma Piece of Prague'i eest sain.

   Tooliga ringi sõites

Sirkka Johanna