12.10.12

No neh, mul on ühikatuba!

  Kuna mul olid kõik dokumendid kontorist kätte saadud, läksin järgmise päeva varahommikul oma ühika registratrsiooni. Ja siis algas umbes selline asi nagu oli ühes Asterixi multikas, kus üheks 12 vägiteost oli ühest itaalia kontorist õige paberi kättesaamine. Esiteks on see maja täiesti ulmeline. Sellel on kolm või neli tiiba, mis teevad iseenda sees ringe ja koridorid keeravad vahepeal 360 kraadi. Suutsin sada korda ära eksida. Tund aega hiljem oli siiski kõik ankeedid täidetud, rahad makstud ja võtmed saadud.

  Koolis on mul käsil uus projekt, mil nimeks My Space. Sisuliselt pean ma sisutama kindate mõõtudega ruumi nii, et ma saaksin seal õppida, töötada, lõõgastuda ja niisama elada kuu aeg järjest, vannituba on eraldi olemas. Tulemus tuleb esitada maketi kujul, nii et saan hakata pisikesi papist asju ehitama. Kahjuks pole ma kuigi tugev ei sisekujunduses kui makettides, nii et saab näha, mis sellest välja tuleb.

  Õhtul kell viis hakkasin oma asju ühikatuppa kohale vedama. Kuna erinevad allikad väitsid, et taksot ei ole mõtet võtta, sest see on nii kallis ja Praha takso olevat ohtlik kah, siis ma viisin oma asjad kohale ühistarnspordiga. Ma arvan, mitte keegi tegelikult ei kujuta seda olukorda ette, mis ma eile läbi tegin. Esiteks käisin ma edasi-tagasi neli korda. Teiseks tähendas üks ots sõitmist nii trammi kui bussiga. Kolmandaks ei liialda ma, kui ma väidan, et mu vähemalt kaks minu kompsudest oli umbes 50 kilo. Neljandaks olen ma ju päris korralik seljainvaliid. Viiendaks oli mul kokku kolm ülirasket, kaks väga rasket, kaks keskmist kotti ja üks kartulikott, mis oli kartulikoti raskusega. Ja nõnda ma siis paarutasin. Mind aitas kokku kolm kutti, kõik kõige raskema kotiga, mida ma ei jaksanud mitte mingi nipiga tõsta, nii et ma lohistasin seda järel. Selle tulemusena said mitmed asjad viga ja lõhkusin ühe spordikoti ära, aga kui ma oleks selle endale kuidagi selga või õlale saanud, poleks ma enam edasi kõndinud, sest ma oleks reaalselt pooleks läinud.

  Kõik asjad olid kohal kella pooleks üheteistkümneks. Kokku siis viis ja pool tundi rassimist ja ma sain sõita 22 korda ühistranspordiga, sest osa tramme otsustab vahepeal sihtpunkti vahetada nii, et seda mainitakse alles siis, kui sihtpunkt on juba vahetatud ja vahepeal mingi osa tramme lihtsalt ei sõida mingist punktist edasi.

  Ma elan kolmeinimesetoas, kuid mul on praegu ikka ainult üks toakaaslane - Kasashtanist pärit Alina. Ta ei räägi kuigi palju inglise keelt, nii et meie suhtlemine näeb välja umbes nii, et tema räägib minuga vene keeles ja mina talle inglise keeles vastu. Ma kahtlustan, et see on mingi karmateema nende kuue aasta luhtaläinud vene keele õpiongute eest. Muuseas on ta ka korralik õigeusklik, nii et minu ühikatoas on kolm ikooni. Nõnda on tegemist üsna pisikese ja armsa neiuga, kes armastab väga läikivaid ja roosasid asju. Aaa, mu tuba on liilia "lõhna" täis, sest Alina kutt saatis talle mu meelest täiesti kohutava puhma liiliaid.

  Kui kedagi huvitab, siis vannituba ja köök on kahe kolmeinimesetoa peale, nii et tegelikult hullu pole. Rõõm on ka näha, et olen sattunud kokku inimestega, kes oskavad koristada, nii et midagi väga laiali ei vedele ja köögis saab liikuda end mustaks tegemata.

  Kolmapäeval tuleb vanaisa, lõnga, varraste, põdralihakonservide ja fotoka akudega, nii et järgmisel nädalal on oodata ka pilte :)

Kallistades

Sirkka Johanna